Kesk-Eestis tarkust kogumas | Mis tagab naise igavese ilu? Kas räätsadega saab liuelda? Kuidas maitseb nõgesevein?

Kairi ja Keiu võtsid kätte, käisid Kesk-Eestit avastamas ja tulid tagasi hulga targematena. Sellest tarkusest saab nüüd osa ka Reisijuhi lugeja. Täna räägime, millega saime hakkama reisi esimesel päeval.

Kirjutas Kairi:

Kohe, kui meie väike seltskond on koroona kiirtestid tehtud saanud, võib reis Raplamaale ja Järvamaale alata. Miks just sinna? Need maakonnad on paljudel eestlastel oma kodumaa avastamise retkedel kahe silma vahele jäänud, sest asuvad liiga… keskel? Ikka minnakse saartele või Lõuna-Eestisse või Ida-Virumaale, aga vabariigi keskpaigast, kuhu tegelikult kusagilt Eesti otsast eriti pikk maa pole, sõidetakse tihti heal juhul lihtsalt läbi. Tegelikult võiks see, et meie riigil on olemas niivõrd põnev keskosa, meelitada sinna kokku puhkama inimesed, kes üksteisest kaugel, Eesti eri otstes elavad. Juba vanarahvas tuli ju keskpõrandale kokku. Siit hea idee ka ettevõtetele, mille harukontorid ja töötajad Eesti eri otstes asuvad — saage kokku Kesk-Eestis. Anname mõned ideed, kus Järvamaal ja Raplamaal mõnus aega veeta on.

RAPLAMAA

Atla mõis

Atla mõis on Eesti üks vanimaid mõisaid, mida on allikates esmamärgitud aastal 1241. Mõisal on läbi aastasadade olnud palju omanikke, selle keldrites on hoitud kinni mässulisi, see on maha põlenud ja seal on asunud sovhoosi keskus. Praegune omanik Raivi Juks ostis mõisa aastal 1997 lagunenuna ja hakkas seda otsast korda tegema. Mõis, mida meie nägime, oli ilus ja uhke ning mõisahärra Raivi Juks ja mõisaproua Kristel Luige, kes ise elavadki mõisa peahoones, tutvustasid meile lahkelt oma valdusi, kuhu kuuluvad lisaks peamajale veel Mõisakeraamika pood vanas viljaaidas, kohvik ja Piparkoogi Kuningriik ning Mõisakeraamika tehas endises rehielamus. Taastatud on parkmets, jääkelder, saekaater ja moonakate maja. Mõisa põllul kasvatatakse sini-kuslapuud, mida Eestis väga ei tunta, aga mille marjad on väga maitsvad ja kasulikud.

Kirjutas Keiu:

“Aiandus algab aiast,” selgitab Atla peremees. Sest kui pole aeda, pole ka midagi, millega aiandust teha. Loomad söövad lihtsalt taimed ära. Sini-kuslapuu (selle külmakartmatu taime peamised kasvatajad on Venemaa, Kanada ja Poola, aga mõnevõrra jagub ka Eestisse) on aga erand. Jänesed, kitsed ja muud maiad tegelased naljalt selle kallale ei kipu. Inimesed aga võiks. Lisaks olevat Jaapani põliselanike legendi kohaselt nii: “Kui naine sööb kolm sini-kuslapuu marja päevas, on naise ilu igavene!” Igavene kõlab hirmutavalt, aga mõttest saame aru ja pistame kohe eeskujulikult kolm pikergust sinist marja põske. Külmutatud marju Mõisa moosiköögis õnneks jagub.

Atla tegeleb ka keraamikaga, aga kui seda hakkas igast eesti nurgast tulema, avastas perenaine hoopis piparkookide ajaloo. Nüüdseks on Atlas populaarsed piparkoogitöötoad reljeefsete piparkookide valmistamiseks ja muuseum täis erinevaid ajaloolisi piparkoogivorme ja viiteid piparkookide ajaloole. “Inglismaa kuninganna Elizabeth I oli piparkoogimehikese nn leiutaja. Ta üllatas oma tähtsaid külalisi, kinkides neile nende endi portreedega reljeefseid piparkooke.” Pisut passiivagressiivselt tõlgendatav kingitus, kui keegi minult küsiks. Aga ei küsi. “Inglismaal oli ka traditsiooniks, et mitte veel abiellunud naised sõid piparkoogist “abikaasasid”, kui nad soovisid kohtuda oma tulevase mehega.” Lisaks on palju näiteid sellest, kuidas piparkooke on ette kirjutatud ravimiks. Muuhulgas paha tuju korral. 15. sajandi algul leiti, et piparkoogid teevad rõõmsamaks. Mina leian siiamaani.

Vaata galeriid Atla mõisast:

Rohkem infot Atla mõisa ja seal toimuvate ürituste kohta leiad SIIT!

JÄRVAMAA

Hindreku talu

Kirjutas Kairi:

Atla mõis üle vaadatud, võtame suuna Paide külje alla Hindreku tallu, kus jõuame vaevu riided soojemate vastu vahetada (õues on ikkagi 14 kraadi külma!), kui peab juba räätsad alla panema ja Mündi raba poole liuglema. Tegelikult on see vale, sest esiteks — enne, kui räätsad alla saab panna, tuleb paar kilomeetrit, räätsad kaenlas, padrikus ragistada, ja teiseks — räätsadega ei ole võimalik liuelda, nendega saab vaid üsna ebagraatsiliselt paterdada, kohmakalt joosta ja isegi mõni sentimeeter õhku hüpata ning miks mitte ka kukkuda.

Aga matk on imeline! Kaunis Mündi raba, härmas puud, pilvede vahelt piiluv päike, kõikvõimalike metsloomade jäljed, kähriku piss (ei kõla võib-olla erilise vaatamisväärsusena, aga vähemalt minu jaoks on selliseid asju alati põnev esimest korda näha — kährik pissib puutüve peale nagu koer, sest ta ongi ju kährikkoer). Räätsamatkal ei saa ka külm hakata, sest nende laiade auklike suuskadega liikumine on paras trenn. Päikeseloojangu eel jõuame oma pikalt ringilt armsale metsalagendikule, kus matkajuht ja Hindreku talu peremees Margo valmistab meile keelt alla viiva kolmekäigulise hilise lõunaeine. Metsarestorani kanasupp, loomaliha orsoto ja põlevad õunad maitsevad imehästi ja sama saab öelda õunaglögi kohta. Kõht täis, võtame räätsad kaenla alla ja marsime kaks kilomeetrit tallu tagasi. Kohale jõudes on tunne, nagu oleks terve päeva sporti teinud ja tahaks jalad seinale visata ja umbes viis tundi puhata. Aga seda meile ei võimaldata, sest juba poole tunni pärast peab hakkama veini jooma!

Vaata galeriid räätsamatkast Mündi rabas:

Eesti veinide degustatsioon Hindreku talus

Kirjutas Keiu:

Hindreku talus asub Eesti veini kamber, mis pälvib minu erilise uudishimu. See on nimelt osaks Eesti Veiniteest (vaata lähemalt: https://veinitee.com/), mis ühendab Eesti veinitalusid, kes eelneval kokkuleppel inimesi külla ootavad. Olen neid külastanud vähem, kui tahaks. Ehkki näiteks Uue-Saaluse ja Allikukivi on enam kui mõnusa vastuvõtu pakkunud. Murimäe kuulsad vaated on aga näiteks puhta nägemata… See selleks, milleni ma jõuda tahtsin: Hindreku talus asuv Eesti veini kamber koondab Eesti veinitee veine ja on omakorda muheda atmosfääriga koht, kus on kohapeal ka veinitundja, kes jookide tausta rääkida oskab.

Kui meie rännaku teised osalised saavad veinidest aimu õhtusöögiga koos toimuval degusteerimisel, siis ennast räägin juba eelnevalt ka veinikeldrisse. Saan aru, et ehkki enda meelest olen kodumaistel tegijatel silma peal hoidnud, on vahepeal ometi tekkinud palju tooteid, mida näinudki pole. Ja veinikeldrid — need tekitavad sarnast uudishimu nagu inimeste raamaturiiulid. Mitte liiga isiklikud, et eemale hoida, ent räägivad ometigi väga palju pererahvast ja nende valikutest.

Aga ka degusteerimisele tuleb üllatavalt suur valik veine. Täpsemalt kaheksa. On vahuveine, rahulikke veine ja dessertveine. On marjaveine ja on viinamarjaveine. Proovime veine Murimäe veinikeldrist, Allikukivi veinimõisast, Järiste veinitalust, Uue-Saaluse veinitalust, Habaja viinavabrikust, Aru mõisast. Minu tavapärane veinivalik on küllap konservatiivsema loomuga ja näiteks poest ma Eesti veine ostma ei kipu. (Taludes kohapeal käies aga küll.) Eesti veinide degusteerimised on mulle aga mitmes mõttes mokkamööda, sest see, mida kohalikud veinimeistrid välja on mõelnud, ei lõpeta üllatamist. Ja kui näha seda ampluaad ühe õhtu jooksul kasvõi mingil määral… Nõgeseveini, daamid ja härrad?

Õhtu lõpetasime saunaga. Saunast sai hüpata tavapärasest veidi erinevasse kümblustünni. Ja sealt otse lumme. Ja kümblustünni tagasi. Üheks õhtuks elamusi enam kui küll.

Vaata galeriid Eesti veinide degustatsioonist:

Uuri lähemalt Hindreku talu ja seal pakutavate elamuste kohta SIIT!

Kõik reisil külastatud turismiettevõtted on liitunud "Siin on COVID-19 turvaline" märgisega — uuri lähemalt SIIT.