Šeremetjevos hukkunuid see tagasi ei too, kuid küsimus jääb: miks üritavad inimesed hädaolukorras oma pagasit päästa?
Üleeile Šeremetjevo lennuväljal toimunud lennuõnnetuses põhjustas inimeste hukkumist väidetavalt mõnede reisijate katse käsipagasit päästa — loe täpsemalt SIIT! Kuidas küll saab juhtuda see, et inimene eluohtlikus olukorras üldse oma pagasile mõtleb? BBC uuris asja lähemalt.
Kui lennukis on hädaolukord, tuleb kõik enda asjad maha jätta ja väljapääsu poole tormata. Ometigi hakkavad mõned inimesed hoopis oma pagasiga tegelema. Seda ei olda nõus mitte mingi hinna eest maha jätma.
Kujuta ette olukorda, kus lennuk peab tegema hädamaandumise. Aega on vähe. Kõik on närvis. Iga sekund loeb. Ühel hetkel aga näed, kuidas inimesed hakkavad pea kohal olevast pagasiruumist otsima oma kotte.
Pagasi järele haaramine võib osutuda eluohtlikuks. Kui lennukisalong süttib — nagu juhtus üleeile reisi number SU1492 Moskvast Murmanskisse enneaegsel ja traagilisel lõpul —, siis reeglina on see vaja inimestest tühjaks saada 90 sekundi jooksul. Kusjuures, kui sooritatakse evakuatsioonitreeninguid, siis tehakse harjutus läbi nii, et ainult pooled väljapääsud on kasutamiseks vabad.
Lennufirmade sõnul on hädaolukorra puhul kõige olulisem kiirus. Samas on kindlaks tehtud, et mitmete viimaste aastate lennuõnnetuste puhul on joonistunud muster — inimesed ei suuda oma asju maha jätta ja üritavad viimasel hetkel kaasa krabada seda, mida vähegi saab. Vahekäik lennukisalongis on aga väga kitsas ja seetõttu takistavad sellised inimesed kõiki teisi mööda pääsemast. Ohukoht on ka see, et terava nurgaga sülearvuti või kohver võib kiirel pagasiruumist väljatõmbamisel kedagi ohustada või vigastada evakuatsiooni liugteed.
Miks inimesed krabavad viimasel hetkel asju kaasa?
Sellel teemal on paljud psühholoogid sõna võtnud, kuid pole läbi viidud piisavaid uuringuid, mille põhjal saaks täpselt öelda, miks see nii on. Seda fenomeni oleks laboris ka väga keeruline uurida, sest katsel osalevad inimesed ju teavad, et nad ei ole päriselt ohuolukorras. Üks oletusi on aga see, et inimesed on harjunud, et lennuki maandudes tuleb kõik oma asjad kaasa võtta ja midagi ei tohi maha jätta. Nii palju on kindlaks tehtud, et tendents käsipagasit kaasa haarata ei sõltu sellest, mis rahvusest inimestega on tegu.
Kas olukorda peaks filmima?
Võib ju arvata, et filmimine raiskab aega ja õnnetuse ajal peaks keskenduma hoopis sellele, et tormad lennukist nii kiiresti välja kui võimalik. Ühtpidi on see muidugi tõsi. Teisalt aga võib filmimisel olla ka väga kasulik külg, sest spetsialistid saavad hiljem videot uurida ja vaadata, kuidas inimesed ohuolukorras käituvad. Selle järgi saab aga vastavad järeldused teha ja lennukisalongid tulevikus turvalisemaks muuta.
