Jesper Parve Bali saarest: pikapeale hakkasid väsitama kõik pisiasjad, mis enne nii romantilised tundusid

Ka kõige kaunimast paigast võib saada villand! Avaldame katkendi Jesper Parve raamatust “Minu Bali”, kirjastuselt Petrone Print.

Üks suuremaid vigu, mida Balil teha, on jääda siia liiga kauaks. See saar võtab sind vastu avasüli, ravib sind ja tegeleb sinuga. Siinne areng on kiire, siinsed võnked sügavad. Aga siis, kui aeg küps, annab saar märku, et nüüd on aeg edasi liikuda. Seda tunnet tuleb usaldada.

Mu unedesse ja päevastesse mõtetesse hakkavad ilmuma pildid suvisest Eestimaast ja kodust. Muidugi saan ma aru, et need pildid on vaid ilustatud ettekujutus, kuid siiski olen hakanud Eesti sõpradega rohkem suhtlema ja kurdan neile oma muret. Kirjutan: “Tead, ma olen väsinud siinsest elust. Usu või ära usu, aga ma olen ühte ja sama särki kandnud viimased kaks nädalat. Tunnen, et tahaks koju tulla.“ Sõber vastab: „Sul on küll sama maika iga päev, aga mul on sama päev iga päev.“ See lööb mu pildi natuke selgemaks.

Kuid siiski hakkab mu päevikusse järjest vähem sissekandeid tekkima, sest kõik siinne muutub järjest kodusemaks. Juhtumised, mida mõned kuud tagasi üles kirjutasin, tunduvad täna nii tavalised. Rollerijuht suuri ehitusplaate vedamas, elektrikud paljaste kätega juhtmeid kinni sidumas või ehitajad majade katusel ilma turvavarustuseta ronimas… Pikapeale hakkavad väsitama kõik pisiasjad, mis enne nii romantilised tundusid. See, et õhtul nii vara pimedaks läheb, et nii palav on, ja et su aednik muru kääridega pügab. Miks ta küll niidukit ei kasuta?

Täna arvet maksma hakates avastasin, et mul polegi piisavalt raha kaasas, ja pidin seda sõbralt laenama. Kodu poole sõites avastasin, et lapse kanderihmad olid maha jäänud. Ja kõige tipuks märkasime koju jõudes, et elektrikrediit on otsa saanud.

Elekter saabus Ubudisse alles seitsmekümnendate keskel. Elektriliinid ja -süsteem pärinevad siin umbes samast ajast. Peale selle, et elektrikatkestused on sagedased, võib siin tihti tühjaks joosta ka elektrikrediit, mida saab seejärel uuesti poes täis laadida.

Jooksin poodi elektrit juurde ostma, jättes Mari ja Aaroni pimedasse majja ootama. Poes seisin kannatlikult pikka aega sabas ainult selleks, et teada saada, et olin oma arvesti numbri valesti kirja pannud ning nemad mulle nii elektrit müüa ei saa. Sõitsin tagasi, kontrollisin arvesti numbrit ja sõitsin tagasi poodi. Ostsin 200 000 ruupia eest elektrit. Kõik oli hästi, kuni öösel sai elekter jälle otsa. Lisaks sellele, et maja oli pime, andis elektriarvesti endast nüüd ka piiksumisega märku.

Kimasin tagasi poodi — poemüüja oli kogemata elektrit 20 000 ruupia eest lisanud. Nad palusid vabandust ja andsid mulle 180 000 ruupiat tagasi. Miks te raha tagasi annate, mul on elektrit vaja, vihastasin. Kuid masin oli katki ja elektrit ma ei saanud. Sõitsin koju, püüdsin magada, kuid ilma konditsioneerita oli talumatult palav ja aknad tuli naabri kasside eest kinni hoida. Peale kõige maja endiselt piiksus. Olime hullumas. Kell viis hommikul andsin alla ja läksin uuesti poodi. Vahepeal oli vahetunud müüja, kes ei saanud üldse aru, mis valesti on. Sõitsin järgmisesse poodi, kuid sealne masin ei töötanud. Veel kaks kilomeetrit edasi suurde poodi, kuid nemad elektrit ei müünud. Veel järgmise poe juurde, mille ees poemüüjad mängisid kitarri ja väitsid, et nad elektrit ei müü. Lõpuks sain oma elektri äärelinna poest pärast kahetunnist öist ringiseiklemist.

Hommikul ärkasin peavalu ja halva tujuga. Püüdsin apteegist tablette osta ja küsisin, kas siin keegi inglise keelt räägib. Seepeale hakkas proviisor otsima ravimeid nimega English. Tahaks tagasi Eestisse, kus kõik nii kenasti laabub! Ja peale pikemat arutelu otsustamegi minna koju tagasi planeeritust natuke varem. Targem on lahkuda siis, kui pidu veel kestab.

Loe raamatu kohta lähemalt kirjastuse Petrone Print lehelt — SIIT!