HEAD REISI │ Mida arvestada Santorini majutuskoha valikul?
Majutuse leidmine kuulub pigem viimasesse kategooriasse. Kuigi ma alati mõtlen, et majutuspaik on vaid ööbimiseks ning enda kordaseadmiseks, ülejäänud aja ju uudistan silmad suured peas kusagil ringi, siis tegelikult läheb sobiva koha leidmiseks enamasti märkimisväärne aeg. Kuna oleme väljaspool oma igapäevast keskkonda ning sissejuurdunud harjumusi, siis peame endale kindlaks tegema, kas pakutav vastab ning mil määral vastab meie vajadustele. Samas, kuna kodu on seal, kus on su kohver, siis ega me oma päriskodu valikulgi ju kergekäelised pole.
Kus ööbida Santorinil
Niisiis algas internetiotsing “Where to stay in Santorini?” (Kus ööbida Santorinil). Sõber Google ütles minu poolt edasi tõlgendatult järgmist. Kui su reisi majutuseelarve on suur ning tahad olla linnas, kus randa ei ole, kuid on imeilusad vaated nii päeval kui ööl, sealjuures päeval on palju sagimist, aga peale päikeseloojangut päris vaikne, siis mine Oiasse. Kui tahad ikkagi imeilusaid vaateid ning lepid, et randa ei ole, kuid on taskukohasemad majutusvalikud, elu käib nii päeval kui õhtustel tundidel ning lisaks on saare parimad ühistranspordiühendused, vali Fira ehk saare pealinn. Või siis Fira linnaga pea kokkukasvanud Firostefani või Imerovigli. Nendes linnakestes on hinnatase pisut kallim kui Firas, samas on nad piisavalt lähedal pealinnale, et nautida sealseid hüvesid. Kui sinu eesmärk on nautida pigem rannamõnusid ja soodsamaid majutuslahendusi, ööelu ei oma tähtsust ning ilusast kaldeeravaatest (vulkaani kokkuvarisemise tagajärjel tekkinud pinnavorm) piisab kui satud teisele poole saart, siis vali Perissa või Kamari. Samuti on veel väikseid külakesi, kus kogeda ehedamat kohalikku elu, kuid need jäid meie valikuvariantidest välja.
Kas rand või kaldeera
Kui on plaan rentida mõni sõiduriist — auto, roller või atv, siis ega väga vahet polegi, kuhu õhtuks maanduda. Rattad viivad igale poole. Oma reisikaaslasega otsustasime aga jääda truuks ühistranspordile, seega oli asukohta ligipääsetavus päris oluline. Santorinil on teadupärast bussisüsteem korraldatud nii, et kõik liinid viivad pealinna Firasse. Kui tahta sõita kahe linna vahel, millest kumbki ei ole Fira, siis tuleb esmalt ikkagi Firasse sõita ning seal bussi vahetada. Praktilisuse mõttes on Fira kindlasti hea valik.
Emotsionaalses plaanis vajas otsustamist dilemma, kas rand või kaldeera. Mäletate ju, mõlemat korraga ei saa. Kuna kaldeera vaated paistsid juba fotodelt midagi sellist, mida tahaks kogeda nii päevalvalguses kui ka õhtupimeduses, siis rannalinnadest loobusime. Rannas viibitakse päevasel ajal ning siis ei ole bussidega liiklemine mingi probleem. Õhtusel ajal ühistranspordile lootes tekivad küsimused, mis kellani bussid sõidavad, kas nad lubatud ajal sõidavad (lõunamaa ikkagi, ennegi juhtunud, kus graafikud alati paika ei pea), palju vajadusel taksosõit maksab.
Parem olla “elu keskel” ehk omada suurimat valikut toitlustusasutusi, ostuvõimalusi ning jätta mänguruum, et õhtul paar kokteili juua ning teha suuremad liiklemised päevasel ajal. Põhimõtteliselt on valikus ka Oia. Armas linnake, mida päevasel ajal pead kannatlikult jagama inimhordidega, õhtuti peale päikeseloojangu imetlejate lahkumist jääb aga väga vaikseks, ehk liigagi vaikseks. Hinnataseme poolest aga saare kõrgeim.
Linnapuhkus või rannapuhkus
Meie kriteeriumitele sobivaimaks osutus igal juhul Fira. Võrdluseks, pakettreiside hotellivalikutes on suuremas osas esindatud mereäärsed Perissa või Kamari hotellid. Kui mõelda rannapuhkusele, siis on tõesti loogilisem valik ööbida ranna läheduses või vähemalt hotellis, kus on bassein. Fira hotellid kõik basseiniga hiilata ei saa. Eks maa on hinnas, eriti veel kivise kalju otsas. Samas mõtlen, et Santorin puhkust ei saa ka võrrelda rannapuhkusega Egiptuses, kus tihtipeale veedetaksegi suurem osa ajast hotelli alal ning fookuses päike ja vesi, kas siis basseinis või meres. Santorinil on pakkuda nii palju enamat kui rand, see on lihtsalt üks võimalus, nagu boonus.
Kuhu me lõpuks välja jõudsime
Nagu mainitud, siis asjaolusid kaaludes oli ööbimispaik Fira linnas meile ainuõige valik. Samas jäi ikkagi hinge kahtlus, äkki kohal olles tekivad teised mõtted. Nii otsustasime broneerida majutuse vaid esimeseks kolmeks ööks ning järgneva kolme öö osas kohapeal jooksvalt vaadata, mis mõtted tekivad.
Aquarius Hotel
Broneerisime Booking.com-ist omanäolise väljanägemisega kollases hoones asuva hotelli. Suhtlesime hotelliga meie saabumisaja osas, mis oli üsna hiline, ning nad olid kellaajaga päri. Kohalejõudes aga ei näinud me kedagi, ega midagi, isegi vastuvõttu polnud. Õnneks oli vastuvõtutöötaja siiski telefonikõne kaugusel ning selgus, et tegelik vastuvõtt, mis vaid päevasel ajal avatud, asub hotellihoonest pisut allpool garaažiukse taolise lükandukse taga. Hotellituba oli keskpärase ja hea piirimail. Huvitava detailina olid näiteks peeglilaud ning öökapid statsionaarsed ehitised seina küljes. Usun, et seda mida maksime, seda ka saime.
Aeg serveerida hommikusöök
Tore üllatus ootas meid aga hommikul kui peale ärkamist proua Hommikusöögitädi koputas uksele ja küsis, et kas oleme valmis hommikusööki sööma. Peagi koputas ta uuesti ja nüüd juba kandikuga, kus meie hommikusöök. Võisime jääda kandikuga oma tuppa (mida me ei teinud) või suunduda maja ees asuvale terrassile (oli ka variant) või hoopis maja katusele (kõige ägedam, milline võimalus…). Ja nii oli igal hommikul. Huvitaval kombel teadis proua Hommikusöögitädi igal hommikul justkui telepaatia teel täpselt, millal meid võib tülitama tulla. Kordagi ei saganud ta meie und. Kolme öö möödumisel olime põhimõtteliselt valmis samas hotellis jätkama, sest olime ülimalt rahul hotelli asukohaga, kuid kohapeal oligi hind võrreldes eelnevalt Booking.com-is tehtud broneeringuga oluliselt hinnalisem.
Päeva päästis väike stuudiokorter
Otsustasimegi siis Fira linnakeses ühe ukselt-uksele tiiru teha ning maad uurida. Jalutasime sinna suunas, kuhu jalad viisid ning küsisime teele jäävatest hotellidest, külalistemajadest ja pansionitest, kas neil on vaba tuba. Enamasti öeldi meile, et kohti pole, mõnest asutusest astusime ise välja, üks, kus isegi vaatasime toa üle ning lubasime hiljem oma tulekust või mittetulekust teada anda, jäi siiski pisut kaugele. Olime juba põhimõtteliselt tagasiteel kui Fira bussijaama lähistel (loe Fira kesklinnas) jäi silma väike majutusasutuse silt — Delfini 1 Rooms Studios & Apartments. Kui mu mälu mind ei peta, siis vist isegi astusime paar sammu sellest mööda, kuid otsustasime ikkagi tagasi pöörata ja küsida juba meile tuttavaks saanud küsimuse. Neil oligi vaba tuba (isegi toad, saime hiljem valida, missuguse soovime) ning selle hind oli peaaegu et ei mitte midagi. Muidugi oli tuba imepisike, kuid puhas ning täitis ideaalselt oma eesmärgi. Otsingud võis edukalt lõpetatuks pidada. Tõime oma kohvrid eelmisest hotellist ära ning nautisime puhkust edasi.
Meie jaoks sobis Santorini pealinn Fira igati hästi “koduks, kus kohvreid hoida”. Samas usun, et kohvritele meeldib sama hästi lennuväntsutustest puhata keldeerapealses peenes hotellis, kus privaatses basseinis päikeseloojanguid imetleda. Ööbid sa siis kus sa ööbid, peaasi, et on meeles oma puhkusest rõõmu tunda. Usalda oma sisetunnet ning lase asjadel kulgeda. Usu, et kõik laabub parimal moel ning naudi elu!
Soovid Liisi reisidest rohkem teada? Tema blogi koos rohke fotomaterjaliga leiad SIIT!
