Eestlased välismaal karantiinis: oleme Mehhikosse vangistatud ega tea, millal tagasi koju saame
Olen parajasti Mehhikos Yucatani poolsaarel Coba lähistel loodust, Maiade püramiide ja sotsiaalmeedia jaoks influencer’eid pildistamas, kui saan selle ärevaks tegeva sõnumi.
Juba viimased poolteist nädalat olen püüdnud ühendust saada mind tagasi Eestisse lennutama pidanud firmadega — TUI ja SAS —, aga samuti pileteid vahendanud portaaliga travellink.com, nii telefoni kui meili teel. Täiesti lootusetu üritus! Nende kodulehel on teave, et 3 päeva enne väljalendu tuleb võtta ühendust lennufirmaga, et saada selgust, kas lend toimub või mitte. Lennu mittetoimumisel on mul õigus saada voucher, mille saan hiljem piletiks ümber vahetada, kui lennufirmad hakkavad uuesti lendama.
Minu kümnetele ja kümnetele meilidele ei vasta mitte keegi. Telefonid on tummad. Kodulehel suhtleb minuga üksnes robot, kes kõigepealt laseb mul vastata hulgale küsimustele (broneeringu number, kuupäev, reisijad, sihtkoht jne) ja siis teatab stoilise rahuga, et minu probleemiga tegeletakse… Ja nii iga kord.
Kui saabub väljalennuaeg, selgub, et minu lend Euroopasse on tühistatud. Keegi minuga ei suhtle. Voucher'it ei jagata. Valitseb täielik teadmatus.
Ohuhinnang Eestis ei olnud piisav
Märtsi alguses tekkis mul võimalus lennata paariks nädalaks Mehhikosse, sealhulgas influencer'eid sotsiaalmeedia jaoks pildistama.
Piletid ostsin viimase hetke sooduspakkumisest. Kohusetundliku kodanikuna uurisin veel enne piletite ostu Terviseameti ja Välisministeeriumi kodulehelt reisisoovitusi. Seal oli kirjas, et ei soovitata reisida üksnes Hiina teatud provintsidesse. Lõuna-Ameerikast ega Mehhikost polnud seal sõnagi juttu ega soovitusi reisi ära jätmise või edasi lükkamise kohta.
Tallinn - Amsterdam - Madriid - Cancun
Tallinn - Amsterdam lennul ei kanna maske mitte keegi peale meie.
Amsterdami lennujaam on oluliselt tühjem kui tavaliselt. Istume teise korruse kohvikute ja restoranide alal, kõigist veidi eemal. Kanname maske. Desinfitseerime pidevalt käsi, telefone, prille… Lennujaamas näeme kaitsvaid näomaske kandmas vaid kahte Aasiast pärit seltskonda. Märkame, et meiega samas lennukis olnud kaks Eesti tüdrukut on nüüd samuti maskid ette pannud.
Ka Amsterdam - Madriid lennul ei kanna maske mitte keegi peale meie.
Madriidis on õhtul sooja 14 kraadi. Külmast ja kõledast Tallinnast tulnule on see justkui noor Eesti suvi. Madriidi kesklinn on paksult rahvast täis. Kümned tuhanded inimesed on, pidulikud riided seljas, tulnud välja jalutama — paaridena, vanavanematega, lastega, sõpradega, töökaaslastega. Sajad ja sajad inimesed seisavad tihedalt õlg õla kõrval teatrite, kinode, kohvikute ja restoranide uste taga järjekorras. Oleme tõsiselt hämmingus, nähes nende muretut olekut ja ohutunde puudumist, siinsete elanike jaoks viiruseohtu justkui polekski. Meie kanname ainsatena maske, desinfitseerime pidevalt käsi, prille, telefone…
Olukord Madriidi tänaval. Foto: Margo Evardson
Kino Renoir Princesa ukse taga punase vaiba ees on hinnanguliselt 400-500 pealine rahvamass, kes ootab sissepääsu ja võimalust kinopostrite ees pildistada. Siin on algamas populaarse ulmefilmi esilinastus. Edasi liikumiseks peame trügima läbi rahvamassi.
Ka Madriidi kõige ekslusiivsema sisekujundusega teatri Coliseum (ehitatud 1931.a.) ukse ees, ikoonilisel Gran Via´l, on ülimalt pikk ja looklev saba, kus ülikonnastatud mehed ja pidulikes õhtukleitides, peadpööritavalt hästi lõhnastatud naised ootavad sissepääsu. Kohe-kohe on algamas muusikal Anastasia. 1387 inimest mahutav saal on ka seekord 100% välja müüdud.
Mõnisada meetrit eemal asuva teatri EDP Gran Via ukse ees on hinnanguliselt 500 pealine järjekord. Algamas on hispaaniakeelses kultuuriruumis ülipopulaarse, Grammy´ga pärjatud ansambli kontsert „La Trasfiguracion del Mastodonte”. Edasi liikumiseks peame läbi trügima ka sellest rahvamassist.
Sama kordub ka kümnete restoranide ja kohvikute uste ees, kus sajad inimesed ootavad külg-külje kõrval sissepääsu, ummistades kitsaid tänavaid ja kõnniteid.
Selliseid meeletuid järjekordi nägin viimati nõukogude ajal, kui kauplusesse oli just toodud piima, vorsti, viina…
Õhtu edenedes näen, kuidas sajad ja tuhanded lillade parukatega naised hakkavad kogunema Madriidi kesklinna Callao väljakule ja seda ümbritsevatele tänavatele — algab miiting ja rongkäik naiste võrdõiguslikkuse eest ja soolise palgalõhe vastu. Tuhanded mehed on naistega solidaarsed ja liituvad rongkäiguga. Välja on kuulutatud 24-tunnine hoiatusstreik — „If we stop, the world stops”. Järgmise päeva lehtedes kirjutatakse, et rongkäigus osales üle 170 000 naise.
Ei meie ega vaesed madriidlased ei tea siis veel, et tegelikult on tappev koroonaviirus siin juba kohal, et just sellest nädalavahetusest, nendest massiüritustest saabki alguse pandeemia, mille tagajärjel loetud nädalatega haigestuvad sajad tuhanded hispaanlased ning kümned tuhanded surevad…
Meid arvatavasti päästab nakatumisest see, et me kanname maske, prille, desinfitseerime koguaeg käsi ja me lihtsalt ei viitsi hakata üheski järjekorras seisma. Leiame peaaegu inimtühjalt kõrvaltänavalt pooltühjade laudadega restorani, mille väliterrassil teeme kiire õhtusöögi.
Järgmisel päeval Madriid - Cancun lennukis oleme taas ühed vähestest, kes kannavad maske.
Esimene nädal Mehhikos
Cancuni lennujaamas oleme taas ainsad, kes kannavad maske ja ühekordseid kindaid. Võtame lennujaama Hertz autorendist rendiauto (8 USD päev) ja alustame teed Tulumi ja Coba poole. (Etteruttavalt olgu öeldud, et Mehhikos petavad turiste isegi rahvusvaheliselt tuntud autofirmad. Kui auto rent maksab Hertz´is 8 USD päev, siis innukad töötajad püüavad mulle lisaks rendile „kaela määrida” GPS-i, mille hinnaks on 12 USD päev. Lõpuks antakse GPS tasuta. Broneerimisel makstud tagatisraha ei ole aga Hertz mulle tänaseni tagastanud).
Esimesel Mehhikos oldud nädalal ei ole koroonast tingitud piirangud veel siia jõudnud. Cancuni, Playa del Carmen´i ja Tulumi kauplused, restoranid, ööklubid ja rannabaarid on avatud, ehkki märkimisväärselt inimtühjemad. Ka tänavapildis on Euroopa ja Ameerika turiste kordades vähem kui tavaliselt.
Meie Mehhikos viibimise kolmandal päeval valdab Euroopat õud ja paanika. Alates esmaspäevast laastab koroonaviirus Madriidi, üsna ruttu jõuab viirus ka Eestise. Loetud päevad hiljem hakkavad lennufirmad üksteise järel siit lende Euroopasse ja Ameerikasse tühistama. TUI teatab oma kodulehel, et lõpetab igasuguse lendamise Mehhikost Euroopasse. SAS teatab, et lõpetab 90% lendudest ja tühistab meie Euroopa jätkulennud.
Püüame iga päev helistada lennufirmadesse, saadame kümneid ja kümneid e-kirju. Täiesti lootusetu. Tänaseni ei ole me saanud ühtegi vastust, kas tühistatud lennu eest antakse meile voucher või saame raha tagasi.
Teine nädal Mehhikos
Teisel nädalal ilmuvad peamiselt turistidele orjenteeritud söögikohtades ettekandajate näo ette maskid, lauale ilmuvad desinfitseerimisvahendid, tänavatele ja seintele paigaldatakse hoiatavad tekstid ja plakatid, soovitusega pesta käsi, kanda maske ja hoida distantsi.
Rõivakaupluste proovikabiinid suletakse. Kaupluste põrandale märgitakse teibiga maha ristid, et kassasabas seisjad teaksid, millist distantsi hoida.
Näomaskid, desinfitseerimisvahendid ja kummikindad on ka siin ammu müügilt kadunud. Kaubanduskeskuste ette, parklatesse, bensiinijaamadesse ja lihtsalt maantee äärde ilmuvad erivärviliste isevalmistatud maskide müüjad — 35 peesot (1,35 €) tükk. Pandeemia on ka siin õmblusäri suurelt õitsema pannud. Kui maske ostetakse, siis ikka 8-10 maski korraga.
Jääda või mitte jääda Mehhikosse? — See on küsimus!
Meile saab üsna ruttu selgeks, et uute lennupiletite ostmine osutub täiesti lootusetuks ülesandeks — eelmisel õhtul välja valitud lennureis on juba järgmiseks hommikuks käntseldatud. Ja nii korduvalt. Kõik tuntud lennufirmad lõpetavad loetud päevadega Euroopasse lendamise.
Raske südamega teeme pealesunnitud otsuse — me ei taha võtta ühtegi üleliigset riski, ei taha veel kord piletirahast ilma jääda ega istuda kümneid tunde mõnes Euroopa lennujaamas ja saada sealt endale vastik viirus külge — oleme sunnitud jääma teadmata ajaks Mehhikosse, kuniks olukord Euroopas paraneb.
Kui jääda, siis kuhu?
Tulumi jäämise mõtte laidavad kohe maha AirBnb teenust pakkuvad kohalikud. Tulumis on küll luksuslikud hotellid ja villad (sealhulgas kunagi Pablo Escobar´ile kuulunud mõisakompleks, mille tänaseks omanikuks on New Yorgis elav eksentriline kunstikollektsionäär Lio Malca, kes omandas kinnistu 17,5 miljoni USD eest, ja kus täna asetseb 71 sviidiga eriti luksuslik butiikhotell Casa Malca), kõrghooajal on seal palju rikkaid turiste, kuid kriisi ajal ei oleks välismaalastel seal turvaline. Ka Playa del Carmen olevat liiga ohtlik — sealset elu kontrollivad kartellid.
AirBnb kaudu võtame Cancun´i kõige turvalisemasse rajooni — Zona Hotelera´sse — rendile hubase korteri otse Kariibi mere kaldal. Zona Hotelera on 22 km pikk ja kitsas, helevalge liivaga rannaosa Nichupte laguuni ja Kariibi mere vahel, mille sissesõitu valvavad politsei ja sõjaväepatrullid, ning kus nii päeval kui öösel sõidavad ringi autokastis püsti seisvad, kuulivestides, mustades maskides ja kiivrites, hambuni relvastatud sõjaväelased, sõrm automaadipäästikul.
Vaade minu hoovist merele. Foto: Margo Evardson
Faktid
Hetkel on raske öelda, kui edukas Mehhiko on viiruse vastases võitluses. Viimase ööpäevaga avastati Mehhikos 448 uut nakatunut ning 43 viirusekandjat suri. Nüüd on kokku Mehhikos avastatud 5847 viirusekandjat, kellest surnud on 449, kusjuures Quintana Roo´s on 223 viirusekandjat ja 19 inimest on surnud.
Kindlasti ei vasta ametlikud andmed tegelikkusele, sest testitakse üsna vähe. Võrdluseks — Mehhikos on tehtud 40 000 testi, Eestis 34 000 testi. Samas on Mehhiko rahvaarv veidi üle 126 miljoni inimese.
(Tegemist on Mehhiko ametlike andmetega 16. aprilli seisuga - toim.)
Tänaseks on kõik rannad ametlikult suletud. Kõik kaubanduskeskused ja suurem osa kauplusi on samuti suletud. Avatud on üksnes apteegid ja toidupoed, bensiinijaamad, samuti üksikud restoranid toidu kaasa ostmiseks.
Võrreldes märtsi algusega on linnatänavad inimestest ja autodest päris tühjad. Rohkem kui pooled inimesed linnapildis kannavad maske. Range soovitus on vältida igasuguseid sotsiaalseid kontakte.
Kauplustes on kassade ja lettide kohale riputatud teenidajate kaitseks suured läbipaistvad klaastahvlid. Kaupluste, hotellide, restoranide uste ees on maskides turvamehed, kes jälgivad hoolega, et kõik sisenejad pihustaksid endale desinfitseerimisvahendit.
Mehhiko president Andres Manuel Lopez Obrador (ehk AMLO nagu teda siin kutsutakse) rõhutas hiljutises teleesinemises, kui tähtis on Mehhiko jaoks viirusega võidelda ja seda võita, et kui turistid otsustavad ükskord Mehhikosse tagasi tulla, et siis poleks viirust siin.
Elu karantiinis
Esialgu võtsime korteri üürile 40-ks päevaks. Päev algab hommikujooksuga inimtühjas rannas. Ehkki rannad on suletud, siis hommikujooks ega jalutamine ei ole turistile keelatud. Politsei patrullib ATV-ga rannas ja vaatab, et keegi vette ei läheks. Vetelpäästet enam ei ole ja lained on siin viimastel nädalatel olnud rannas pooleteise meetri kõrgused, seega üsna tapvad.
Lisaks influencer'itele pildistan hoovis ja mere ääres olevaid loomi ja linde — paksu tagumikuga agaave, ülbeid ninakarusid, suuri tujukaid iguaane, pruune pelikane, fregattlinde.
Mõned päevad tagasi tulles öösel mere äärest superkuud pildistamast, kohtun hoovis ringi luusiva loomaga, kes kaob pika hüppega põõsastesse ja kellest jõuan näha vaid võimsaid tagakäppasid ja pikka saba…
Iguaan minu koduhoovis. Foto: Margo Evardson
Väldime siin igasuguseid sotsiaalseid kontakte. Paar korda nädalas käime poes. Siis kanname maske ja ühekordseid kummikindaid, pikki riideid, ehkki sooja on 32 kraadi. Igal võimalikul juhul desinfitseerime oma käsi, telefone, prille. Suud, nägu ja silmi ei näpi. 2+2 reegli asemel püüame pigem kinni pidada 3+3 või isegi 4+4 reeglist.
Rumalate turistide pealt püüavad aga kõik endiselt kasu teenida. Maanteel sõidab minu kõrvale politseiauto. Politseinik näeb, et autos on turistid, lülitab vilkurid sisse ja peatab meid 70 km/h alas. Väidab, et ma olen kusagil 40 km/h alas ületanud kiirust, sõitnud 63 km/h. Võtab mu load, ootab veidi ja hakkab siis rahulolematult protokolli vormistama. Küsib, kas ma loobun juhilubadest või auto numbrimärkidest? Olen nõus loovutama autonumbrimärgid. Protokolli koostamist lõpetades küsib minu ametit. „Abogado — lawyer”, vastan. Politseinik katkestab kirjutamise, mõtleb hetke, siis ütleb: „Teen sulle seekord suulise hoiatuse!”. Annab load tagasi ja pistab mulle käe pihku. Pigistan pihku pistetud kätt, tänan teda ja sõidan edasi.
Pesumajas püütakse ca 2 eurot maksva teenuse eest kasseerida 20 eurot.
CircleK teenindaja kasutab võimalust ja tagastab oluliselt vähem raha.
SIM-kaardi ostmisel teatab müüja, et kõnekaardi eest saab neil maksta üksnes sularahas ja 100 peeso asemel tahab saada 800 peesot.
Tulumi rannas ja Coba püramiidide kõrval tasuta parklas jooksevad isehakanud parkimiskontrolörid minu juurde ja teatavad, et parkimine on siin tasuline ja maksab 100 peesot.
Grand Cenotes astub poole pildistamise juures ligi valvur, kes teatab, et minu kaameraga (Nikon D5) ei ole siin pildistamine lubatud. Ma pean kas maksma või lahkuma. Valin viimase.
Töö ja meelelahutus kolib internetti
On selge, et käesolev koroonapandeemia on kõik ettevõtjad pannud oma senist tegevust ümber hindama. Suur osa igapäevasest tööst ja meelelahutusest kolib ühel või teisel moel internetti. Ka meie oleme suure osa oma siinsest ajast kulutanud uute projektide välja mõtlemisele. Oleme lähipäevil käivitamas Eesti staarlauljate, -muusikute, -näitlejate, influencer'ite, poliitikute jt jaoks üliolulist portaali www.tervita.ee. See on portaal, mille kaudu meil kõigil on väikese raha eest võimalik tellida portaalis personaalse konto avanud Eesti lauljatelt, ansamblitelt, näitlejatelt, poliitikutelt, influencer'itelt, modellidelt, aga kasvõi teleseriaali või multifilimi tegelastelt (Lotte, Adalbert, Klaus, Sipsik, Alma, Maarja, Friida, Aleksander, Häidi jne) oma abikaasale, lastele, vanematele, sõpradele, klassikaaslatele jne personaalne tervitus, õnnitlus või laul. Iga laulja, näitleja, influencer, poliitik, seriaali- või multifilmitegelane, kes avab meie portaalis oma konto, märgib ise oma konto juurde summa, mille eest ta on valmis personaalse tervituse või õnnitluse kellegi lapsele, emale või naisele ette lugema või laulma. Pärast tellitud tervituse või õnnitluse ettelugemist või laulu esitamist laekub selle esitaja kontole kokkulepitud rahasumma.
Ameerikas algavad analoogses portaalis näitlejate, lauljate ja modellide poolt küsitud summad 10 USD-st ja lõpetades näiteks ülipopulaarses seriaalis „Kaks ja pool meest” mänginud Charlie Sheeniga, kes küsib personaalse tervituse eest 500 USD.
Mis saab edasi?
Turism kui majandusharu on Mehhikos täielikult kokku varisemas, üle tuhande hotelli on suletud ning nende sulgemine jätkub. Cancun´is on turismisektoris koondatud 64 000 inimest. Prognooside kohaselt lisandub kuu lõpuks ainuüksi Cancunis umbes 1 miljon töötut. Riik mõtleb välja abiprogramme, millega turismitööstust üleval hoida.
Sellest kõigest võidavad aga Mehhikos viibivad üksikud turistid.
AirBnb kaudu varem 4 000 — 6 000 USD-d kuus maksnud mereäärse luksusvilla saab nüüd üürile võtta 700-800 USD eest, basseiniga 2-kordse maja üürihind on 300-350 USD kuus. Auto rendihind on 1,5 USD ööpäev.
Ootame endiselt TUI-lt ja SAS-ilt infot, mis saab meie tühistatud lendudest, kas saame voucher'id, mille siis ükskord tagasilennu piletiks vormistame või makstakse meile raha tagasi.
Hetkel oleme küll Mehhikosse justkui vangistatud, kuid siiski rahul, et võtsime vastu otsuse siia jääda. Ehk õnnestub meil siin kogu maailma rünnanud koroonapandeemia ilma haigestumata üle elada ja kui Euroopas on rahulikum, siis tagasi tulla.
Himutab ainult see, et eestlased võivad Mehhikos viisavabalt olla üksnes 6 kuud. Mis saab siis, kui olukord Euroopas ei normaliseeru ka kuue kuu möödumisel?
Hetkel käivitame uut internetipõhist meelelahutusprojekti ja loodame siiski enne sügist Eestisse tagasi jõuda. Olgem terved!
Vaata galeriid:
Rohkem pilte ja videosid saab näha Instagramist:
