Kui olin Andyle raha üle kandnud, ta enam ühendust ei võtnud — aga olen kindel, et ta armastab mind... Ameerika, siit ma tulen!

 (85)
Kui olin Andyle raha üle kandnud, ta enam ühendust ei võtnud — aga olen kindel, et ta armastab mind... Ameerika, siit ma tulen!
Pilt on illustreerivFoto: Pixabay

Mu nimi on Heli ja ma saan ülejärgmisel aastal juba 60. Ma töötan ühes tehnilise suunaga kõrgkoolis õppejõuna ning loodetavasti saan seda tööd teha veel aastaid. Jumal tänatud, ma olen füüsiliselt terve ja mulle on palju öeldud, terve mu elu, et ma näen noorem välja, kui olen.

Jumal ei ole andnud mulle ei abikaasat ega lapsi, kuigi just see on olnud mu kogu elu suurim soov. Mis kasu on erialasest edust ning tunnustusest, kui sul pole sinu oma lähedasi inimesi! Mu isa, ime küll, on veel elus. Elus hoolimata oma järjest viletsamast tervisest, mis, Jumal tänatud, ei ole veel alt vedanud ta mõistuse koha pealt. Mu isa elab kesklinnas väikeses korteris — ma müüsin nimelt vanemate suure korteri samas majas, mille isa oli kunagi kõrge parteilasena saanud ning ostsin talle siis uue. Endale sain niiviisi samuti ilusa pesakese. Siis ma olin veel neljakümnendate keskpaigale lähenemas ja lootsin väga, et mul õnnestub sõna otseses mõttes viimasel minutil täita naise elu tähtsaim missioon ehk siis asutada oma perekond. Kahjuks see ei õnnestunud, lisan ma etteruttavalt. Olin just siis läinud lahku oma elu vist häbiväärseimast suhtest. Kui ma nüüd järgi mõtlen, siis said kõik sellest häbiväärsusest mu ümber aru, emast-isast sõbrannade ja kolleegideni. Said aru, et Andu kasutab mind lihtsalt ära. Minust pea kakskümmend aastat noorem, võluvate maneeridega pleiboi, keda ma sõna lausumata viis aastat üleval pidasin. Ühtlasi lasin ennast halastamatult petta, nagu ma kahjuks hiljem aru sain. Liiga hilja!

Seotud lood:

Ravinud end terveks suguhaigusest, läksin ma kirikusse.

Miks ma leidsin enda jaoks just selle koguduse, mida paljud peavad fanatismiks, mine sa võta kinni! Jumal juhatas, oleks siiski kõige selgem ja ausam vastus.

See kogudus meenutas mulle rokk-kontserti oma meeleolu ja kirgliku pastori poolest. Me laulsime vahepeal — oli ju pastor omal ajal olnud kuulsa bändi liige ja pööranud omalt poolt usku veel kuulsama Eesti muusiku. Hakkasin nüüd käima iga pühapäev kirikus, jumalateenistus oli seal tihti üle kolme tunni… Õppisin rääkima keeltes ja langema transsi. Jumal sekkus nüüd mu elu igasse päeva, igasse tundi, igasse sekundisse… Ma sain juhatust ja nägin nägemusi, lisaks oli nii, et varsti käis minu uues korteris koos palveõdede grupp. Me palusime iga kolmapäev, kui nad õhtul mu juurde tulid, et ma leiaksin endale õige abikaasa. Kellega ehk mõne lapsegi veel saada…

Aga kindlasti pidi selle liidu heaks kiitma ning meie kui paari kokku laulatama pastor Märt. Pastor Märdil oli ja on tõeliselt jumalik prohveteerimise and.

Usku pöördusin ja pastor Märdil lasin end ristida aprillis, oktoobris aga, kui olin meie kogudusse juba täielikult sisse elanud, tuli kirikusse Joonatan. Ilusa välimusega noormees maalt, kes oli just oma abikaasast lahku läinud. Ta oli puupaljas, aga tahtis end Tallinnas sisse seada ja ehk haridustki omandada. Varsti kolis Joonatan minu juurde sisse, kuu aja pärast aga läksime pastor Märdi jutule. Kas ta oleks nõus meid paari panema? Kinnitasime mõlemad, et armastame teineteist ega hooli ka pea kahekümneaastasest vanusevahest. Me oleme nõus üheskoos edasi minema, mida iganes elu meie teele toobki! Kahjuks ei läinud meie soov ühisest liidust täide. Jumal teatas pastor Märdi läbi, et meie abielu ei ole Temale meelepärane. Abielu eesmärgiks olevat perekond, eelkõige lapsed! Aga mina, ma olin juba neljakümne nelja aastane! Niisiis ei saanud me abielluda ega mina aidata Joonatani nagu oma päris meest. Küll aga aitasin teda kui kallist sõpra.

Üle kolmeteist aasta on vahepeal mööda läinud, aga Joonatan elab siiani minu mitte just suures korteris. Ma olen teda toetanud ka tema õpingute ajal ning samuti siis, kui ta läks paariks kuuks oma kutsekooli praktikale Saksamaale. Mulle tundub, et Joonatan suhtleb mu selja taga teiste naistega ning kolib vahepeal isegi kuni pooleks aastaks välja. Siis kannan talle ainult aeg-ajalt raha üle, oma südametunnistuse järgi. Siiani on Joonatan alati mu ellu, südamesse ja korterisse tagasi tulnud.

Ma vihkan neid libusid, kes teda vahepeal ära meelitavad!

Joonatan küll keeldub minuga isegi kõrvuti tänaval käimast, liikudes pea alati minust pool meetrit ees, tagasi vaatamata ning käed taskus, aga ma tean, et oma südames armastab ta mind sama palju kui mina armastan teda. Ta vajab lihtsalt veel natuke aega!

Pärast seda, kui minu ellu ilmus Joonatan, olin ma sunnitud ära jätma ka oma kodus toimuvad naiste palvetunnid, kuna keegi kogudusest ei tohi meie kooselust teada saada. Samal põhjusel ei kutsu ma enam ei kolleege ega sõbrannasid omale külla.

Lisaks Joonatanile on aga Andrew. Andrew on USA reservohvitsev, kes oli kolm aastat tagasi, kui ta mulle sotsiaalmeedia kaudu kirjutama hakkas, missioonil Iraagis. Andrew kiitis mu malbet välimust ja stiilitaju ning huvitavaid mõtteid, samuti on temagi Jumala poolt päästetu. Evangeelne kristlane nagu minagi. Aga siis oli Andrew'ĺ, kes on juba kümme aastat lesk, olles sama vana kui mina, vaja vähemalt kahtekümmet tuhandet dollarit, et maksta oma autoõnnetusse sattunud poja haiglaaarve. Pärast raha ülekandmist küll Andrew, kes on pärit Minnesotast, minuga enam ühendust ei võtnudki. Kardan, et ta on pojaga juhtunust niivõrd traumeeritud, et vajab, nagu Joonatangi, veel omaette olemiseks veidike aega. Ma ei teagi, kumma ma neist valima peaksin; siis, kui nad oma hingevaludest ja valusatest lapsepõlvemälestustest üle saavad. Sest Joonatanil on olnud tõeliselt õudne noorus! Noorsoovangla, alkoholism, kuritegelikud sõbrad… Tal puudus seal maal täiesti igasugune turvavõrgustik, kuna ta eduka ökofarmi omanikest vanemad ei hooli tegelikult mitte millestki muust kui rahast!

Aga meie kirikus hakatakse järjest enam rääkima sellest, kui ohtlik on elada Eestis. Kõigil juudi verd kodanikel soovitab pastor Märt ammu Iisraeli kolida, aga ka teistel mõelda tõsiselt oma elu ja võimaluste üle järele. On väga suur kolmanda maailmasõja oht! Lisaks on sõlmitud juba ammu Euroopa Liidu poolt salapakt, mille kohaselt liidetakse meid varsti Musta Mandriga. Aafrika endaga! Meid ujutatakse varsti üle mustanahaliste tulnukatega, kes ei hooli karvavõrdki ei meist ega meie kultuurist ega usust. Ei tohi ka unustada kõikjal varitsevaid vabamüürlasi ning nende salaplaane; sellest kuritegelikust salaordust on muide läbi imbunud isegi Eesti luterlik kirik. Ei ole võimalik olla liiga ettevaatlik meie tänapäevases maailmas!

Aga mina olen tegelikult juba varsti, väga varsti algavaks apokalüpsiseks valmistunud. Ja hästi valmistunud! Ma kirjutasin oma korteri Joonatani nimele, kes selle eest kahtlemata head hoolt kannab ning ostsin ära lennupileti Ameerika Ühendriikidesse. Ka pastor Märt räägib nüüd pea iga pühapäev kirikus, et vaat Ameerika, seal ollakse veel tõeliselt usklikud. See on riik, kus on veel alles elavat sõna ja tuntakse ja tunnustatakse selle jõudu!

Niisiis ostsin endale üheotsapileti New Yorki ning edasilennule sealt Minnesotasse.

Ma arvan, et teen oma Andyle ühe tõeliselt ilusa üllatuse!