Milanosse saabusin 1997.aasta suvel. Ise olin 17. “Heast” perekonnast, Tartust, mu siiatulek — näete, ütlen “siia”, mitte “sinna“ — kas räägin liiga ruttu loo lõpu ära? Igal juhul, mu siiatulek oli võimalik tänu mu kangekaelsusele ning ühtlasi mu vanemate pehmele loomule. Lubasin, et teen ühe suve, aga võib-olla ka kauem modellitööd, harjutan ühtlasi itaalia keelt ning katsun siis romanistikasse sisse saada. Minust saab siis inimene, kes tõlgib itaalia keelest raamatuid väikese raha eest eesti keelde. Võib-olla aga toodete instruktsioone, eriti heal juhul aga Euroopa Liidu mingeid dokumente. Oot, kas neid seal antaksegi ikka itaalia keeles välja, pigem tõlgivaid neid mu itaalia ametivennad ise? No vot, kahjuks 17-aastane mina nii ei juurelnud. Itaalia keel tundus lihtsalt ilus, pealegi oli meie Hiiumaa juurtega suguvõsas legend kakssada aastat tagasi peale laevahukku kaldale uhutud Itaalia mereröövlist, kes saarerahva juures teadvusele tulles kogu küla ära võlus, laulis tundmatus keeles meloodilisi laulukesi ning oskas hoobilt mängida igat pilli, mis talle kätte toodi. Mereröövel või mitte, itaallane lõpetas oma elupäevad kõrges vanuses, olles kogu oma Hiiumaa-perioodi olnud vilets kalur ja üle küla muusik. Ühtlasi sai itaallane mu vaarisaks.

Ja siin ma nüüd olin, 17, saabunud Milanosse, et saada supermodelliks. Rõhutan, oli aasta 1997. Oli supermodellide ajastu. Veel polnud linastunud ülemaailmse skandaali tekitanud dokumentaalfilm sellest, kuidas moetööstuses ekspluareeritakse verinoori ja võõrsilt tulnud modelle. Et nende korterid on omamoodi bordellide eestoad ja et veel alaealisi modelle kupeldatakse pidudele neist mitu korda vanemate ärimeeste “saatjannadeks”. Et neile antakse kangeid narkootikume, et nad öistel, vaikimisi kohustuslikel pidudel ärkvel püsiksid ning rõõmsas tujus oleksid. Seda kõike ülejäänud maailm peale moeringkondade veel ei teadnud. Mina ka mitte. Või siiski aimasin? Igal juhul kestis mu modellikarjääri Milanos kõigest ühe päeva. Jõudsin ühele castingule, kus kuulsin, et ma olen paar sentimeetrit liiga lühike, et mu suu ja silmad võiksid olla suuremad ning et mul on lõual vistrik. Järgmine!

Jõudnud modellikorterisse tagasi, ootas mind seal juba Girolamo. Meie chaperone. Kuna dokumentaalfilm polnud veel moemaailma paljastanud ega juhtivate modelliagentuuride juhtivtöötajad selle peale häbiga oma kohtadelt tagasi astunud, ei võinud ma loomulikult teada, et chaperone — see on tegelikult kurat ise inimlikus kehastuses. Puuduv lüli noorte modellide ja moraalselt korrumpeerunud rikaste ärimeeste vahel, kes ihkavad noort liha. Mitte tüdrukute järele vaataja, kes neid lõunamaises pahelises suurlinnas kaitseb ning nende moraalse pale järele vaatab, nagu meie ärevil vanematele tuhandete kilomeetrite kaugusel kinnitati. Mina nägin kõigest lühikest kasvu, õliste juuste ning vähemalt sama õlise naeratusega Girolamot, kes mulle kehvasti läinud castingu vastukaaluks mingit valget pulbrit ilusast hõbetoosist ninna tõmmata pakkus. Ühtlasi patsutas mind oma hoolega maniküüritud käega õlale. Tundsin otsekui elektrilöögi sarnast sähvatust ning hüppasin instinktiivselt eemale. Selle peale tahtis Girolamo mind juba emmata. Temast õhkus kalli parfüümi ja poolseeditud küüslaugu hõngu. Kuulus itaalia köök… Nüüd mulle aitas. “Ära puutu mind!“ — ” Ära vihasta, kaunitar… Ma viin sind õhtul peole, heasse ööklubisse, tutvud huvitavate ja rikaste inimestega… Sul pole ju veel oma poissi? Nii ilus tüdruk peab natuke lõbutsema…” Mis poissi, ma olin selles vanuses ja äsja keskkooli lõpudiplomi kättesaanuna veel süütu… Ma võisin saada modelliks Milanosse, aga klassi kõige targem ja ilusam poiss Marek, kellesse kaks aastat armunud olin, eelistas minule lõbusat ja töntsakat Küllikit…

See oli šokk ja ühtlasi äratuskell: kindlasti ei kavatsenud ma jääda unelema oma modellikarjääri otsa, vaid tahtsin veeta Milanos kõigest ühe suve, kõige rohkem aasta, et siis minna ülikooli. Valmistasin end romanistikaõpinguteks ette ning seega võisin Girolamole peaaegu aktsendita itaalia keeles ette lugeda, mida ma temast arvan ning mis ametit tema ema pidas. Kes kohe aru ei saanud, siis ikka seda maailma vanimat. Öelda itaallasele, et tema ema on hoor, on sellel maal iidne, kõige vängem solvang üleüldse. Seega pole vaja imestada, et pakkisin oma kohvrit kriiskava, oma laulva kõlaga keeles minu suunas ähvardusi ja needusi teele saatva ja rusikaid viibutava Girolamo saatel. Näpuotsagagi mind puudutada ta siiski endale ei lubanud. Muu kisa — see selleks, aga lõpuks korrutas Girolamo juba selgemat sõnumit: ma olevat modelliagentuurile kolm tuhat eurot võlgu. Lennupiletid, viisa, kindlustus, modelliportfoolio, minu toa üür modellikorteris. Ma ignoreerisin Girolamot, võtsin oma vähesed asjad ja lahkusin korterist. Lift, välisuks ning juba olingi Milano kesklinna tänaval. Juuli algus, üle kolmekümne kraadi sooja, reostatud õhk… Tundsin, et miski minus murdus ning endalegi ootamatult, kes ma alati olin enda enesevalitsuse üle uhke olnud, puhkesin nutma. Meeleheitlikult ja suure häälega. Kedagi ei olnud näha. Küll kesklinn, aga üsna vaikne ummiktänav. Läbikukkunud modellikarjäärikatse ning konflikti nilbe Girolamoga võiksin kiiresti unustada, aga mida teha kolme tuhande euro suuruse võlaga? Tollal, üle kahekümne aasta tagasi, oli see ühele eestlasele ikka väga suur summa. Ma polnud vist iial nii pikalt nutnud, väikelapseeast saadik.

Kas teate, et ühe aastatuhandevahetuse kuumima modelli, volüümika Sophie Dahli leidis moetoimetaja Isabella Blow tänaval nutmast ning pakkus lopsakale blondile kaunitarile kohe tööd? Väidetavalt nuttis see avalikus kohas pärast tüli emaga. Kahtlemata ei olnud silmatorkav Sophie nii meeleheitlikus olukorras kui mina — on ju tegemist kuulsast ja jõukast suguvõsast pärit naisega. Mina aga olin noor Ida-Euroopa tüdruk, kes oli just endale ja oma ülikooliõppejõududest vanematele kaela saanud hiigelvõla.

Isabella Blow, puhaku ta hing rahus, poleks mind kahtlemata sealt modellikorteri eest üles korjanud: modellina olin keskpärane. Tavaline kõhn brünett, napilt 175 cm täis. Aga saatuse tahtel tuli just sel hetkel, kui olin enda kohta rekordilised kümme minutit järjest nutnud, oma Milano korterisse Roberto. Heasüdamliku inimesena ja hästikasvatatud Itaalia väikeaadlikuna tundis ta kohe huvi, miks see kohvriga noor naine nutab. Kümme minuti hiljem istusin mina kõrvaltänava välikohvikus, ees tass espressot, Roberto aga kostitas Girolamot nii näkku visatud kolme tuhande euroga viiesajastes kupüürides kui paari rusikahoobiga.

Meie aga sõitsime edasi Roberto maamõisa Milano lähistel, kus on aastasadu suurepäraseid veine valmistatud.

Kaks päeva hiljem palus ta mu kätt. 28-aastane Roberto oli ammu tundnud, et tahab peret asutada ja selle eest igal pühapäeval oma koduküla kirikus eestpalve tellinud. Ta on mu esimene mees, igas mõttes. Roberto on harras katoliiklane nagu kõik tema suguvõsast juba ammustest aegadest. Ka mina olen nüüd katoliiklane. Meil on neli last: Anna, Maria ja Carla ning Roberto, kes kannab edasi nime, mis samuti on osa selle perekonna traditsioonidest. Korra aastas käime Milano toomkirikus jumalateenistusel, kus täname selle linna kaitsepühakut püha Ambroosiust, kelle kondid on kirikus siiamaani vaatamiseks ja temalt imede palumiseks väljas. Panen alati ka küünla vaese Girolamo hinge eest, kes kohe, kui dokumentaalfilm modellimaailma pahelistest allhoovustest välja tuli ning politsei uurimist alustas, end üles poos. Pean tunnistama, et olen ka Girolamole omal kombel tänulik — ilma tema nilbuse ja moraalituseta oleks ma vaevalt Robertoga kohtunud… Panen talle küünla ja palun kogu südamest Jumalat, et vaese patuse hing ei vaevles puhastustules kaua…