Takso võtmine Egiptuses: arvad, et sind viiakse sinna, kuhu soovid? Loomulikult mitte!
Avaldame katkendi Sandra Peetsi raamatust “Minu Egiptus”, kirjastuselt Petrone Print.
„Läheks vaataks väljapoole ka, jube tüütu on siin hotellis,“ kurdab ema.
Jaanuarikuus on Hurghadas õhtuti päris jahe. Seepärast paneme soojemad riided selga ja asume uljalt teele, et hotelli ees seisvatest taksodest endale sobiv leida. Taksosid seisab hotelli väravas parasjagu kolm. Oma loogikast lähtuvalt seame sammud esimese auto juurde, mille ees seisab vanem djellaba’s härra, kelle nägu kaardub meie lähenedes naerule. Jõuan vaevu auto juurde, kui meile hüppab ligi teise takso juht.
„Ei-ei, tulge minu takso peale!“ seletab noorem mees, kelle kaela ümber on traditsiooniline Palestiina sall, mida araablased solidaarsuse märgiks uhkusega kannavad. Samu salle kantakse ka näiteks kõrbesafaril näokaitseks.
„Tänan ei, aga me valime selle takso,“ vastan viisakalt ja astun veel sammu taksole lähemale. Ema jääb juba seisma, sest ta on harjunud, et kõik asjad lahendan meie reisidel mina.
Esiteks on põhjuseks ema vähene inglise keele oskus, aga ma olen kindel, et ka tema mugavus, sest on ju hea kui keegi kõik ära teeb — broneerib piletid, jookseb passidega, kannab kohvreid ja lahendab probleemid, sina ainult tule ja ole. Tegelikult on minu ema selle ära teeninud, sest ta on kindlalt kõige parem ema maailmas.
„Ei, te peate tulema minu takso peale, mina olen enne,“ üritab taksojuht veenda.
„Kuidas enne?“ pahandan natuke. „Teine takso seisab ju teist eespool.“
„Meil on siin oma süsteem, tema on enne,“ vanem taksojuht näitab käega noorema mehe takso poole.
Ei jää muud üle, kui selle pealetükkiva mehe autosse istuda. Mõtlen, et vahet pole, sõidame ju ainult kaubanduskeskuseni, mis kõigi eelduste kohaselt on viie minuti kaugusel. Istume autosse ja näen kuidas noorem taksojuht vanemale raha pihku topib. Selge siis, miks too meid nii lahkelt teise juhi autosse suunas. Vanem härra teenib sõiduotsa raha ilma gaasipedaali vajutamata ning võib rahulikult teist klienti ootama jääda. Nooremal taksojuhil on lootus suveniiripoes kopsaka komisjoni näol antud pistis tagasi teenida. Igal taksojuhil on mõne või mitme suveniiripoe ja ehk ka restoranide ja klubidega rahaline kokkulepe. Tuues turistid just nende poodi, teenib taksojuht teatud protsendi müügitulult. Olen kuulnud, et komisjonitasu võib olla kümme protsenti, aga ilmselt oleneb see konkreetsest kokkuleppest ja poest.
Sellisele turundusmudelile loodavad väga paljud kohalikud ettevõtted. Eriti need, kes asuvad turismikeskustest pisut väljaspool ning keda turist omal käel üles ei leiaks. Näiteks suuremad nahktoodete kaupluste esindajad käivad mööda randu ning püüavad seal mesimagusa jutuga meelitada turiste soodsaid Türgi nahktooteid ostma. Selleks puhuks sõidavad igal õhtul spetsiaalsed mikrobussid suurtesse kauplustesse, mis asuvad väljaspool Hurghada keskust. Kui on plaanis nahktooteid soetada, siis võib uudistama minna, kuid peab olema tugev meelekindlus, sest eitavat otsust neis kauplustes eriti ei aktsepteerita ja nõrgemad lahkuvad peale tunniajast läbirääkimist ikkagi mõnesajaeurose nahktagiga, mida tegelikult üldse vaja ei olnud.
Noorem taksojuht istub autosse: „Kuhu läheme?“
„Me tahame minna sinna suurde kaubanduskeskusesse, mis asub lennujaama lähedal.“
„Okei, saab tehtud, aga enne viin ma teid eriti heasse poodi.“
„Ei, aitäh, me tahaksime ainult sinna suurde kaubanduskeskusesse minna.“
„Minu erilises poes on suveniiridel erihinnad!“
„Ma ei soovi suveniire osta, me tahame lihtsalt vaadata seda suurt kaubanduskeskust.“
„Hea küll, ma viin teid korraks sinna poodi, see on siinsamas, ja siis viin kaubanduskeskusesse.“
Loomulikult pole pood lähedal. Ja terve tee peame kuulama hala sellest, kuidas ta on üksikisa ja sooviks hirmsasti minu emaga abielluda. Selle kinnituseks näitab ta telefonist fotosid oma väidetavast tütrest.
