EESTI TUDENG PARIISIS | Nagu öeldakse, kõige paremini õpib võõrkeeli voodis oma kirglikult armukeselt
Mu perekonnas, kust on tulnud mitmeid nimekaid kunstnikke, muusikuid ja arhitekte, teati, et sellesse kooli sissesaamine on üks esimesi õigeid samme elus. Koolist sain kaasa usu prantsuse kultuuri ja keele ülimusse ning täiesti talutava frankofoonia (kui te ei tea: niimoodi nimetatakse rahvusvaheliselt prantsuse keele oskust!) enda. Õppisin selles Euroopa suurkeeles end normaalset väljendama ning olin enne kooli lõppu tuttav nii prantsuse kirjanduse, filmikunsti kui muuga.
Ülikooli sain sisse endalegi üllatuseks. Oli ju tegemist tollal veel tohutu konkurentsi ning hea mainega akadeemilise asutusega, kuhu nii mõnigi üritas astuda aastaid. Jah, isegi neli-viis korda sisseastumiseksamitel käia polnud mingi haruldus! Mul läks hästi, sisse sain kohe esimesel korral. Mu perekonnast pärit suurnimed antud valdkonnas olid paljude jaoks madal onupojapoliitika - oli ju mu väheste kursusekaaslastegi juures neid, kes olid pidanud katsetel käima kordi. Tajusin kerget vaenulikkustki - et kuidas mina, kes ma polnud antud eksklusiivse alaga kuigivõrd tegelenud, sattusin kohe esimesel korral väljavalitute sekka!
Aga ma olin usin ning varsti see eelnevast haridusest tingitud vahe tasanes. Kursus oli tore: kaks noormeest ning kolm neidu. Sõbrunesin kohe kahe naissoost kursusekaaslasega ning esimene kursus möödus täis selle ülikooli legendaarseid pidusid. Nii avalikke ja üle linna kuulsaid kui väikese ringi omasid. Paraku leidis mu kursuse parim sõbranna varsti samast uue elukaaslase ning mina tundsin, et jään kõrvale ning üksindusse.
Mul oli endal ka suhe, endast viis aastat vanema Martiniga. Olime koos olnud juba enne minu keskkooliõpinguid ning üksteisega harjunud nagu mingi vanapaar. Tunnistan ausalt, et mul oli Martiniga juba ammu igav. Ta oli lõpetanud teises kõrgkoolis populaarse tehnilise eriala ning oli keskendunud oma karjääri alustamisele, töötades oma ala mainekas ettevõttes. Mulle tundus üha enam, et tal on mind vaja ainult selleks, et minuga iga päev pärast kella seitset õhtust süüa, telekat vaadata ning seksida.
Mina aga, ma olin kõigest 19 aastat vana ning mu hing ihaldas midagi kaugeltki rohkemat!
Seega ei maininud ma ei oma perekonnale ega Martinile, et olen hakanud ajama dokumente, pääsemaks aastaks Pariisi lapsehoidjaks. Mu tulevased tööandjad olid diplomaadid, kes peatusid selles linnas kolm aastat. Mees pärit Argentiinast, vanast diplomaatide suguvõsast, naine aga prantsuskeelse lapsehoidjaga üles kasvanud Jaapani suurtöösturi tütar. Mu hoolealusteks olid saamas kaks aastase vahega imearmast tõmmut pilusilmset lapsukest, poiss ja tüdruk. Korter pidi olema vaatega Eiffeli tornile. Mis võiks olla sobivam mu kogu kooliaja jooksul sissekasvatatatud armastusele Prantsusmaa ja eriti selle erilise pealinna Pariisi vastu?
Niisiis, vastselt saanud 20 aastat vanaks, mida tähistasin nüüd juba endiste kursusekaaslastega, asusin Pariisi teele. Mu uus perekond, mehelik, isegi ütleksin, et macholik (seda selle sõna positiivses, Ladina-Ameerikalikus tähenduses, muidugi) brünett, juba kergelt hallinev, põlevate mustade silmadega pereisa ning tema kaasa, habras Aasia naine. Ja kaks armast lapsukest, kes, tõsi küll, armastasid omavahel kakelda ning üksteist mängukühvlihoopidega pähe kostidada… Jõudsin aastast Jeanelle'i ning temast poolteist aastat vanemat Pauli kiirabisse viia rohkem kui korra - ning iga kord sain nende šokis vanematelt sümboolses mõttes pähe ka ma ise. Tajusin samuti, et laste emale Yokole tundusid need meditsiinilised draamad lihtsalt tüütute vahepaladena, samas kui nende ise Juan võttis toimuvat hoopis rohkem südamesse ning tundus iga kord tõsiselt mures olevat.
Juan pööras ka üha rohkem minule tähelepanu: küsis, kuidas mina end tunnen nii sel päeval, kui Paul sai pähe kümmekond õmblust kui siis, kui Jeanelle toidumürgitusega haiglassse ööseks jälgimisele jäeti. Yoko pidi minema olulisele vastuvõtule Jaapani saatkonnas ning Juan viis mind lohutuseks kinno. Oli ju Yoko mu peale karjunud kui talle helistasin, teatamaks lapsukest tabanud õnnetusest. Pärast seda kutsus argentiinlane mind endaga oma kodumaad meenutavasse rahvuslikku liharestorani, kus kostitas mind sellise koguse hea punase veiniga, et ma olin valmis koju, Argentiina-Jaapani abielupaari luksuslikku viietoalisse korterisse jõudes kohe selle Argentiina osapoole mehelikku embusesse langema otse nende abieluvoodis.
Nii see jätkuski. Edaspidi leidis Juan pea alati, kui Yokol oli vaja kuhugi diplomaatilisi esindusülesandeid täitma minna, mingi vabanduse. Küll oli üks lastest haiglane, küll oli vaja tal oma suursaadikule mõni aruanne just järgmiseks päevaks valmis saada. Me olime suures korteris kahekesi, sellest sai meie armupesa, kuhu kellegi võõral polnud asja. Ma tutvusin nii Juani kodumaa kirgliku rahvamuusikaga kui valmistas ta nende suures köögis, vaatega Eiffelile, mulle hõrgutavaid liharoogasid. Õppisin prantsuse keele baasilt ka hispaania keelt. Nagu öeldakse, kõige paremini õpib võõrkeeli voodis oma kirglikult armukeselt!
Nii möödus pool aastat. Tajusin, keetes hommikuti lastele putru ja neid toites, et Juani ja Yoko abielu muutus üha konfliktsemaks. Nad karjusid üksteise peale, algatajaks küll pigem Yoko, leides selleks ettekäände kõige tühisemast pisiasjast. Küll polnud teine toonud poest kohvikoort, küll oli midagi maitseaineriiulil ootamatult otsa lõppenud, küll polnud autovõtmed nende õiges kohas esikulaual. Juan väitis mulle, et nad ei ole enam Yokoga armastajapaar, et nad on koos vaid oma väikeste laste pärast. Julgesin selles kahelda, nähes, kuidas jaapanlanna oma argentiinlasest abikaasat kirglikult suudles pärast vähemalt sama kirglikku peretüli, mis sai alguse sellest, et sool oli toosis otsa saanud. Panin ka tähele, et Juanil tundus olevat nüüd piinlik Yokot minu juuresolekul suudelda või kallistada. Et jaapanlanna oli õrnuste vahetamisel alati algatajaks pooleks, Juan aga mitte kunagi.
Tajusin, et ladina-ameeriklasel tekkisid mu vastu üha sügavamad tunded. Ta mustad sügavad silmad vaatasid mulle üha kiindunumalt silma, kui vaid olime kahekesi jäänud. Ta emotsionaalsed lubadused muutusid üha meeleheitlikumaks. “Ma armastan sind, mu blond ingel! Ma ei taha sust kunagi loobuda! Me oleme kokku loodud!” Mina aga teadsin, et pöördun üheksa kuud pika lapsehoidjalepingu lõppedes siiski koju tagasi. Mind ootas mu eksklusiivne kõrgkool, kus mul oli veel kolm aastat käia ning mu isiklik saatus. Ma aimasin juba, et mu tõeline eriala ei saa olema see, mida prestiižikas koolis õppisin, kuhu olin pooljuhuslikult sisse saanud. Jah, minust sai lõpuks diplomaat, nagu Juanist ja Yokost, mu esimestest tööandjatest.
Kohtusin selle Argentiina-Jaapani paariga uuesti eelmisel aastal, ühe välisriigi saatkonna pidulikul vastuvõtul. Mina esindasin oma kodumaad, nemad enda omasid. Nad olid lõpuks ometi lahutanud, kui nende lapsed täisealiseks said ning olid juba paar aastat eraldi elanud. Jah, nad mõjusid nagu vanad sõbrad, mitte nagu endine abielupaar. Juan oli juba täiesti hall, aga sama mehelik ja füüsiliselt heas vormis nagu kakskümmend aastat tagasi. Yoko aga oli sama miniatuurne ja elegantne ja mustajuukseline nagu tollal. Mina polnud enam blond hipilik tudengineiu, vaid väljapeetud skandinaavialik daam. Nad lähenesid minule paaris. “Nii meeldiv kohtuda! Ma mõtlen teile tihti. Kui ma poleks teie juurde tööle sattunud, ma poleks iial selle peale tulnud, et hakata diplomaadiks!” Naeratasin oma kõige võluvamat naeratust. Ja mis kõige veidram, ma olin sealjuures täiesti siiras. Kirglikud õhtud Juaniga olid juba ammu saanud mu mineviku ja isikliku eluloo lahutamatuteks osadeks. Mul polnud kunagi olnud talle mingeid suuremaid ootuseid. Aga ma olin ja olen ütlemata tänulik, et ta tutvustas koos Yokoga mulle oma diplomaadiametit ning sellega kaasnevat põnevat eluviisi, mille puhul oled kord ühes, kord teises maailma otsas ega jää kunagi kuhugi liigselt kinni. Särav naeratus valgustas ühekorraga ka nii Juani kui Yoko nägusid. “See vastuvõtt on kohe läbi!”, teatas jaapanlanna. “Siin lähedal on võluv aasia restoran, ma arvan, et peaksime kolmekesi sinna minema ja rääkima, mis meie kõigiga on vahepeal juhtunud ja kus me elanud ja töötanud oleme. Ja Kadri, ma teadsin algusest peale, et sinust saab diplomaat! Sa oled selle ameti jaoks lausa sündinud!”
