Pilte palverännakult: kiilas prantslane ei teadnud, kas pidada meid emaga õdedeks või armukesteks

Armastust on mitut moodi. Selles raamatus on kaks armastuslugu. Avaldame katkendi Hanneleele Kaldmaa ja Kätlin Kaldmaa raamatust "Kaks armastuslugu".

CAMINO, 21. aprill
Hanneleele Kaldmaa

SELLINE TUNNE, nagu oleks kõndinud otse varakevadest varasuvve. Õunapuud on juba õitsenud ning magnooliad, sirelid ja iirised õies. Iga nurga taga uus koht ja aeg. Või peaks ütlema: iga mäe taga.

Väsinud ja valus, kuid vähem väsinud ja valus kui varem, ning kohtasime fantastilist musta koera, nii et ema arvamus koertest tõusis. Eks seegi ole midagi väärt.

Kui kuuled kedagi aietamas, tähendab: palverändur.

Hommikul võimlesime. Vara üles, sest teised kolistasid. Hea pikk ja jumalik hommikusöök (leidsime siiski jumalate toitu, sedasama, mida esimesel Hispaanias veedetud päeval).

Läksime läbi Ponferrada äärelinnade, uhkete eramute ja põllulappide vahelt. Tunde ja tunde. Pisilinnad peaaegu külg külje vastas, armsad, rahulikud ja pühapäevahommikused. Inimesed sõitnud põldudele või mägedesse ja nii, traktoreid kui murdu. Edasi üle maanteesilla ja metsikusse! Või noh, esiti mööda asfalti küll, üles, üles, üles, mööda unekülast ja siis üle küngaste Villafranca poole. Tsiviliseeritud metsikus, sest need siin polnud enam mäed ja metsataimed, vaid haritud künkad salude ja käokukkumist täis võsalappidega viinamägede ja põldude vahel.

Lõunat sõimegi juba viñedo’de vahel ühes Fabianiga. Korea mehike käis meie ees, suur seljakott alati äratuntav, aga kohtasime ka meie toas ööbinud naisi, üht vene tüdrukut ja teisi. Ester tuiskas kusagil. Imeilus tee läks küngastest üles ja alla mööda kruusast-liivast rada. Seitse-kaheksa kihti mäge silmapiiril. Brilliant! Ilm oli samuti soe — lühikesed püksid ja sandaalid sobisid ideaalselt. Ainult kannakõõlus valutas. Läbisime pisikülakese, kus oli imetabaselt rahulik ning palju naisi sinivalgetes kitlites askeldas aedades või jalutas niisama. Vanamehed traktoreil. Kõikjal viinamäed, inimesed viinapuid lõikamas ja hooldamas. Ojad vulisesid, tee viis nii üles kui alla. Üles tõttas ema, alla mina.

Mukitud suudega vanaprouad, tõukeraamidega või rõdudel, väljas. Isad lastele eesleid näitamas. Mulle on alati vahva tundunud, kui tavalised on eeslid Vahemeremaades. Pered autodes, isa ja poeg ja koer. Imeline varasuveilm ja pühapäev, mil keegi ei malda toas olla. Õitsesid kõik varasuvised taimed, orupõhjas isegi kastanid ja Villafrancas üks tohutu magnoolia. Seal oli ka kummipuu, aga see ei õitsenud. Näha võis imemaju, superkoeri ja kuninglikke kasse, keda oli eriti eeslinnas murdu. Punarinnad ja käod. Rohi juba kolletas ja 25 kraadi käes oli tunne nagu suures suves. Soe ja mahe, ainult külas oli tuuline.

Ja nõnda viinamägede vahel astudes — neid oli erineva tegumoega ja ammugi ei saanud aru, miks nii ja mitte naa ning kuidas need viinamarju kasvatavad — jõudsime otsapidi Villafrancasse. Seal oli palju kirikuid ja vana klooster (12.–13. sajand, romaani stiil, mis meeldis eriti Esterile. Päeva jooksul vestlesime pikemalt ja selgus, et ta on ametilt füsioterapeut, caminol teist korda ja tahab edasi õppida romaani arhitektuuri, mistõttu ta ka kloostrist rääkima hakkas. Sel olevat Itaalia nimipühak, pean tema sõna selle kohta uskuma, on ta ju mitte ainult itaallane, vaid ka pühakutega kursis).

Tänavad olid järsud, oru põhjas, tänavaid mööda alla minnes, voolas jõgi. Tore päikesepaisteline kirik ja endine alkoholivabrik, korstna otsas kurepesa. Palju treppe ja kitsaid, kaelamurdvaid tänavaid, aga ka sõbralik lai keskväljak poekeste ja kohvikutega. Linnake tundus üllatavalt suur ja heal järjel, mõtlesime, kas seda peavad ülal palverändurid või siseturism, midagi muud seal eriti ei paistnud olema. Pühapäevasel päeval jagus igatahes rahvast küll. Poekesi, butiike, müüre, kabeleid, terve pargitäis pojenge… Jõeni aietada ei jaksanudki.

SEEKORDNE ALBERGE kandis nime Ave Feliz ja oli väga atmosfäärikas ning seda pidasid vahvad hospitalero-vanamehed. Kõik sel päeval kohatud rändurid said seal kokku, linnas vist muid öömaju polnudki, vähemalt mitte spetsiaalseid. Ester ja Alessio, üks teine itaallane, kes ka Ponferradas oli ning ühist sööki valmistas, olid kohal, lisaks terve seltskond sakslasi, Regina ja Georgia ning peotäis prantslasi. Üks kiilas prantslane kutsus mind beauté’ks, mis on meelitav, ent mitte eriti teretulnud, kui seda teeb keskealine kiilas prantslane. Ta oli sel päeval Acebost tulnud ja kavatses kaheksa päevaga Santiagosse jõuda, nii et õnneks ei olnud ohtu teda edaspidi kohata. Hispaanlasi oli muidugi ka, neid oli ikka. Inimesi muudkui tuli ja tuli, eriti rattureid.

Seekord pakkusid alberges süüa hospitalerod. Vist saime esimest korda Galicia kapsa-umbrohu-kartuli ja kõige muu hooajalise ja söödava suppi. See oli suurepärane. Galdo gallego. Lisaks salat, praemuna, chorizo ja muidugi sai. Créme caramel ka, poe oma, aga siiski. Kõik paari pika laua taga istumas, söömas, vestlemas, kes kuidas jaksas.

Albergest paistis kloostri torn.

Pesime pesu sealsete iidsete, ent südamlike pesumasinatega, mis maja taga õues seisid, kirjutasin kodustele paar postkaarti (marke saime hommikul eelmisest albergest) ning selles öömajas oli ka internetipunkt, nii et lõpetasin lõpuks oma tõlketöö. Kontrollida enam ei jaksanud, aga valmis see sai ja muud kirjad-värgid samuti. Kuigi tõeline piin oli õues uitamise asemel arvutis toksida, vähemalt minu jaoks. Ema ajas samuti asju.

Pärast tegime natuke joogavenitusi, see pisut aitas kerehädade vastu.

Ilm tõmbas jahedaks ja tuuliseks, õhtul ka pilve. Prillide ja lokkis hallide juustega saksa mees (ema ütles, et Miguel) arvas, et järgmisel päeval hakkab sadama. Jõime peaväljakul ühe väikese õlle ja ema ka kohvi, ühest poekesest ostsin Mucha pildiga šokolaadikarbi, seni ainsa suveniiri. Banaane ja saia sai ka.

Kiilas prantslane ei teadnud, kas pidada meid emaga õdedeks või armukesteks. See tegi palju nalja. Lugesin emale oma kaasavõetud prantsuskeelset raamatut ette, tähendab tõlkisin otse. Peaaegu peatüki. Võib-olla sai prantslanegi sellest rõõmu.

Õhtusöök oli meeleolukas ning juttu jagus teistegagi. Seal oli näiteks üks jaapani poiss, kes ei rääkinud inglise keelt, ja üks tüdruk Rosie Brasiiliast, kes tuli Saint-Jeanist nagu enamik teelisi. Ta oli teel olnud kakskümmend üks päeva ja imeilus.

Aga see selleks, kõige eriskummalisemat ja huvitavamat kaasteelist kohtasime samuti just sealses õhtusöögilauas. See oli üks naine Prantsusmaa keskosast Auvergne’st, aga palveteed alustas ta hoopis Genfist. Šveitsist! Ta oli käinud juba kolm kuud 40–45 kilomeetrit päevas, olgu vihm või lumi (alguses oli olnud mõlemat), rahulikult, aga vankumatult õhtul kuue-seitsmeni. Meie lõpetasime oma päevad märkimisväärselt varem, nagu päevikki tõendab. Tal oli kuus last vanuses 16–25 ning ta oli õpiraskustega laste psühholoog.

Naine oli hästi hakkaja ja sõbralik, laia naeratuse ja lühikeste hallide juustega, võib-olla umbes viiekümnene. Ta kavatses reedeks kohale jõuda, aga ma ei mäleta, kumba ta seejuures mõtles, Santiagot või Finisterrat. Ette rutates võib öelda, et kohtasime teda Santiagos oma viimasel päeval Hispaaniast lahkudes ja siis oli ta juba Finisterras käinud ja tagasi tulnud ning teel koju. Kujutasin teda teel otse üle mägede astumas — ta võttis otseteid, kus sai —, visalt ja peatumata.

Ta kirjeldas pikalt ja põnevalt oma tee algusetappi, sest palvetee on korralikult tähistatud ainult Hispaanias ja Portugalis ning sealgi, kus kuidas. Muidugi ei ole see märgitud Šveitsis, nii et alguses (või mis alguses, pool teed) lumes kõndides oli ta pidanud raja omal käel leidma. Nii mõnegi korra oli ta ära eksinud ja pidanud tagasi minema, kui lumi liiga paksuks läks. Aga ta ei olnud hetkekski alla andnud ning naeris pealekauba, et on mägedes kasvanud — Kesk-Prantsusmaa on mägine, kuigi need pole just Alpid, ja ta oli alati sportlik olnud ja mägedes palju käinud. Igatahes sai temast peagi minu peas tõelise, peaaegu hullumeelse, ent murdumatu ja samas inimsõbraliku palveränduri võrdkuju. Keegi, kes meist alati eespool mägedes edasi rühkis, mitte nagu kaljukits-hispaanlane, kes hüppas kivilt kivile, vaid nagu visa ja sitke inimene. Muljetavaldav.

Meie kohtumise hetkeks oli ta läbinud oma 1500 kilomeetrit.

Rohkem infot raamatu kohta leiad kirjastuse Petrone Print kodulehelt — SIIT!