SEIKLUS USA LÄÄNERANNIKUL | Elamused Venice Beachil: tundsime, et oleme kohe esimesel päeval suure sulpsatusega puhkuselainesse sukeldunud

Terje Telling käis koos perega USA läänerannikut avastamas ja pani reisisellide elamused ka kirja. Tänasest ilmuma hakkav neljaosaline reisipäevik pakub ka lugejale palju avastamist — kohe saad nautida selle 1. osa.

“Reis on ainus, mille ostmine teeb Sind rikkamaks!”

Lubasin, et ma seekord ei kirjuta, et piisab reisi kokkuvõtmiseks ehk piltidestki. Liiga hästi mäletan eelmise reisi 6-tunnist kokkuvõtte kribamist. Selle ajaga on ju palju muudki pihta hakata!

Mait reisi jooksul pidevalt utsitas, et noh, sellest kindlasti kirjuta ja sellest ja sellest. Iga kord oli mu vastus, et ma olen sulle juba 100 korda öelnud, et SEEKORD ei kirjuta, aga sellest hoolimata istun ma ometi ajavahe võttu nagu öökull juba 5.23-st laupäeva hommikul oma kohvi ja arvutiga ning lasen sõrmedel, õhuniisuti ja vihmapiiskade aknalauale kukkumise helide taustaks, arvutiklahvidel hoogsalt käia.

Saan väga hästi aru, et tegelikult on mul ka endal seda kirjutamist vaja, et kogu see suur meeliülendav emotsioonide virr-varr korrastada, mingitele asjadele õiged nimed anda ning reisile ilus kokkuvõttev punkt panna. Lisaks mõjub kirjutamine pea alati teraapiliselt.

PROLOOG

2019. aasta tõi meie pere reisiharjumustesse ja planeerimise vabadusse olulised muudatused. Kristofer alustas sügisel kooliteed. Enam ei ole me ajaliselt nii vabad ja sõltumatud reisi planeerima, vaid peame lähtuma koolivaheaegadest. Kõige pikem vaheaeg on detsembris-jaanuaris, mis tähendab, et kui soovida lühikese supsaka asemel pisut pikemat puhkust, siis on see koolis käivate laste vanematele pea ainuke võimalus. Samas on see Eestis kaamose, pimeduse aeg, mis reisimiseks sobib suurepäraselt. Kuid kahjuks on mündil alati kaks poolt. See on aeg, kus tundub, et KOGU MAAILM reisib, seega nii lennupiletite kui majutused hinnad on laes. Hinda kergitavad ka sellesse perioodi jäävad jõulupühad ning aastavahetus.

Teine oluline varjuheitja oligi sellesse perioodi jäävad jõulud. Milline vanem soovib grinchilikult oma lapselt jõule röövida? Mitte mina! Kristofer on vanuses, kus päkapikud, jõuluvana, jõuluõhtusöök koos minu õe lastega vanaisa ja vanaema juures maal on tähtsad. Mis seal salata, mulle endalegi. Mitte ei taha ilma jääda ema tehtud praekapsast, liharullidest, marineeritud lihast, ahjupraest, kanast, kalast, kasukast, salatist, marineeritud seentest, kõrvitsast, kurkidest. Ja veel rohkem ei taha ma ilma jääda meie itaalia perekonda meenutava pere jõuluõhtu melust.

Aga pole lahendamatuid olukordi. Kõne emale, õdedele ja plaanid tehtud — peame jõulud sel aastal varem. Kuupäevaks sai meie selle aasta jõuludel 14. detsember. Sugulased said kokku aetud, ema hõrgutised vajutasid tugeva puidust laua tavapäraselt ägisema ning kingituste kuhi tahtis jõulukuuse tahtmatult kergitada läbi lae. 14. detsembri õhtul valdas minu lapsepõlvekodu Piiral iga-astane jõulude elevus, meeldiv sumin, aastat kokkuvõtvad jutud ning jõuludele omased tegevused. Sain aru, et kuupäev ei oma absoluutselt mingit tähtsust. Tundsime kõik, et oleme oma jõulud kätte saanud. Kui nüüd ikkagi norida ning täiuslikkust taga ajada, siis sel aastal jäi päris jõulumaagiast puudu vaid Kristoferi akna taga olevad Maidu tehtud päkapiku jäljed. Lund lihtsalt polnud.

REIS

Sihtpunkt: USA läänerannik

Marsruut: Los Angeles, San Diego (Sea World, USS Midway muuseum, Downtown, Fashion Valley), Tijuana (Mehhiko), Mojave kõrb, Joshua tree rahvuspark, Ghost Towns, Las Vegas, Hoover Dam ja tagasi Los Angelesse (Venice beach, Santa Monica, Beverly Hills, Bel Air, Malibu, Falk of Fame, Melrose)

Aeg: 17. detsember, 2019 — 3. jaanuar 2020

Reisisellid: Terje, Mait ja Kristofer

Kilometraaž autoga: ca 2500km

Kilometraaž jala: ca 300km

Ei salga, et minus on üsna palju egoisimi ning suurema pundiga reisimine mulle ei sobi. Puhkuse aeg aastas on limiteeritud ning soovin seda veeta oma äranägemise järgi. Suurema seltskonna puhul peab paratamatult hakkama tegema mingis osas kompromisse ning tagasi tulles võin tunda, et see polnud päris “minu reis”. Meie 3-liikmelise prekonnaga reisides jõuab kõikide soovide ja eelistustega veel ühte jalga käia, et parim võimalik maksimum reisist välja pigistada.

LA-sse jõudes oleme pärast kolme lendu ja pikalt teel olemist parajalt roiutatud ning autorendi kohta jõudes selgub, et Maidu load on Eestisse jäänud. Kuna autorent oli tema nimel ja ette makstud, siis keeldutakse meile autot andmast. Need pole väsimusastet ja hilist õhtutundi arvestades just kõige paremad uudised. Lõpuks, pärast manageride ja muude tähtsate tegelaste kohale kutsumist, saame siiski minu lubadega auto kätte, kuid valitud Toyata Camry asemel saame hoopistükis suure ja äkilise Subaru Outbacki. Aga vähemalt auto! Ei taha isegi mõelda, et planeeritud roadtripi oleks pidanud busside, rongide ja tont teab, mis transpordivahenditega veel, läbima.

Marriotti hotell pole õnneks kaugel ja suhteliselt kerge vaevaga leiame ka hotelli, kuid hotelli parkimine 50 dollarit päev paneb soodsamat lähedalolevat parklat otsima. Leiame 20 dollariga suure parkimismaja Marriotti ja Hiltoni taga, mis sobib meile suurepäraselt. Pika kohalejõudmise päeva lõpetuseks saame oma väsinud kondid teenitult valgete linade vahele veetud ja padjakuhilast endale sobiva kõrgusega padjad leitud. Väsimus niidab ja loetud sekundite pärast on toas ainult ühtlast ja rahulikku nohinat kuulda.

Hommikune trenn tehtud, otsime võimalust Maidu riideid pesta. Nimelt õnnestus Kristoferil kuidagi Maidu Coca-Cola lennukis ümber ajada ning ta riided korralikult kihisevast joogist läbi immutada. Mõni hetk hiljem lisas stjuardess oma panuse ning pillas kohvi Maidule otse sülle. Igatahes oli põhjust kuhjaga, et reisiriided pessu viia. Leidsime pesuruumi jõusaali kõrvalt ning läks jupp aega, et selgitada välja müntidega töötava kapi valikust kõige vähem lõhnavam pesupulber. USA on ju teada-tuntud oma eriti vängete lõhnadega pesupulbrite poolest.

Venice beach — rulatajad, surfarid, kanep ja elukunstnikud

Eelmisel California reisil jõudsime Maiduga Venice Beachi tänu suurtele ummikutele ja teel olnud avariile hilisõhtul ning ei saanud Venice Beachi tegelikust ilust ja vibe-ist osa. Nägime toona ainult telkides pesitsevaid kodutuid ja vastu tuterdavaid veidrikke. Küll aga sattusime seal kohalikus pubis, täiesti juhuslikult, sigaandekate muusikute otsa, kes mängisid nagu kulda ning on seni kindlasti üks mu elu parimaid spontaanseid konserdielamusi.

See pilt, mis Venice Beach’ist seekord avanes, oli nagu öö ja päev. Sõna otseses mõttes — eelmisel korral olimegi ju öösel seal ja seekord seadsime sammud Venice’i rannapromenaadile juba enne lõunat. Võtsime suuna kuulsa mitmesopilise tsemendist valmistatud kausi juurde, kus asub maailma rulatajate meka — Venice Beach Skate Park. Visuaalselt on see suur voolujooneline hall tsemendimürakas imeline kunstiteos, juba vaatamisväärsus omaette. Lisada sinna siis elupõlised rulatajad trikitama… Just, siin, Venice’is, asuvad rulatamise juured.

Naudime rulatajate hüppeid ja piruette. Eriti püüab pilku üks väike poiss, kellel vanust mitte rohkem kui 6-7, kes oma oskuste poolest teistele rulatajatele sugugi alla ei jää. Kui kellelgi mõni trikk eriti hästi õnnestub, siis kõik elavad kaasa, hõiguvad midagi tunnustavalt ja plaksutavad. Rulatajate vahel valitseb mõnus suhtlus, kõnekad žestid ning üksteise sõidust lugupidamine.

Venice asutati 1905. aastal mereäärse kuurortlinnana. See oli iseseisev linn kuni 1926. aastani, mil see ühines Los Angelesega. Kuuekümnendatel aastatel oli California biitnikute ja hipide meka, kus noored asusid Venice Beach´i ümber korraldama alternatiivseks ja vabameelseks kodukandiks. Vabameelsust jagub seal tänagi ning hipivälimusega kodanikke kohtab tervisejooksjate, koertejalutajate ja turistide vahel ohtralt. Samuti jäävad silma kodutud, kes siin ja seal oma telklaagri on rannapromenaadile palmide alla püsti pannud. Pole imestada, et kodutud just siia koonduvad — hipimentaliteet ja aastaringne hea kliima on piisavad põhjused, et just siia paikseks jääda. Palju on aga ka noori seiklejaid, kes unistuste linna on tulnud oma õnne otsima.

Ligikaudu 4-kilomeetrise Ocean Front Walk’il jalakäijate promenaadil on tunne nagu oleks tsirkusesse sattunud, kus esinevad värvikad artistid, ennustajad, kunstnikud ja müüjad.

Venice on justkui kodu kõigile — kodututele, õnneotsijatele, hipidele, loomeinimestele, muusikutele. Ka võõrad tunnevad ennast siin hästi. Venice’il ei tundu miski kohatu või kummaline.

2018. aasta legaliseeriti Californias kanepimüük. Kanepi müügipunkte on kõikjal ja kirbet lõhna pahvakutena tungib ninna nii LA-s, San Diegos kui ka Las Vegases. Venice’i rannpromenaadil silmasime mitut avalikku müügipunkti. Kanepi kasutamine isiklikuks tarbeks on nüüd Californias lubatud, kuid seda vaid ameeriklastele. Välismaalased võivad endiselt Californias kanepit suitsetades endale suure jama kaela tuua.

Venice’i rannapromenaadist paari kilomeetri raadiuses võib leida väga põnevat arhitektuuri. Näiteks binokli kujuline maja, mis täiesti juhuslikult jäi meie jalutuskäigu tee peale. Selle ehitas kunagi reklaamiagentuur Chiat/Day, kuid tänasel päeval asub seal hoopis Google’i kontor.

Edasised restoranid ja shoppingupiirkonnad sarnanevad Telliskivi loomelinnakule. Pisikesed poekesed, põnevad brändid, lahedad väljapanekud.

Venice’il on palju koeri. Ka nende peale on mõeldud. Pea iga poe või kohviku ukse taga on väike joogikauss, kus soojemate ilmadega leiavad karvased lemmikud jahutust. Niimoodi seal tänavatel kolmekesi patseerides, sõbralike ja päikseliste inimestega suheldes, lasime endid kõikjal valitseval muretul vibe’il kanda ning tundsime, et oleme kohe esimesel päeval suure sulpsatusega puhkuselainesse sukeldunud.

Vaata suurt galeriid reisist koos selgitavate pildiallkirjadega:

JÄRGNEB…