Keset humanitaarabikriisi Iraagi Kurdistanis: vajadus abi järele on suurem kui kunagi varem
Ei ole palju inimesi, kes praegusel ajal reisiks vabatahtlikult Iraaki. Suuresti sellepärast, et Iraaki võrdsustatakse endiselt (ja osaliselt põhjendatult) sõjapiirkonnaga. Kui mulle avanes võimalus külastada ühe selle sajandi suurima humanitaarabikriisi tulipunkti Kurdistanis Iraagis, oli esmane emotsioon kahtlus. Kas ikka tasub minna? Samamoodi arvasid inimesed minu ümber. Tagasi vaadates olid aga nii minu kui teiste kahtlused alusetud ja eelarvamustes kinni.
Reisi eesmärk oli külastada humanitaarabi organisatsiooni Bring Hope Humanitarian Foundation (BHHF), kes paljude humanitaarabiorganisatsioonide seas on üks väheseid järelejäänud kohapeal kriisikoldes igapäevaselt abi pakkuvaid organisatsioone. Peale minu oli reisil inimesi veel kümnest erinevast riigist. Peamise aja veetsime Erbili ja Sulaymaniyahi läheduses, külastades põgenikelaagreid, sõites läbi mägede Iraani piirini välja ning külastades sõjast räsitud piirkondi ja inimesi.
Saabumine — esimesed emotsioonid
Maandusime Erbili, mis on Kurdistani regiooni pealinn, kell kolm kohaliku aja järgi. Erbil asub ligikaudu 350 kilomeetrit Bagdadist põhja pool. Väljas oli üle 30 kraadi sooja, taevas kollakas hägune, suuresti tolmust ja liivast, millest Iraagis juba puudust ei tule. Istusime antiiksesse Toyota bussi ning alustasime sõitu läbi linna BHHF laohoone poole.
Läbi linna sõites jäi esimese asjana silma kummaline vaatepilt tüüpilistest kurdi majadest, mis vaheldusid üksikute luksuslike hoonetega, mida ümbritses mastaapsed pooleliolevad ehitised. Kuna linn sõltub suuresti nafta maailmaturu hindadest, siis käib linna areng samas taktis nafta hinnaga, seistes, kui hind on madal ja arenedes, kui hind on tipus.
Esimene silmatorkav märk, et oleme saabunud kriisipiirkonda, oli BHHFi hiiglaslik laohoone Italian Villages. Laohoone oli pilgeni täis erinevat sorti humanitaarabi (riided, jalanõud, hügieenitooted, koolitarvikud, haiglavoodid jpm), mida iga päev transporditakse veoautodega põgenikelaagritesse üle Iraagi. Kõige suurem puudujääk on ravimitest. Meie saame neid mugavalt lähimast apteegist või häda korral haiglast, aga siin ei tea kunagi ette, mida parasjagu on ja mida ei ole (enamasti ei ole), rääkis BHHFi asutaja Dr Mariwan Baker.
Sellel hetkel tabas mind hirmuäratava selgusega, kui sõltuvad on miljonid inimesed BHHFi taolistest heategevusorganisatsioonidest ja nende partneritest. Mis aga veel murettekitavam, et väga vähesed organisatsioonid on endiselt kohapeal abi pakkumas, kuna sõda on läbi. Aga vajadus abi järele on suurem kui kunagi varem.
Karm reaalsus — Baherka ja Kawrgosk põgenikelaagrid
Peale esimest ööd Iraagi Kurdistanis oli meie järgmise päeva plaan külastada Baherka ja Kawrgoski põgenikelaagreid. Esimene peatus oli Baherka põgenikelaager umbes poole tunni autosõidu kaugusel, kus elab hetkel umbes 400 Mosulist põgenenud kurdi peret. Esmamuljel tundus nagu saabuksime range režiimiga vanglasse, mida ümbritsesid kõrged traataiad ja valvasid relvastatud sõdurid. Tellistest ja saepuruplaatidest kokku klopsitud majad ulatusid nii kaugele kui silm ulatub.
Järgmine peatus oli Kawrgoski põgenikelaager, mis asub ligikaudu 30km Erbilist. Peatusime vahetult enne laagrit mäenõlval, kust avanes hingemattev vaade mastaapsele maa-alale mägede vahel, mis on alates 2013. aastast ehitatud üheks suurimaks põgenikelaagriks Iraagis. Täpsemalt 419,000m². Kawrgoski põgenikelaager on asustatud Süüriast pärit põgenikega. Mõned minutid peale bussist väljumist olime ümbritsetud kümnete lastega, kellest enamik on siin sündinud ja muud elu ei ole näinudki. Üha sügavamale laagri keskmesse liikudes võttis võimust liivatorm, mis tekitas koos ümbritseva keskkonnaga väga apokalüptilise tunde, meenutades filmi “I Am Legend”. Suhtlus laagris elavate inimestega mõjus rusuvalt — tingimused on kohutavad, puudub arstiabi, tihti isegi igasugused hügieenitooted, rääkimata mugavusesemetest.
Peale Erbilis ja selle läheduses veedetud emotsionaalseid päevi võtsime ette umbes 200 kilomeetrise sõidu läbi mägede Sulaymaniyah linna poole. Läbisime ühe checkpointi teise järel, mis tähistavad erinevaid piirkondi ja on turvatud relvastatud sõdurite poolt. Teed läksid kitsamaks ja mägisemaks. Kohalikud ütlevad, et mäed on nende ainukesed sõbrad. Seda sellepärast, et konflikti puhkedes põgenevad nad mägedesse, kust kuni tänase päevani ei ole ükski valitsus või sõjavägi neid kätte saanud.
Sulaymaniyahsse jättis Erbiliga võrreldes väga teistsuguse tunde. Linn on modernsem ja puhtam. Liiklus oli küll samasugune, see oli igal pool ühtemoodi suitsiidne. Jätsime kotid hotelli ja suundusime edasi Hazar Merdi mäe poole, kus BHHFi asutaja Mariwan Bakeri pere korraldas meile õhtusöögi. Sõitsime kurdi muusika saatel üles mäe poole, asfalt asendus aukude ja kruusaga. Mäe tippu jõudes avanes jalustrabav vaade õhtukumas sätendavale linnale, mida ümbritsesid mäed. Alates 2003st aastast on linn kolmekordistunud, täites nüüdseks terve mägede vahelise ala.
Pika laua ääres istudes ja utoopilistes kogustes kohalikku toitu nautides, taustal linnakuma ja mäed, mõtlesin, miks küll rohkem välismaalasi siia ei satu. Milline kultuur ja millised inimesed! 80% läänemaailmast arvab, et tegemist on konfliktipiirkonnaga, kus peale sõjaväelaste ja pommiaukude muud ei näegi. Vastupidiselt üldisele arvamusele oli reis Iraaki minu elu üks ehedamaid kogemusi.
Keemiarünnaku üle elanud Halabja linn ja seiklemine Iraani piiril mägedes
Meie reisi viies päev tõotas tulla emotsionaalne ja pisut ärev. Võtsime suuna Halabja linna poole, mis asub ligikaudu 240 kilomeetrit Bagdadist kirde poole, 14 km Iraani piirist ja 80 km Sulaymaniyahst. 16. märtsil 1988 pommitati Halabja linna ja seda ümbritsevaid asulaid pommide ning seejäral keemiarelvadega. Seda tuntakse Halabja massimõrvana või verise reedena. Linna sisenedes suundusime otse Halabja Monument and Peace muuseumi poole, kus meid võttis vastu Mohammad, kes on üks teadaolevalt viimaseid keemiarünnakus ellujäänuid. Ta juhatas meid muuseumi ning tegi väga põhjaliku ekskursiooni läbi äärmiselt emotsionaalset, pigem isegi hirmuäratavat muuseumi. Eksponaatideks olid reaalset pommitamisjärgset olu kujutavad stseenid ja pildigalerii.
Mohammad jutustas meile oma ellujäämisloo ning rääkis, kuidas 30 aastat tagasi toimunud rünnak lääneriikide poolt põhimõtteliselt maha vaikiti. Loomulikult majanduslike huvide pärast.
Pärast mõnetunnist külastuskäiku ja kiiret lõunat istusime tagasi Toyota bussi ja suundusime Ahmad Awa joa poole, mis asub vähem kui kilomeetri kaugusel Iraani piirist. Mäe jalamile jõudes kadusid autoteed, asendudes hirmuäratavate umbes kahe meetri laiuste mägiteedega, ühel pool kuristik. Kohale jõudes kadus aga hirm ja vee kohin ning ümbritsev rohelus ning ilusad mäed panid korraks unustama, kus me asume. Teisel pool mäe nõlva oli Iraan. Tagasitee Sulaymaniyah poole möödus suuremas osas emotsioonide läbitöötamise tähe all.
Viimased päevad Iraagis
Kuues ja eelviimane päev Iraagis algas reisipäevade kõige kuumema ilmaga, sooja oli 34 kraadi. Külastasime Kurdish Heritage Instituuti. Kuulus kurdi laulja ja instituudi asutaja Mazhar Khalghi tegi meile ringkäigu ja rääkis, kuidas nad kohalikku kultuuri talletavad. Ta ütles, et igal kurdil on oma lugu, mida tuleb talletada ning hinnata. Pärast kuut seal veedetud päeva olin ma sellega igati nõus.
Pärast tunniajalist külastust läksime viimast korda mägedesse, täpsemalt Azmari mäe tippu, kust avanes ilus vaade linnale ja kitsastele mägiteedele. Linn justkui peidab end mägede vahele, olles kaugusest vaevumärgatav. Pildid tehtud ja emotsioon talletatud, läksime BHHFi asutaja Dr Mariwan Bakeri ema juurde lõunale — võin käsi südamel öelda, et see oli kõige omapärasem söömaaeg minu elus. Ehe ja kodune tunne, isegi tuhandeid kilomeetreid kodust eemal.
Kõhud täis, võtsime suuna tagasi Erbili poole. Üks checkpoint teise järel rühkisime oma vana Toyota bussiga mööda mägedevahelisi teid, päike mäenõlvade taha loojumas. Kaasreisijad kasutasid võimalust teha paaritunnine uinak, kuid mina otsustasin kasutada igat võimalust, et nähtu endale mälu talletada. Oli, mida vaadata.
Saabusime Erbili tagasi ööpimeduses.
Õppetunnid käes, elu muutunud — tagasi koju
Viimase päeva hommik oli ainukene, mil sai kaua magada. Peale väsitavat nädalat ma seda ka tegin. Tagasitee lennujaama oli täpselt nii nagu Iraagis kohane — veoauto kastis. Milline täpp i-le.
Saabusin koju 16. oktoobril. Pärast kahte päeva oma mugavas korteris oli raske end uuesti nende miljonite põgenike olukorda panna. Mõistsin, et väga vähesed inimesed suudavad seda teha, ja need, kes pole kunagi kriisikoldes käinud, ei suuda kunagi nende olukorda lõpuni mõista.
Miljonid põgenikud, kes on kaotanud kõik — kodu, sageli ka perekonna — on sunnitud elama aastaid, kui mitte aastakümneid betoonist plokkidest laotud hüttides. Istudes oma kaheruutmeetrises hoovis ja mõeldes, kas nende elu kunagi taas normaalseks muutub. Mitte ükski rahvus, ükski inimene ei vääri sellist saatust.
Ma teadsin ette, et see reis jätab mulle mingi jälje. Aga jättis palju sügavama kui oskasin oodata. Kindlasti seadis see mõned prioriteedid ja väärtushinnangud teistmoodi ritta kui need olid varem. Olles nüüd igapäevaselt tuhandeid kilomeetreid Iraagist eemal turvalises ja kaasaegses keskkonnas, tunnen endiselt tugevat sidet iga inimesega, keda reisi jooksul kohtasin.
Müts maha organisatsioonide ees nagu Bring Hope, kes iga päev reaalselt päästavad tuhandeid, ja muudavad paremaks sadu tuhandeid elusid. Järgmise korrani!
Loe täispikka ja detailsemat ingliskeelset artiklit siit!
Vaata ka suurt galeriid Iraagi Kurdistanist:
