MINNESOTASSE MEHE JÄRELE | Heli õõvastav reisilugu: psühhoos, deemonid ja traagiline lõpp
Mõnda aega tagasi avaldasime Heli uskumatu armastusloo, mis päädis sellega, et Heli lendas Ameerikasse — loe SIIT!. Kui traagilise lõpplahenduse see reis leidis, jutustab Heli koguduseõde Marita.
Mina olen Marita, Heli koguduseõde. Ma arvasin, et olen ühtlasi ta sõbranna. Siis aga sain järk-järgult aru, et tegelikult ei tunne ma Helit üldse. Vähemalt seda inimest mitte, kelleks Heli nende aastate jooksul, kui ta meie koguduses oli, muutus. Õigem oleks veel öelda: muundus. Või isegi moondus.
Kui ta meie ühele pikale pühapäevasele jumalateenistusele tuli, oli ta nooremas keskeas, elegantselt riides, vaieldamatult kena naine. Omal erialal tuntud — isegi mina olin teda tehnikakõrgkooli dotsendina meedias mitmel teemal sõna võtmas kuulnud ja näinud.
Helist, kes oli just üle elanud sügava eraelulise trauma — ta oli nimelt elanud koos kahtlase taustaga noormehega, kes ta jõhkralt maha jättis, teda pikalt petnud oli ning Heli lahkudes sõna otseses mõttes paljaks varastas, sukeldus koguduse elusse jäägitult. See tema isegi naiivne ning lapselik vastuvõtlikkus usule, nagu seda tõlgendas meie staarpastor Märt, oli omajagu liigutav. Heli kasutas enda kohta terminit “beebikristlane” ning oli usust vaimustuses, käis korralikult leerikoolis, igal pühapäeval meie kuni kolmetunnisel jumalateenistusel ja kurtis mulle, et keeltes rääkimine tuleb talle raskelt. Ning varsti toimusid tema juures juba iganädalased palveõhtud, kust võtsid osa ainult meie koguduse naised.
Heli oli empaatiline, helge, väga intelligentne ning abivalmis. Meist sai varsti head sõbrannad. Suhtlesime ka väljaspool koguduse tegevust: nii palju kui temal oma dotsenditöö ning minul tehase tegevjuhina vaba aega üldse oligi. Meil tekkis traditsioon: käia aegajalt koos teatris. Heli oli eluaeg palju teatris käinud ning oskas avada ka esmapilgul mittemidagiütlevate etenduste tagamaid — teatriajaloo kontekstis — lausa imeliselt kaasahaaraval viisil.
Ka käisime igal suvel vähemalt korra koos rannas. Vaat seal rannaskäigul saingi äkki aru, et Helil on mingi salajane probleem, mida ta minugi eest varjab. Me kohtusime, nagu alati, Pirita rannahoone lähedal ja mina pakkusin, et ostame kioskist nii pudelivett kui jäätist. Heli oli selle ettepaneku peale silmanähtavalt häiritud. “Mul… Mul ei ole praegu üldse raha…” Vaatasin Helile näkku, tema hirmunud ja kimbatuses ilmet ning värisevaid huuli. Oli näha, et pisarad ei ole just kaugel. “Pole hullu, meil kõigil on mõnikord näpud põhjas. Teen välja! Sa kohvi ka tahad?” Vaevu saime oma rannalinad liivale laotatud, kui Heli telefon tegi häält. Panin tähele, et mu sõbranna käed värisesid õrnalt, kui ta telefoni haaras. Kõne oli inglise keeles. “Nii et sa oled praegu Iraagis? Uskumatu! Uskumatu! Uskumatu!” Helile on omane imestada asjade üle kogu südamest nagu väike laps. Helile OLI omane, pean kahjuks siinkohal end parandama…
See oli mõni aasta tagasi ning veel ei olnud ka Eesti meedia inimesi valgustanud petiste kohta, kes oma Aafrika kodudest veensid üksikuid naisi üle maailma, et nad on hoopis USA sõjaväelased Iraagist, kes on neist väga tõsiselt huvitatud, tavaliselt lesed ning äkki vajasid sularahaülekandeid erinevatel põhjustel.
Ma ei teadnud veel siis ka seda, et meie kogudusse äkki näiliselt ei kusagilt ilmunud Joonatan elab tegelikult Heli juures ja Heli kodus. Et Heli maksab kinni ka Joonatani õpinguid. Joonatan ei meeldinud mulle kohe algusest peale, kuna mõjus minu jaoks libeda pleiboina. Jah, Heli oli mulle pihtinud, et on temasse armunud ning et nad lähevad pastor Märdi juurde rääkima, et see nad laulataks. Joonatan oli Helist ikka väga palju noorem, kuid tollal neljakümnendate keskpaika jõudnud naine lootis, et äkki on tal veel võimalik oma bioloogilisi lapsi saada. Ja kui see pole ikkagi võimalik, siis koos Joonataniga neid lapsendada. Igal juhul ei näinud ma varsti pärast Heli ja noormehe kohtumist pastor Märdiga neid enam koos ega Joonatani jumatateenistustel. Samas teatas ka Heli, et ta ei saa neid naiste palveõhtuid enam enda juures korraldada, viidates suurenenud töökoormusele.
Nii läks veel aastaid, Heli käis ikka meie kirikus nii pühapäeviti kui kõigil kirikupühadel, annetas usinasti ning käis korduvalt pastor Märdi poolt korraldatud Iisraeli-reisidel. Aga midagi oli temas teisiti pärast salapärase võõra ilmumist ta ellu, mille avastasin juhuslikult ühel suvisel rannaskäigul. Ma rõhutan: see oli aeg, kus Aafrika internetipetistest polnud keegi veel midagi kuulnud!
Heli ei annetanud enam kogudusele raha ning hoidis kõrvale ühistest väljasõitudest ning reisidest, väites, et tööl on kogu aeg kiire. Ta ei ostnud enam uut tema poolt armastatud Eesti disaini, vaid käis ikka ühtede ja ja samade riietega. Ta kogu olek oli kuidagi vaevatud ning jäi mulje, et tal on mitu rõhuvat, ülimalt varjatud saladust. Panin tähele, et sotsiaalmeediaski, mis oli Eesti disaini ja teatri kõrval Heli kolmas kirg, oli ta kuidagi vihane ja ärritunud ning süüdistas küll üht, küll teist avalikult satanismis. Nii konkreetseid inimesi kui näiteks teatrietendusi. Helis käivitus mingi raevu-ja vihareaktsioon kohe, kui etenduse pealkirjas olid teatavad sõnad. Näiteks “jumal”, “usk”, “surmapatud”; isegi sõna “patt” ise. Heli, kes küll minuga senisest tunduvalt vähem suhtles nüüd, tunnistas mulle siiski, et ta on ise võtnud ühendust nende tema sõnul jumalateotajate lavastajatega ning üritanud neid usuasjus valgustada. Peale leerikooli ning pikki aastaid meie koguduses pidas Heli end tõeliseks teoloogiks, olgugi, et tal mingit formaalset haridust ette näidata ei olnud.
Ja siis juhtus see. Ma suudangi sellest rääkida ainult kui “sellest”. Mu psühholoog väidab, et tegu on loomuliku reaktsiooniga traumale. Pastor Märt aga soovitab ainult palvetada. Rohkem palvetada.
Niisiis. Ühel pühapäeval ei ilmunud Heli kirikusse. Ei ilmunud ka järgmisel. Ma helistasin talle, telefon oli välja lülitatud. Meilidele ta ei vastanud, Messengeris polnud ammu olnud. Ja siis ilmus mu postkasti kaart, posti pandud juba kümme päeva varem Minnesota Citys. Sellele oli kummaliselt halvasti loetava käekirjaga, nagu väriseva käega kritseldatud: “Armas Marita! Jõudsin kohale, homme kavatsen Andy juurde minna. Ta telefon ei vasta, aga ma kavatsen ise kohale minna. Siin on väga huvitav! Jumal õnnistagu sind ka, nagu ta mind on õnnistanud ja mulle nüüd lõpuks sobiva abikaasa saatnud. Sinu Heli”. Appikene küll! Mulle meenusid äkki need esimesed kuud palvekoosolekuid Heli maitsekas ja moodsas kesklinnakorteris, kus ta alati iga meie naiste kohtumise ja ühispalvuse lõpuks palus häbelikult: “Aga äkki palvetame koos ka selle eest, et ma endale mehe leiaksin?”
Selle aja peale oli juba hakatud ka Eesti meedias rääkima petistest, kes üksikutelt naistelt nende elu jooksul kogutud säästud endale meelitavad. Appi! Ma tundsin paanikat ega osanud midagi teha muud peale oma koduses elutoas palves põlvililangemise. “Issand, sina oled suur ja kõikvõimas! Palun aita Helit!”
Issanda teed on imelikud, öeldakse. See, mis juhtus umbes viie minuti pärast, on sellele ütlusele parimaks illustratsiooniks. Mu telefon helises, tundmatu kohalik lauatelefoninumber. Eesti saatkond Ameerikas. Jahe, viisakas, kurb hääl. Kas ma olen Marita Must? Kas ma tunnen Heli Häält, kes töötas Tallinnas tehnikakõrgkooli dotsendina? Kas on arusaadav, et Heli on minu üles andnud kui oma kontaktisiku? Jah, jah, jah… Vastates tundsin end ümbritsevat jäist hingust ning sügavat õudust enda sees. Need ei saanud olla head uudised, mida see ametnik oli mulle oma viisaka, kuid kurva tooniga just edastamas! Just nii oligi, kahjuks. “Heli Hääl suri täna hommikul, pärast seda kui ta Minnesota psühhiaatriahaiglast välja lasti. Ta väitis, et tal on raha, et Eestisse tagasi lennata. Aga ta tormas pealtnägijate sõnul ise veoauto alla ja sai kohapeal surma. Ta oli haiglas akuutse psühhoosi tõttu.”
Mu käest küsiti, kes maksab surnukeha kohaletoimetamise tinakirstus, Heli vana isa ei olnud nad kätte saanud. Helil ei olnud mitte mingisugust kindlustust ning Minnesotasse oli läinud ta üheotsapiletiga. Piiripunktis oli ta öelnud oma USA reisil viibimise elukohaks ühe Minnesota City äärelinnas asuva maja aadressi. Samast majast oli ta oma esimese Ameerikas viibimise päeva õhtul arreteeritud. Ta oli helistanud uksekella ning nõudnud kedagi Andyt, kes olevat erusõjaväelane ning hiljuti Iraagist missioonilt tulnud. Tundus, et Heli teadis Andyt, keda polnud sel aadressil iial elanud, hoolimata sellest, et sel majaelanike jaoks tundmatul ja agressiivsel Ida-Euroopa naisel olid välja prinditud fotod, kus keegi meeldiv hallipäine mundris härrasmees sellesama maja ees laialt naeratas. Kui jahmunud pererahvas oli Helile korrutanud, et kahjuks ei ole seal majas nende teada kunagi mingit sõjaväelast elanud, hakkas Heli nende peale karjuma. “Te valetate mulle! Andy elab siin küll! Ta on mulle kirjutanud oma noorematest sugulastest, kes tahavad ta maja ja kogu elu sääste endale! Te ootate Andy surma! Kuhu te olete mu tulevase abikaasa pannud! Ja kas teie, noormees, oletegi Andy vennapoeg John, kelle autoavariis viga saamise haiglakulud Andy kinni maksis?!? Ma tean, et teil on alkoholiprobleem ja et te ei käi aastaid tööl! Ma kutsun teile politsei ning te olete sunnitud neile ütlema, mida te mu Andyga teinud olete! Teie sees on Saatan ise!” Politsei kutsusid kriiskava Heliga hädas majaelanikud ise. Ta eskorditi kohalikku politseijaoskonda ning sealt juba kiirabiga psühhiaatriahaiglasse. Heli hakkas nimelt rääkima, et tajub deemoneid enda ümber, et Ameerika on nende poolt tervikuna üle võetud ja et ainult palve aitab. Haiglas diagnoositi pidevalt kriiskaval ja palvetaval naisel psühhoos koos hallutsinatsioonidega. Tundus, et kahenädalane esmane ravi aitas ning välja kirjutati Heli näol viisakas daam, kes kinnitas, et saab aru, et ta jäi siin Ameerikas äkitselt haigeks. Ta lubas välja kirjutatud ravimeid edasi võtta, kuni on Eestis psühhiaatri juurde läinud. Talle üritati küll ka ettevaatlikult selgeks teha, et tema Andyt ei pruugi sellisel kombel olemaski olla. Kust ta teab, kellele oma säästud mitme aasta jooksul üle kandis? Aga Heli palus iga kord selle jutu lõpetada, öeldes, et Andy teemal ei soovi ta kellegagi rääkida.
Heli vabatahtlik kokkupõrge veoautoga toimus kõigest pool tundi pärast seda, kui ta oli psühhiaatriahaiglast välja kirjutatud ning tema palvel selle värava ette tellitud taksosse istunud.
Heli isa ei elanud tütre surmateadet üle, vaid sai saatusliku infarkti kõigest päev hiljem. Tema tinakirstu ja surnukeha transpordi maksis kogudus. Matustel oli väga palju rahvast. Joonatani, kes oli Helilt saanud aastaid ülalpidamist, raha ning tema kulul ka hariduse, ei näinud keegi. Kahtlustan, et noor pleiboi oli pettunud, et Heli pärandas oma kesklinnakorteri mitte temale, vaid kogudusele.
Aga vahetult enne matuseteenistuse algust saabus rahvusvahelisest firmast kuller suure valge kimbuga. Roosid, liiliad, nelgid. Selle kimbu küljes oli lint, millel kiri: “Oma kihlatut ning armsamat mälestab Andy”.
