EESTI 100 AARET | Kohvi ei joo, suitsu ei tee ega jaga võõrastega oma toidunõusid. Kes nad sellised on?
Reisijuht, Turist ja Muinsuskaitseamet on koos pikal reisil läbi Eesti kaunimate ja põnevamate paikade. Sina saad ka reisile kaasa tulla — uuri lähemalt eesti100aaret.ee. Lisaks reisimisele ja avastamise rõõmule saab mängus võita ka palju põnevaid auhindu Go Groupilt, Tallinkilt ja Nordicalt!
Varnjas elavad vanausulised (staroverõ) on Vene Õigeusu Kirikust eraldunud usuline liikumine, mis ei tunnista 17. sajandil patriarh Nikoni poolt algatatud reforme õpetuses ja jumalateenistuse korras.
Nad tunnistavad vaid kahte sakramenti: ristimist ja patutunnistamist. Ristimisel on oluline, et see toimuks kolmekordse üleni vette kastmisega. Vanausulised löövad risti ette kahe sõrmega, kasutavad reformide-eelset pühakirja ja lauluraamatut. Jumalateenistustel lauldav koorilaul on ühehäälne ning kasutusel on eriline arhailine noodikiri. Staroveeretsid kasutavad vana bütsantslikku ikooni maalimise stiili, nad ei austa Nikoni-järgseid pühakuid. Jumalateenistused on pikad, palvetades tehakse rohkelt kummardusi, sealhulgas maani kummardusi, mille ajal käed toetatakse väiksele vaibakesele. Eriti ranged vanausulised kannavad jumalateenistusel traditsioonilisi palverõivaid; nad ei joo kohvi, ei suitseta ega jaga isegi oma toidunõusid ja tarbeesemeid võõrastega.
Vanausulisi kiusati taga
Kuni 20. sajandi alguseni ei tunnistanud tsaarivõim vanausuliste õigust oma kombeid järgida ning neid kiusati taga. Repressioonide eest põgenevad vanausulised leidsid endale kodu muuhulgas ka Peipsi läänekaldal. Tartumaa Peipsiäärsete vanausuliste püsivad asulad tekkisid 1730. aastate lõpus. Vene vanausuliste kogukonnale on iseloomulik elada kilomeetrite pikkustes ridakülades. Majad paiknevad tihedalt üksteise kõrvale kiilutuna ning on eriilmelise ehituslaadiga, tavaliselt kõrgema vundamendiga ühekorruselised elamud. Tsaariajal asusid siin piirkonnas telliste põletamise ahjud ning sellest ajast on pärit ka punastest tellistest hooned.
Praegu on Eestis 11 vene vanausuliste kogudust hinnanguliselt 15 000 liikmega. Peipsiveere vanausulised on tuntud tublide kalameeste, ehitajate ning maaharijatena. Läbi aegade on väga hinnatud olnud Peipsiäärne sibul ja sigur, hiljem lisandus nendele ka kurk. Kuulsad Peipsi sibulad kasvavad põlvekõrgustes peenardes mitte ainult nende niiskuse eest kaitsmiseks, vaid ka teisel põhjusel: peenravahesse peab mahtuma kogu suve jooksul välja kitkutud umbrohi. Kindlalt kuulub siinsesse kultuuriruumi teejoomine. Tee sisse suhkrut ei panda, selle asemel pistetakse põske keedusuhkru tükk või hammustatakse kõrvale omavalmistatud kooreseguseid maiustusi.
Peipsi kõige lõunapoolsem vene küla
Seitsme kilomeetri pikkune vanausuliste tänavküla hõlmab Kolkja, Kasepää ja Varnja külad. Varnja (vene keeles Воронья, Варнья) on Eesti Peipsi ranniku kõige lõunapoolsem vene küla. See on üks vanimatest kaluriküladest Peipsi järve kaldal, mida mainitakse kirjalikes allikates esmakordselt 1582. aastal (Warnia, hiljem Waronja). Kindel asustus tekkis aga alles 18. sajandil. Küla nimi on seotud Peipsi järves asuva suure Varesekiviga (Voroni kiviga), millega seostatakse Jäälahingut. (5. aprillil 1242. aastal toimus Peipsi järve jääl Varesekivi lähedal Lämmijärve idakalda juures lahing Tartu piiskopkonna, Liivi ordu ja Aleksandr Nevski juhtimisel Novgorodi vabariigi ja A. Nevski Suzdali vürstiriikide sõjaüksuste vahel. Sellest lahingust sõltus väidetavalt ida-lääne piiri paikapanek ja piir on jäänud vaidlusaluseks teemaks siiani.)
1920ndatel aastatel elas Varnjas ligikaudu 1000 inimest; 1. jaanuar 2015 seisuga oli elanike arv külas vaid 187. Kohalikud elanikud on rahvuselt põhiliselt venelased. Kunagi oli Varnjas kaks tegutsevat kirikut, kolm kooli, rahvamaja, tuletõrje puhkpilliorkester ja lasteaed.
Mida Varnjas näha saab?
Varnja vaatamisväärsusteks on õigeusu Issanda Templisseviimise kiriku varemed (ehitatud 1855) ja vanausuliste koguduse palvela. Vana puidust palvemaja asemele ehitati kohalike talupoegade jõududega 1903. aastal telliskividest pühakoda. Palvela rikkalik ikonostaas on põhiliselt pärit 20. sajandist. Palvemaja on eriline seetõttu, et õõtspinnase tõttu on see ehitatud parvedele. Pühakoda on avatud turistidele uudistamiseks ainult eelneval kokkuleppel. Palvela juures asub Varnja vanausuliste kalmistu. Varnja kalmistu asub sellest lahus.
