EESTI 100 AARET | Kus elab Vanapagan?
Reisijuht, Turist ja Muinsuskaitseamet on koos pikal reisil läbi Eesti kaunimate ja põnevamate paikade. Sina saad ka reisile kaasa tulla — uuri lähemalt eesti100aaret.ee. Lisaks reisimisele ja avastamise rõõmule saab mängus võita ka palju põnevaid auhindu Go Groupilt, Tallinkilt ja Nordicalt!
Tori põrgu asub Tori kihelkonna keskel. Varema arvamise järgi ka maakera keskel, sest siit algas telg, mille ümber pöörleme. Telje teine ots ulatub siis taeva. Tori rahval on suhteliselt lihtsam minna kunagi põrgu, see on käepärasem. Pealegi on surnuaed üleval ja põrgu all.
Just nõnda kõlab üks jutustus Tori Põrgu kohta. Vanimad andmed Tori Põrgu kohta pärinevad 18. sajandist. A. W. Hupel (1774, 1789) kirjutab, et Toris Pärnu jõe ääres on mitmes kohas mitmesuguse suuruse ja sügavusega koopad ja et nende seintesse tavatseti kraapida nimesid ja mitmesuguseid kujutisi. Laiemalt hakkas Tori Põrgu kuulsust koguma 19. sajandi teisel poolel: ilmusid mitmesugused jutustused põrgust „Sakala“ jutulisas (1878) ja „Postimehe“ lõbulisas (1889). Tori Põrgust ei pääsenud mööda ka siinkandis elanud kirjanik Andres Saal oma ajaloolistes jutustustes. Kalevipojas (10. lugu) on mainitud Tori Põrgut järgmiste sõnadega: „Lita, juudaliste ema, tuli tuiskel Torilta, kus ta käinud vihtlemaies.“ (Litaks on rahvajuttudes nimetatud vanakuradi naist, ema või vanaema).
Tori paljand on 500 meetri pikkune ja kuni 9 meetri kõrgune liivakivijärsak, mis on väga hästi vaadeldav keskdevoni Pärnu lademe paljand, kus avaneb maapinnal hallikasvalge vilgurikas liivakivi. Liivakivi alumises osas leidub 300 miljonit aastat tagasi elanud rüükalade kivististe tükikesi ja primitiivsete esimeste maismaataimede (psilofüütide) jäänuseid. Tori paljand on üks väheseid keskdevoni taimede kivististe leiukohti Baltimaades.
Paljandis on kolm allikate õõnestustöö tulemusena tekkinud ning inimkäte poolt laiendatud koobast, millest suurim kannab Tori Põrgu nime. Tänapäeval koosneb Tori Põrgu sisselangenud ja maa-alusest osast. Koopa säilinud nähtav osa kujutab vaid osakest kunagisest allikakoopast.
Tori Põrgu langes sisse 1908. aastal. See olevat juhtunud nii: Põrgu kohal olnud mõisa põld. Sulane äestanud põldu, kui Põrgu õhukeseks ja nõrgaks jäänud lagi sisse langenud. Hobused jäänud kindla maa peale ja tõmmanud sulase koos äketega august välja. Teine suurem varisemine oli 1937.aastal, koopasuue langes sisse 1974. aastal.
Palju on räägitud, et Tori Põrgut kasutati vanal ajal sõjaaegse pelgukohana ja varanduse hoidmiseks, mis on tõenäoline, sest koopa eesosa oli selleks sobiv. Koopast olevat leitud inimese konte, tuletukke ja riideräbalaid. Pole siis ime, kust muistendid oma ainest said. Tori Põrgut nimetatud vanasti ka Kuradimäe ja Kurjama auguks. Rahvapärimustes on Tori Põrgut peetud nii põrgukäiguks kui ka vanakuradi elupaigaks. Ühe rahvajutu järgi muutuvat koobas tagapool nii avaraks, et saab püsti edasi minna. Teine jutt pajatab sellest, et kord olevat hanele kell kaela pandud ja august alla saadetud. Hani tulnud Viljandis välja. Osa inimesi teab aga rääkida, et koopa õõnestasid härjapõlvlased ja see viib Riia lähedale välja.
Tori Põrgu ja vanapaganaga on seotud äärmiselt palju rahvajutte ja muistendeid. Vanapaganat on Tori kandis nähtud mitmel pool ja mitmel korral: hirmutanud reisilisi, kiusanud teisel pool jõge põrgu vastas naisi, olnud kõrtsis viina viskamas.
Ühe muistendi järgi elas Tori Põrgus kurat, keda ükskord kolm kirikuõpetajat käinud sealt välja ajamas. Kurat jätnud koopasse maha palju kulda ja hõbedat.
Vanapagan kiusanud põrgu vastaskaldal oleva Tõia küla naisi. Kui naised pesu pesnud, määrinud vanapagan pesu ära ja kuivatamise ajal lasknud vihma sadada. Kui naiste kannatus otsa lõppenud, võtnud märja pesu ja pesukurikad, läinud põrgusse ning hakanud märja pesu ja kurikatega Vanapaganat peksma. See jooksnud põrgust välja ja Kikepera raba poole.
Mees läinud hobusega Tori põrgust mööda. Ise kartnud, et siin neid põrgulisi hulgub. Äkki hakatud kuube seljast ära rebima. Teinud hirmuga nööbid lahti ja andnud hobusele piitsa. Kuub tõmmatud seljast ära. Jõudnud suure vaevaga koju. Seal poeg leidnud, et kuuehõlm oli jäänud hoopis rattavahele.
Teelised jõudnud hilisel sügisõhtul Torisse ja jäänud põrgusse öömajale. Teinud lõkke maha. Süüa pole olnud, saatnud ühe mehe mõisa karjaaeda lammast varastama. Tori kirikuõpetajal olnud jalad haiged, käinud üle jõe rahvaarsti juures tohterdamas. Ei saanud ise mäest alla lootsiku juurde, kutsar kandis seljas. Mehed põrgus näinud, et keegi tuleb midagi seljas, arvanud et kaaslane lambaga, hõiganud: “Kas on hästi rasvane!” Kui õpetaja seda kuulnud, arvanud, et kuradid platsis tema hinge tahtmas, karanud kutsari seljast maha ja jooksnud mäest üles. Jalad korrapealt terved!
