Pärast kolme päeva Istanbulis lendasime edasi Antalyasse, kus olime endale pikalt ette broneerinud pika hotelli puhkuse. Kuigi Antalya lennujaam ei asu väga kaugel kesklinnast ja takso on suhteliselt odav, otsustasime kasutada trammi, mis oli veelgi odavam. Selleks on tarvis osta kas ühekordne pilet või korduvkasutatav plastikkaart kuhu saab vajadusel raha juurde kanda. Meie hotell asus lähimast kesklinna trammipeatusest kõigest 2 km kaugusel, seega tramm oli igati mugav ja soodne valik, mida julgeme teistele Antalyasse reisijatelegi soovitada.

Hotelli olime valinud ühe tagasihoidlikuma, kuid sellegipoolest oli see korralik ning koos hommiku- ja õhtusöögiga. Meie tuba oli suur ning puhas ja söögid head. Randa oli 15 minutit jalutada, kuid oli võimalik minna ka tasuta hotelli transfeeriga. Vanalinn oli samuti 15 minutilise jalutuskäigu kaugusel. Seega jäime oma valikuga väga rahule, kuna asukoht oli väga hea ning hotell ise viisakas.

Suurema osa päevi veetsime puhates. See tähendas kas hotelli basseini alal või rannas viibimist. Õhtuti, kui ilm enam nii palav ei olnud, avastasime vanalinna ja tegime veel viimaseid sisseoste.

Kõige naljakam lugu sellega seoses on ehk see, kui Jaanus märkas turul shopates ägedat Nike dressi. Kohalik agar müüja ei lasknud võimalust käest ja kutsus meid kohe taha ruumi õiget suurust valima. Taga ruumis olevad samasugused dressid olid märkamatult muutunud aga Adidase dressideks. Teine halenaljakas lugu oli, et kui Jaanus sobiva suurusega särki ei leidnud, siis müüja käis kiirelt särgiga nurga taga ning ootamatult oli XL sildist saanud L. Särk ise oli muidugi sama. Ühesõnaga, Türgis turul shopates täidetakse kõik su soovid, kuid samas ei täideta ka.

Ühel päeval otsustasime vaatama minna Düdeni koske, mis langeb otse merre. Selleks pidime seiklema bussiga umbes 10 km kaugusele kesklinnast. Kosele avanes kaljuselt servalt väga kena vaade ning see on külastamist väärt. Väidetavalt on tegemist ühega vähestest koskedest maailmas, mis otse merre langeb. Seega on koske võimalik uudistama sõita ka laevaga. Tagasi otsustasime jalutada, kuna jalgrada kulges valdavalt mööda kaunist kaljust rannikut. Palavust trotsides ning paari jäätise, õlle ja ujumispeatusega end kosutades, oli tegemist meeldiva jalutuskäiguga ning tegime tasa eelnevad basseini ja ranna ääres vegeteeritud päevad.

Tagasi kesklinna jõudes lubasime endale ühe korraliku Türgi tänava kebabi, mis meil veel proovimata oli.

Nii puhates ja pikutades mööduski meie viimane nädal enne pikalt reisilt koju naasmist. Koju jõudes oli meil ka üks pisike üllatus kaasas, millest täpsemalt kirjutame juba järgmises postituses.

Kaija ja Jaanuse tegemisi saad jälgida nende blogist — SIIT!

Instagramist leiad põnevaid lugusid Kaija ja Jaanuse senistest seiklustest — vaata SIIT!