10 inimese loodud vaatamisväärsust, mida kindlasti nägema peab
Maailmarändur Kristina Mänd jagab muljeid 10 kõige erilisemast kohast, kuhu ta kindlasti loodab tagasi minna ja kuhu kindlasti soovitab kõigil sõita.
Reisimiseks on mitmeid põhjuseid: uued kogemused, toit, inimesed, meri, ajalugu või vaatamisväärsused. Mul on kogunenud mõned, mida jagada. Valik oli väga raske, aga võtsin aluseks sellised põhimõtted nagu ainukordsus (mujal ei leidu) ja ajalugu. Seepärast on suurim osa nendest ka Euroopas.
Lähen nendele kindlasti lisa otsima: piltidel tundub, et Malis asuv Djenne suur mošee, Amritsari kuldne tempel Indias, Rouen’i katedraal või kloostrid Tiibetis või Bhutanis võtavad ka mind jalust nõrgaks.
Aga Eestis reisijatel soovitan Ruhnu puukirikut vaatama minna!
Foto: Shutterstock
Kui mina Karnaki templisse jõudsin, oli seal ainult paar inimest, sest väljas oli 42 kraadi sooja ja kõik nõrgad turistid lebasid hotellides konditsioneeri all. Ma vahtisin suu lahti uhkeid ligi 70 tonni kaaluvaid sambaid ja proovin meelde tuletada, mida olin lugenud nende ülestõstmise kohta. Võrreldes nende hoonetega, mida Egiptuses praegu ehitatakse, tekib küsimus, et kus see arenguahel küll nii katki on läinud.
Mäletasin pilte ajalooraamatust, kuid visuaalselt nägin Karnaki templit esimest korda Poirot’ filmis „Surm Niilusel“, kus keegi paha ühe Karnaki samba otsast kivi alla kukutab. Aga mulje see tempel jättis ja enda kogemused nende sammaste vahel jalutades ja tekste uurides olid võimsad.
Karnaki tempel on tegelikult osa suuremast peajumal Amonile pühitsetud templikompleksist, mis asub iidses Teeba linnas (mida enam ei ole). Terve kompleks on suurim religioosne ala maailmas, mis koosneb neljast osast, millest turistidele on avatud ainult üks, Amun-Re (?), mida kutsutaksegi Karnakiks. Teised kolm on suletud. Samasse kompleksi kuulub ka natuke eemal asuv Luxori tempel. Karnaki kasutati kaua: templite ehitamine algas juba Egiptuse Keskmise riigi ajal (2040-1785 eKr) ja oli kasutuses Ptolemaiose ajastuni (332–30 e.Kr.). Igal sammul on imesid, kuid kõige suurem on ikkagi 5000 m² peasaal oma 16-s reas asuva 134 massiivsete 10-20 m kõrguste sammastega. Reljeefid, sümbolid, kujud – tunned nagu oleksid teises maailmas ja teises ajastus. Illusioon on täielik. Ühenda templite vaatamine ja feluccadega Niilusel sõitmine.
Foto: Shutterstock
Vaieldamatult minu lemmikehitis maailmas. Ajalugu ütleb et Colosseum ehitati nii 1935 aastat tagasi ja kuni 405.aastani toimusid seal gladiaatorite võitlused, hiljem asendasid inimesi loomad. 6 sajandi keskpaigast Colosseumi enam ei kasutatud ja ta lagunes kuni üleeelmise sajandini, mil seda uhket hoonet kaitsma hakati. Colosseum on oma olemusest ellipsikujuline amfiteater ning ehitatud tellistest kusjuures kivid on üksteisega ühendatud raudklambritega. Nii räägib mu tark raamat.
Raamatud ja filmid annavad oma panuse, aga iga kord kui Colosseumis käin, kuulen kettide kõlinat, gladiaatorite hääli ja 50,000 pealtvaataja kisa ning tunnen hirmu ja surma lõhna. Gladiaatorite võitlus oli jõukatsumine kahe erinevalt relvas tatud mehe vahel ja võidetu üle otsustas publik või keiser, kui tema kohal oli. Mida verisem oli võitlus, seda suurem oli rahva vaimustus. „Inimesed vajavad tsirkust ja leiba“, ütles Caesari järel keisriks saanud Augustus (30 eKr - 14 pKr), kes oma võimu kinnitamiseks tegi midagi mida paljud tänapäeva poliitikudki: ta pakkus rahvale suurejoonelisi vaatemänge ja tasuta süüa.
Võta kohe paar tundi, pudel vett ja hea värske võileib kaasa. Käi läbi kõik Colosseumi neli korrust, vaata igasse nurka ja proovi läbi kõik käigud. Kui veab, siis saad minna ka areeni alla, kus on käigud, loomapuurid ja abiruumid. Siis mine istu areenile, pane silmad kinni ja kujuta ette mis seal 2000 aastat tagasi toimuda võis. Söö võikut ja mõtle kui õnnelik sa oled et ei pea seal areenil suure gladiaatoriga võitlema, samal ajal kui rooma rahvas oma toitu sööb ja sinu elu üle otsustab.
Foto: Shutterstock
No ei saa üle ega ümber Pisa tornist. Marmorist kellatorni ehk kampaniili ehitamist alustati 1173.a. mitteviltusena, aga 1178.a. kui ehitati kolmandat korrust, hakkas torn oma raskuse ning pehme aluspinna tõttu viltu vajuma. Kui korruste ehitamist jätkati, siis ehitati järgnevate korruste seinad vajumise poolt kõrgemaks. Õnnetuseks hakkas torn siis teisele poole vajuma, mille tõttu torn nii kaldes ongi. Kardetakse et järgmise 75-100 aasta jooksul torn kukub kokku. Samas, kuulsat ehitist jälgiva grupi raportis seisab, et ajavahemikul 2001.2013 on see torn end sirgemaks ajanud 2,5 sentimeetri jagu. Aga praegu saavad turistid rõõmsalt ronida üles 296 trepiastet ja olla madalaimas kohas 55,86 meetri ja kõrgeimas 56,70 meetri kõrgusel.
Oleme harjunud et kellatorn on kiriku peal. Pisa torn aga asub toomkiriku kõrval ja terve rohelisel murul asuv valgest marmorist kompleks koos sellesama toomkiriku, babtistery (koht kus ristitakse) ja surnuaiaga väärib oma nime - Imede väljak ehk itaalia keeles Campo dei Miracoli. See on ilusaim ja suurepäraseim romaani arhitektuuri näide Itaalias. Tegelikult on Pisa üldse väga armas linn ja seal on palju vaadata.
Veel Toskaanas: Siena katedraal, San Gimignano linn, Firenze Ponte Vecchio ja Galleria degli Uffizi.
Foto: Shutterstock
Käisin esimest korda Moskvas aastal 1983 ja mäletan siiani seda aukartust, mida tundsin Punasel väljakul Kremlit vaadates. Kogu Punane väljak on suurepärane: Püha Basil katedraal, Tsum, tsaari kell, Kreml ja isegi mausoleum. Kremlisse tookord ei pääsenud, see-eest seisin ligi 5 tundi järjekorras, et Leninit vaadata.
Kreml on Venemaa valitsejate kindlus ja residents ning mitmes Venemaa linnas on Kreml (Smolenskis, Nižni Novgorodis, Kolomnas, Novgorodis, Pihkvas). Mina räägin Moskva omast, mida ehitati ligikaudu kaks sajandit (1330-1520.a.).
Kreml ei ole üks ehitis, vaid kompleks kuhu kuuluvad nii Punane väljak, tornid, sh kuulus Spasski torn ning Vassili Blažennõi kirik ehk Õnnistatud Basileiose kirik. Kreml on kolmnurkne ja teda ümbritsevad Moskva jõgi, Punane väljak ja Aleksandri aed, kus asub II maailmasõja ohvritele püstitatud tundmatu sõduri memoriaalkompleks.
Natuke ajaloost. Alguses oli Kreml puitehitis. 15.sajandi lõpus kindlustati Kremli müür: ehitati juurde mitu madalat kaitsetorni ja kaitsekraavi ning lammutati läheduses asuvad majad ja kirikud, et vaenlasel poleks toetuskohta. Nende asemel ongi praegu suur ja uhke Punane väljaks. Kuskil 1520.a. sai Kreml on praeguse suuruse ja kuju: Kremli punastest tellistest müür on 2,25km pikk ja 6,1m paks, selles on 20 torni. Kremli kompleksis on ka kolm katedraali, kellatornid ja kahurid. Punase väljaku ääres on Lenini mausoleum ja müüri äärde on maetud peaaegu kõik kuulsad Nõukogude Liidu riigitegelased. Punase väljaku teisel poolel on peaaegu terve väljaku pikkuses Venemaa suurim ja uhkeim kaubanduskeskus GUM, mis nõukogude ajal oli täielik shoppamise unistus.
Kõrgete müüride taga, Suures Kremli palees, töötab Vladimir Putin. Tema kabinetti niisama kutsumata vist ei pääse, kuid turistid saavad Kremlisse sisse küll, et vaadata Relvapalatit, Peaingel Miikaeli katedraali, tsaaride kroonimiskirikuks olnud Uspenski katedraali ja Ivan Julma pähklipuust nikerdatud trooni. Sissepääs on mitte Punaselt väljakult, vaid ümber müüri minnes teisel pool.
Istud ja mõtled, et mida kõike see ehitis on näinud: Ivan Julma kroonimist 1547.aastal, suurejoonelisi sõjaväeparaade, Trotskit, Stalinit ja Leninit, Mathias Rusti, kes oma pisikese lennukiga 1987.a. Punasel väljakul maandus, tundide pikkuseid järjekordi Lenini mausoleumi ning peamiselt Balti riikidest pärit sõdureid, kes mausoleumi valvasid. Istu seal ja mõtle, jaluta ümber Kremli, mine Moskva jõe äärde ja tee üks laevasõit, sest vaated on võimsad.
Veel Moskvas: Moskva metroo, Suur teater, sest seal lihtsalt peab Luikede järve vaatama, Tretjakovi galerii ja Jelisejevski gastronoom, kust minu vanaisa alati meile rohelist juustu tõi.
Ma ei ole Aasias palju reisinud ja Taj Mahalist või Ankorist vaimustumine mind alles ootavad. Aga midagi sellist näinud kui punane Shurijo loss Okinawa saarel ei olnud ma küll varem näinud. Ehitatud 15.sajandil, on see olnud nii kuninglik residents, kool kui ka sõjaväebaas.
Vanas Ryukyusi kuningriigis, mis valitses Jaapani edelas asuvate saarte üle pea 450 aastat, 1429-1879, asuv loss on mäe otsas ja teda ümbritsevad vallid, teised ehitised ja sakraalalad, mis on tüüpiline Okinawa lossidele, mida kutsutakse „gusku“. Teisi losse enam pole, Shurijo aga püsib. Kuigi jah, suurem osa lossist hävitati II maailmasõja ajal ja on praegu siiski uus, mitte originaal.
Aga miks ta huvitav on? Sest lossis asuv Seideni riigisaal on suurim Okinawal asuv puidust ehitis, mis ühendab endas Okinawa kultuuriga ühendatud Hiina ja Jaapani arhitektuuri. Sealsamas asub ka uhke Sonohyan Utaki kivivärav, kus lossist lahkuv kuningas palvetas turvalise reisi eest.
Kujutad ette inimesi, kes on elavad terve oma elu õlgedest ehitatud ujuvatel saartel? Kui ei, siis mine Peruusse maailma kõrgeimal asuv laevatava järve, Titicaca, järve äärde Puno linna, istu paati ja sõida vaatama. Saared on inimeste tehtud ja protsess on põnev: alusmaterjaliks on poolemeetrised mättad, mis seotakse omavahel kokku, kuni nad kokku kasvavad ja nende peal on pilliroog. On ka osasid, mis ainult pilliroost. Pilliroogu pannakse kogu aeg peale, sest vees olev alumine osa mädaneb ära ja pealmised kuivad kõrkjad murduvad kui nendel käia. Aga miskit ei lähe raisku – üks kena rohelises jakis proua rääkis et alumistes kihtides kasvavad tal kartulid. Saarte eluiga on nii 30 aasta ringis. Ka majad on ehitatud pilliroost. Ainus tugevast materjalist ja natuke kindlamal alusel olev ehitis mida ma nägin, oli kool.
Paarsada saartel elavat inimesed peavad end Urose hõimu kuuluvaks, kuigi tegelikult on nad segunenud ja räägivad ainult aimara keelt. Nad on imeilusti riides ja riietavad ka turiste hea meelega et siis koos tantsida, rääkida ja süüa. Vaatasin imetlusega, kuidas nad pilliroo peale ehitatud köögis süüa tegid (midagi põlema panemata) ja ehmatusega, kuidas üks väike laps ühte pilliroosse jäänud auku sulpsatas. Aga hops oli ta sealt väljas, väike kisa ja rahu oli majas.
Aimaradega tantsimine oli Peruus üldse mu lemmiktegevus – võtame paarilisega teineteisel käest kinni ja teeme monotoonse laulu saatel sama monotoonseid ringe. Rohkem üksteist ei puudutata ja mingeid hüppeid või plaksutusi ka ei tehta. Roosa jakk seljas ja uhke kübar peas, keerutasin end vetruval saarel pool tundi. See oli väga väsitav!
Aga millised värvid – kollased pilliroo saared sinise vee ja taeva taustal, mille peal elavad väga värviliselt riides ilusad inimesed, kes elavad täiesti ainulaadset elu ja teevad imelist käsitööd, mille peamiseks sümboliks on inkade jumalanna Pachamama.
Veel Peruus: Nazca liinid (kuigi ma pole kindel kas need ikka on inimeste tehtud), Macchu Pichu, Raqchi küla ja varemed ja Sillustani hauasambad.
Veel Buenos Aires: Coloni teater, Recoleta kalmistu, Belgrano ja Perú tänavate nurgal asuv maja.
Mul on kirikutega selline suhe: leian, et need on kohad kus on hea väsinud jalgu puhata, ehituskunsti imetleda ja vaikselt olla. Seepärast ma nendes reisidel ka käin. Kölni toomkirik, Inglismaal asuvad Canterbury katedraal ja Sir Christopher Wreni Püha Pauli katedraal või Vatikanis asuv Püha Peetruse Basiilika on kindlasti tuntuimad, kuid minu kaks lemmikkirikut on meie Oleviste ja St. John Divine (Taevalik Jaanikirik), mis asub New Yorgis Central Pargist lääne poolel Amsterdami avenüül 110. ja 113. tänava vahel.
St. John Divine on üks kahest maailma suurimast anglikaani katedraale ja suuruselt neljas kristlik kirik maailmas. Et anda ettekujutus: lihtne, hallist kivist kirik katab umbes 11,200 m2, pikkus on 183,2 ja laius 70,7 meetrit. Löövi kõrgus on 37,8 meetrit. Võrdluseks, et viiekordne paneelmaja on umbes 17m kõrge. Katedraali ehitamist alustatid 1892.a. ja kuigi algselt plaanitud neoromaani stiilis, sai lõplikuks siiski neogooti stiil.
Sattusin katedraali esimest korda 1996.a. detsembris, jalutades tagasi Harlemist. Mind rabas ja siiani rabab selle kiriku lihtsus ja rahulikkus. Kuulsaid maale nagu Euroopa kirikutes, seal ei ole, aga tähelepanu väärivad kindlasti uksed ja ehitis ise. Ning milline kõla on seal toimuvatel kontsertidel. Katedraali ümbritseb väga armas aed, kus on mõnus istuda ja lugeda.
Veel New Yorgis: Empire State Building, Flatironi maja, Vabaduse sammas, Chrysler building.
