EESTI 100 AARET | Keila Miikaeli kirik on suurim keskaegne maakirik
Reisijuht, Turist ja Muinsuskaitseamet on koos pikal reisil läbi Eesti kaunimate ja põnevamate paikade. Sina saad ka reisile kaasa tulla — uuri lähemalt eesti100aaret.ee. Lisaks reisimisele ja avastamise rõõmule saab mängus võita ka palju põnevaid auhindu Go Groupilt, Tallinkilt ja Nordicalt!
Keila Miikaeli kirik on suurim keskaegne maakirik Harjumaal. Selle ehitamist alustati 13. sajandi esimeses pooles, üsna kohe peale siinsete alade taanlaste kätte langemist. Esialgne Keilasse rajatud kirik oli puidust, kuid juba 13. sajandi lõpul alustati kivikiriku ehitamisega: esmalt valmis ruumikas kooriruum, kivist pikihoone ehitamiseni jõuti järgmisel sajandil.
Esialgu täitis kirik tüüpilisele maakirikule omaselt ka kaitsefunktsiooni. Sellele viitavad riivpalgiga suletav peasissepääs ja selle kohal vertikaalkaitset võimaldav viilutorn. Massiivtorn ehitati kirikule alles 15.-16. sajandi vahetusel. 17. sajandil lisati kiriku põhjaseina käärkamber. Aegade jooksul on hoone ka mitu korda kannatada saanud, suuremad purustused tabasid kirikut 16. sajandil toimunud Liivi sõja ajal ja 1639. aastal, kui kirikutorni tabas pikselöök.
Kiriku rikkalik sisustus pärineb valdavalt kas 17. või 19. sajandist. 17. sajandil kingiti kirikule kohalike Saku ja Klooga mõisnike poolt altarisein ja kantsel. Mõlemad on valminud tolle aja parima Tallinna tisler-puunikerdaja Tobias Heintze töökojas. Samas töökojas valmis ka skulptuuridega võidukaaretala.
Keila Miikaeli kiriku altar oli valmimisajal Eestis ainukesena piisavalt kõrge, et sinna sai ära mahutada kõik seitse voorust: jumalikud voorused usk, lootus ja armastus ning inimlikud voorused tarkus, õiglus, kindlameelsus ja mõõdukus. Kõige tähtsamal kohal kõrgub altaril Justitia ehk õigluse sümbol. Allegoorilised skulptuurid olid tollal kiriku interjöörides levinud, eesmärgiga kutsuda koguduseliikmeid pidama kinni eetilistest normidest. Altarimaalid pärinevad 19. sajandist.
Umbes 19. sajandi keskpaigaks sai kirik suuremalt jaolt tänapäevase väljanägemise. Siis ehitati ümber tornikiiver, lõunaseinale lisati pseudogooti roosaken, torni kaunistati kaaremotiivide ja evangelistide sümbolitega ning peaportaal raamistati raiddetailidega. Interjööri lisati 19. sajandil rõdud ja orel. Viimane on valminud 1843. aastal ja oli esimene Kegellade-süsteemi orel väljaspool Saksamaad. 1939. aastal seati kirikusse sisse õhkküttesüsteem, mis töötab tänaseni.
Kirikut ümbritsevale kalmistule on ilmselt hakatud matma samal ajal kiriku ehitamisega, kuid vanim dateeritud hauatähis pärineb 1649. aastast. Kirikuaias on matmisel märgata seisuslikku vahetegemist – põhjaküljel asuv suurem osa on kuulunud koguduse lihtliikmetele, eesti talupoegadele. Lõunapoolne osa aga mõisnike ja kirikuõpetajate peredele. Arvukamalt kui teistes Põhja-Eesti kirikuaedades, on siin säilinud 17. sajandi rõngasriste, kokku lausa kuus.
Keila kirikuaia muudavad omapäraseks mitmed kabelid, mida hakati kirikuaeda ehitama pärast 1772. aastat, kui keelati kirikusse matmine. Vanim neist on Vääna von Stackelbergide klassitsistlik kabel, millel on kaks joonia sambast mõlemas otsfassaadis. Suurejooneline on ka Ohtu von Meyendorffide neogooti stiilis ehitatud grottkabel, mille raidportaali ehib neobarokne võremotiiviga malmuks ning hoolikalt töödeldud perekonnavapp.
Eriti huvitavad on kolm kirikaias paiknevat taluarhitektuurist välja kasvanud ristkülikukujulise põhiplaani ja viilkatusega valgeks krohvitud kabelit, mida kogenematu pilk võib pidada hoopiski kiriku kõrvalhooneteks. Kellele need pühendatud on, pole teada.
Tuntuim Keila kiriku pastor on Ado Köögardal, kes pidas seal kirikuõpetaja ametit aastatel 1921-1957. Et ta tundis kohaliku elu vastu kõrgendatud huvi, siis uuris ta kohalikku ajalugu, kirjutas sellest ajalehtedesse-ajakirjadesse ja raamatutesse. Temast säilinud päevaraamatuid hoitakse Harjumaa muuseumis ja need annavad hea ülevaate 1920. aastate Keila ja üldisemalt kogu Eesti tollasest eluolust.
Keila Miikaeli kirikus toimub igal pühapäeval kell 11.00 jumalateenistus.
