EESTI 100 AARET | Jalgratas kui auasi

Reisijuht, Turist ja Muinsuskaitseamet on koos pikal reisil läbi Eesti kaunimate ja põnevamate paikade. Sina saad ka reisile kaasa tulla — uuri lähemalt eesti100aaret.ee. Lisaks reisimisele ja avastamise rõõmule saab mängus võita ka palju põnevaid auhindu Go Groupilt, Tallinkilt ja Nordicalt!

Enne kui inimesed jalgrattani jõudsid, tuli ratas leiutada. Tõenäoliselt on ratta eellaseks ümmargune laasitud puutüvi, millel rulliti juba ürgajal ehitiste tarvis näiteks suuri kive ühest kohast teise.

1817. aastal jõudis leiutajast vabahärra Karl von Drais Saksamaal jalgratta leiutamisele juba lähemale ja tegi valmis jooksuratta. Ta ühendas kaks vankriratast puitraamiga ning istus siis ilma häbenemata kaksiratsi selle kaadrevärgi selga, pannes jalgadega hoogu andes selle algelise sõiduki liikuma. Ta meisterdas rooli, pani rattale pehme istmepadja ning sai oma leiutisele isegi patendi. Ajakirjandus hakkas ratassõidukit leiutaja nime järgi kutsuma ka dresiiniks (Draisine). Tänapäeval peaksime seda sõidukit pigem jooksurattaks. Draisi rattal polnud pedaale ega jõuülekannet: sõitja istus sadulas ning viibutas jalgu, andes seadeldisele sel moel hoogu. Hoolimata näilisest algelisusest oli selle puust rattaga võimalik liikuda kiiremini kui joostes, kulutades samas märksa vähem energiat. Ajaleht Karlsruher Zeitung kirjutas, kuidas Baieri peametsaülem härra Karl Friedrich Christian Ludwig Drais sooritas väljasõidu Sauerbronnist: tõukas jalgadega end koos rattaga tagant ja läbis 14 kilomeetrit uskumatult kiiresti, vaid 60 minutiga! Veel samal aastal sõitis ta lisaks nelja tunniga maha 70 kilomeetrit! „Jooksumasinaks“ ja ka naljatlevalt hobihobuseks hüütud riistapuu pälvis mõneks ajaks üsnagi suure populaarsuse. Järgnevate katsetuse ja arenduste tulemusel jõuti jooksurattast tänapäevase jalgrattani ligi seitsmekümne aasta vältel.

19. sajandi teisel poolel kinnitati esiratta rummu külge vändad ja pedaalid. Et saavutada suurem liikumiskiirus, suurendati esiratast ja vähendati tagumist. Rattale paigaldati täiskummist rehvid ning neid hakati tööstuslikult valmistama. Kõrgrattal ehk „ämblikul“ sai sõita suhteliselt kiiresti ja läbida pikki vahemaid, kuid sõit nõudis osavust ega olnud ohutu.

Eestisse jõudsid esimesed jalgrattad 1860.–1870. aastatel Euroopaga suhtleva sakslastest aadelkonna ja linnakodanike vahendusel. Talupoegadel ei jäänud esialgu muud üle, kui mõisa- ja linnahärrade veidrusi oma võimaluste kohaselt ja käepäraste vahenditega järele aimata. Jalgratas terminina juurdus eesti keeles 1890. aastatel. Enne seda nimetati jalgratast ratsa vankriks, ratsa rattaks, jalgmasinaks ja velocipediks.

Esimese põhikirja alusel tegutseva rattasõitjate seltsi (velosipedistide klubi) asutasid Tartus 1888. aastal kohalikud sakslased. Maarahvaesindajad domineerisid aga juba 1896. aastal asutatud Saadjärve ja 1898. aastal loodud Krüüdneri jalgrattaseltsides. Et tollal oli jalgratas kallis liikumisvahend, siis oli ka seltsi kuulumine prestiižne. Seltsid tegelesid jalgrattasõidu propageerimise ja õpetamisega, korraldasid seltsi liikmetele ühiseid jalgrattasõite ja võistlusi.

Suur hulk mööda Eestimaad vuranud rattaid oli Saksa toodang. Rootsi rattaid hakati importima 1920. aastatel, eriti palju jõudis neid Eestisse 1930. aastate lõpul. Kasutusel olid veel Inglise rattad, mis monteeriti osadest kokku kohapeal. 19. ja 20. sajandi vahetuse paiku sai alguse ka kodumaine jalgrattatööstus. Kuni 1930. aastate keskpaigani oli Eestis hulk väiketootjaid, kes monteerisid rattaid kokku detailidest. Aastaks 1930 tekkis lisaks neile viis suurtootjat, kes valmistasid rattaid teise maailmasõjani. Alates 1950. aastast kuni nõukogude perioodi lõpuni Eestis oma jalgrattatööstust ei olnud.

Esialgu oli jalgrattad üsna kallid. Esimese maailmasõja eel võisid need maksta isegi töölise poole aasta palga. See oli põhjuseks, miks kahekümnendatel said levinuks stuudiofotod, kus poseeriti fotostuudiole kuuluva jalgratta najal — edevuse pärast, jalgratas oli auasi. 1930ndatel maksis jalgratas 100–150 krooni, mis oli ligi kaks keskmist kuupalka. 1940. aasta paiku oli Eestis registreeritud juba üle 200 000 jalgratta, mida oli ligi sama palju kui hobuveokeid ja kordades rohkem kui mootorsõidukeid. Jalgrataste arvu tõus avardas inimeste liikumisvõimalusi ja silmapiire.

Väätsal asuv Jalgrattamuuseum asub ajaloolises Väätsa vallamajas, mis on ümber ehitatud paksude müüridega keskaegsest talimaanteekõrtsist. Muuseum tutvustab jalgratta ajalugu Eestis. Seitsmes saalis on välja pandud üle 100 jalgratta alates aegade algusest kuni nõukogude aja lõpuni, hulganisti detaile ja fotode reprosid. Ratta ajaloost rääkivad tekstid muuseumis on nii eesti kui inglise keeles.

Oluline info:

• Muuseum on avatud suveperioodil ja vaid nädalalõppudel.
• Ringkäik muuseumis võtab aega umbes 1 tund, kiire läbijalutamine umbes 30 minutit.
• www.velomuseum.ee