EESTI 100 AARET I Palmse mõis ehk Taani kuningas Valdemar II kingitus nunnadele
Reisijuht, Turist ja Muinsuskaitseamet on koos pikal reisil läbi Eesti kaunimate ja põnevamate paikade. Mängides mängu Eesti 100 aaret saad ka sina sellele reisile kaasa tulla — uuri lähemalt SIIT. Lisaks avastamise rõõmule saab reisimise käigus ka palju põnevaid auhindu Go Groupilt, Tallinkilt ja Nordicalt!
Mõisate hiilgeajal sadakond aastat tagasi oli Eestis kokku 1245 peamõisa, millele lisandus veel 108 pastoraati ehk kirikumõisa ja ligi 600 karjamõisa. Palmse mõis (saksa keeles Palms) on Eesti üks paremini ja terviklikumalt restaureeritud mõisaid. See on unikaalne mõisakompleks, kus 52 hektari suurusel territooriumil asub tervelt 36 erinevat rajatist koos prantsuse ja inglise stiilis pargiga.
Palmse mõisa on esmakordselt mainitud juba keskajal, kui Taani kuningas Valdemar II kinkis maa-alad Tallinna Püha Mihkli nunnakloostrile. 1287. aastast pärineb Erik VI Menvedi kinnituskiri kloostri valduste kohta ning seal on mainitud ka majandus- ehk lauamõisana Palmset. 1510. aastal vahetas kloostri abtiss Palmse mõisa kloostrile lähemal asuva Nabala mõisa vastu. Sel ajal tegeleti mõisas peamiselt viljakasvatusega – kasvatati nii rukist kui otra – ning teateid on ka kahest vesiveskist.
Aastatel 1522 – 1677 kuulus Palmse mõis perekond Metztacken’ile. Alates 1677. aastast kuni mõisa riigistamiseni 1919. aastal kuulus mõis aga perekond von der Pahlen’ile. 18. sajandi keskpaigaks oli Palmse mõisast kujundatud uhke barokkansambel koos ligi paarkümne kõrvalhoonega. Palmse härrastemaja ehitati rangelt sümmeetrilises barokkstiilis, mille lühikese peakorpuse ette kujundati kahe terrassina paraadtrepp. Ajastule omaselt on ka hoone siseplaneering lahendatud sümmeetriliselt. Härrastemajas on meie päevini säilinud mitmed baroksed kahhelahjud. 19. sajandil laiendati mõisahoonet veel suure tiibhoonega.
Samaaegselt mõisahoone ehitusega planeeriti ka looduslikus stiilis suurejooneline park, mis oma hiilgeaegadel oli Baltikumi üks kaunimaid. 18 hektaril laiuvas pargis olid kujunduses ära kasutatud kõik kõrgendikud, looduslikud veelangused ja rändrahnud, lisaks oli sinna ehitatud kunstlikke paise, kaskaade, tiike ja mitmesuguseid paviljone.
Viinapõletamisest pioneerilaagrini
18. sajandi lõpul, kui viinapõletamisest sai üks mõisnike peamisi tuluallikaid, ehitati uus viinaköök, samuti nuumhärgade tall, sest viinapõletamisest ülejääv praak oli väärt loomasööt. Viinatööstuse kasvamisega laienesid ka põllud ning tõusis teokoormiste maht. Viina müüdi Tallinnasse ning turustati kohalikes kõrtsides – Viitna, Rahkama, Kõrve ja Võsu kõrtsides. 19. sajandi lõpul müüdi toorpiiritus aktsiaseltsile Rosen&Co.
Pindalalt kuulus Palmse 19. sajandi lõpul Eestimaa suuremate mõisate hulka. Maad oli natuke üle 10 000 hektari, millest enamuse moodustasid mets ja raba. Põllumaad oli mõisal 384 hektarit, kultuurheinamaad 549 hektarit ning talupoegi umbes 900. Peamise sissetuleku andsid karjamõisate ja talude rent, küttepuude ja laudade müük, tellisetööstus ja toorpiirituse müük. Lisaks suurtele ettevõtetele olid mõisas ka oma meierei, kangakudumistöökoda, paemurd, lubja- ja tõrvaahjud, mille toodangut kasutati omatarbeks.
1919. aastal Palmse riigistati, mõisa maad jagati asundustaludeks ning mõisasüda oli kuni II maailmasõjani Kaitseliidu kasutada. Võsul asuv tellisevabrik ja Oruveski lauatööstus jäid pärast maareformi Pahlenite omandisse, kes need omakorda välja rentisid. Tellisevabrikus valmistati telliseid kuni 1933. aastani. Pärast II maailmasõda oli mõis suvelaagri paigaks pioneeridele. 1971. aastal asutati Lahemaa Rahvuspark ning peagi alustati ka mõisa korrastamist. Palmse oli esimene mõis Eestis, mis taastati koos kõigi mõisasüdamesse kuuluvate hoonetega. Tänu sellele saab Palmses suurepärase ülevaate ühest Eestimaale läbi sajandite iseloomulikust mõisakompleksist.
