Selle negatiivsetest kaastähendustest ja põlgusest laetud sõna — “Vanatüdruk!” — ütles mu ema esimest korda välja siis, kui 35-aastaselt lõpuks vanematekodust välja kolisin. Kui aastad Tartu Ülikoolis välja arvata, algas siis minu iseseisev elu. Praegu, 20 aastat hiljem, ei looda mu väga kõbus hilistes kaheksakümnendates ema enam ammu, et kellegi leian. Lastelaste aeg on tema jaoks ammu möödas, kuigi tundsin veel neljakümnendate keskel, et võiksin lapsi saada. Sama arvas mu günekoloog, ma nägin ja näen siiani enda tegelikust vanusest mõnevõrra noorem välja, samuti tundsin endas energiat, et perekonda luua. Paraku polnud mul seda kellegagi teha ei siis ega kahjuks ka varem.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega