1. Hailuoto

Soome viimane avastamata nurk
Ehkki Oulust käib Hailuotole iga päev laev, ei ole ülearu paljud turistid seda Botnia lahe põhjaosas asuvat saart enda jaoks avastanud. Saarel elab aasta ringi umbes 1000 inimest, suvel see arv küll mitmekordistub, ent 200 ruutkilomeetrit on siiski küllalt palju, et igaühele ruumi jääks.

Ruumi on niisiis piisavalt, ja mitte ainult inimestele: suurem osa saare elanikkonnast kuulub ornitoloogide huviorbiiti või hülglaste sugukonda. Rannas kõrguvad linnuvaatlustornid, kust võib näha luiki, sookurgi, hanesid, parte, kotkaid ja kulle ning veel mitmeid haruldasi ja vähem haruldasi linde.
Liiv, merevesi ja tuul on kujundanud ilusad rannad ning augustis ja juulis soojeneb vesi ujumiseks piisavalt, ehkki väike talisupluse kogemus ei tee halba. Vesi on küll oluliselt soojem kui vanasti – tuhandeid aastaid tagasi oli see koht kaetud kahe kilomeetri paksuse jääkilbiga. Kui jää sulas, kujundas see Hailuotol kõige imelisema looduskeskkonna: sopilise lahe ja liivadüünid. Maapind selles regioonis tõuseb pidevalt ning praegune Hailuoto oli kunagi mitmest pisemat saarest koosnev saarestik. Minge enne, kui see üldsegi mitte nii inspireeriva Ouluga kokku kasvab.

KOHALEMINEK. Hailuotole minekul ei pääse Oulust aga kuidagi mööda – või noh, sadam asub tegelikult linnast eemal, nagu ka Oulu lennujaam, kuhu saab vahel otse Tallinnastki. Oulusse saab ka rongiga sõita, istuda seejärel bussi, mis pooletunnise praamisõidu järel saarele viib, võib aga ringi liikuda ka oma autoga. Purjetajaid ootab Hailuotol 50-kohaline külalissadam.
www.hailuototourism.fi

Elektrita erakuelu
Ahvenamaa on saarepuhkuse fännidele tõeline jackpot: 6500 saart ja otseühendus Tallinnaga.
Sellisest hulgast on võimalik valida täiesti oma saar, kuhu ükski kutsumata jalg ei astu. Sviskäril on kaks maja: nelja voodiga elumaja ja saun. Lisaks üks linnumaja ja ehkki linde on saarel rohkelt, ei ela selles keegi – see on mõeldud pesaks puhkaja mobiiltelefonile.

Jõua mere asjus selgusele
Fårö on ulmeliselt ilus. See pole magus muinasjuturaamatu ilu, mis valitseb Gotlandil – Fårö ilu on kivine ja karge. Seal pole ka paljusid asju, millega turist harjunud on: panka, postkontorit, arsti ega isegi mitte konstaablit, kellel oleks ilmselt kogu aeg kohutavalt igav.

Fåröl on aga alati olnud erilised inimesed. Ingmar Bergman suvitas Fåröl, tegi seal mitu filmi ja lõpuks paraku ka suri samas. Päris lahkunud ta aga pole, igal suvel (tänavu 24.-30.06) toimub saarel Bergmani nädal. Arvatakse, et Fårö raukid ja üksikud paadikuurid on need, mille vahel Tove Janssoni kangelane Muumipapa “pidi mere asjus selgusele jõudma, et võiks merd armastada ja säilitada lugupidamise iseenda vastu” (“Muumipapa ja meri“).

Fårö rahu on ühest küljest tingitud suure naabri Gotlandi populaarsusest, teisalt mängib oma rolli ka see, et harjumus Fåröl suvitamas käia pole juurduda jõudnud rootslasteski, välismaalastest rääkimata. Külma sõja ajal oli Fårö välismaalastele suletud. Saarel asus kuni 1990. aastateni sõjaväeüksus, alles selle lahkumise järel avati Fårö turistidele.

Fårö suvi ei lõppe augustiga – iga aasta septembris (sel aastal 21.09) toimub Fårönatta (Fårö öö), mille ajal on kõik saare baarid (neid on tervelt viis) avatud öö otsa ja kirikus algab südaööl jumalateenistus.

KOHALEMINEK. Fåröle pääseb Gotlandilt Fårösundi sadamast praamiga, mis väljub igal täis- ja pooltunnil kuni kella 22 õhtul. Praamisõit kestab seitse minutit ja on tasuta.
bergmancenter.se; www.gotland.info

Heeringad ja rikkad rootslased
Stockholmi saarestikus asuval Vaxholmil on elu käinud juba viikingitest saadik. Tänased 10 000 elanikku on rahumeelsemad ja sobivad sealse pastoraalse idülliga paremini. Hästi elasid Vaxholmi inimesed ka juba enne, kui saar 19. sajandil rikaste pealinlaste meelissuvituspaigaks sai – igal hommikul tiriti merest välja priskeid heeringaid täis kalavõrgud ja saadeti Stockholmi teele, siis aga lisandus veel kopsakas tulu suvitajate pealt.

Tuul, päike ja printsessi sünnipäevapidu
Öland on pugenud nii mandri külje alla, et saarele pääseb mööda kuue kilomeetri pikkust silda Mandri-Rootsist Kalmarist. Üle silla jõudes oota liivarandu, tuulikuid, tuult ennast, kasinaid maastikke, kindlusi ning palju suvitavaid Rootsi perekondi, teiste hulgas kuninglikku perekonda ennast.

Aaria rassi paradiis
Rügen meeldib kõigile: Bismarck suvitas siin, Sigmund Freud ja Thomas Mann on jalutanud Binzi kaunite villade vahel ja Hitlerile meeldis Rügen isegi nii väga, et ta lasi sinna püstitada oma aja suurima ja meie aja sürrealistlikema hotelli Prora (www.proradok.de), 11 000 toaga kolossi, kus natsid merevaatega tubades oma stressirohkest tööst taastuda said.

Rügenist oleks võinud saada Saksa oma Costa del Sol, kui poleks tulnud teist maailmasõda ja kommunismi, mis elu mõneks aastakümneks seisma panid – ehkki Honecker veetis seal koos teiste seltsimeestega ka kahtlemata meeleolukaid puhkusi.

Kui müür langes, olid supelsaksad end juba Syltil mõnusalt sisse seadnud ja üldse oli Lääne-Euroopale raske müüa puhkusesihtkohana saart, mille kõik elanikud tahtsid sealt esimesel võimalusel lahkuda.
Praegu on Rügenil on pigem berliinilikult boheemlaslik meeleolu, mis on seletatav ka sellega, et rong jõuab Berliinist Rügenile vaid nelja tunniga. Võrreldes näiteks Vahemere saartega on seal isegi tipphooajal võrdlemisi rahulik ja – üldse tahtmata rahvastevahelist sõprust rikkuda – ei kohta lugematute tšarterlendudega kohale toodud joviaalseid Vene turismigruppe. Pigem puhkavad seal skandinaavlased, kuivõrd Rootsi rannikult Trelleborgist pääseb praamiga Rügenile samuti nelja tunniga.
Muidugi ei puudu elegantsed jahid ning saare suurim kuurort Binz, mis on täis eeskujulikult renoveeritud mereäärseid villasid, ei saa glamuuri puudumise üle kurta. Restoranid pakuvad kööki, mille kohta saab kenamalt öelda rustikaalne. Kalarestoranidega ei ole koonerdatud ja külades käib enamik mehi oma paadiga ikka veel kalal, mitte ei tee turistidele päikeseloojangul lõbusõite lahesoppides.

Valdavalt rahuliku lainega merel Rügeni ümber on pakkuda pigem tuuliseid randu, mis tähendab, et suplejad avastavad ennast merd jagamast päevitunud ja heas vormis surfaritega. Hooaeg on küll lühike, ent südasuvised temperatuurid küündivad 35 kraadini ja soe on veel ka augusti lõpus, kui suuremas osas Euroopast on juba alanud kool. Kõige turistirohkemal ajal saab aga privaatsust otsima minna saare rohelisse südamesse kastani-, tamme-, pöögi- ja jalakametsadesse.

KOHALEMINEK. Nagu öeldud, pääseb Rügenile mitmelt kaldalt, liinilende sinna ei tehta, kuid lennuväljake on täiesti olemas. No hüva, tegelikult on Saksamaa suurim saar mandriga (Stralsundi linn) täiesti ühendatud, mine siis auto, bussi või rongiga. Jahisadamaid leidub Rügenil ka tubli kümmekond. Lähim suurem linn on sadakond kilomeetrit lääne poole jääv Rostock.
www.ruegen.de