Roheline kunsti- ja gurmeepealinn Tel Aviv

Vahemere ranniku üks elavamaid linnu Tel Aviv võib oma suuruselt küll maailma metropolidele alla jääda, oma energiaga teeb ta kõik puuduva aga kuhjaga tasa.

Ametlikult Tel Aviv-Jaffa nime kandev Iisraeli suuruselt teine linn on umbes saja aastaga kasvanud väikesest sadamalinnast Jaffast pulbitseva eluga maailmalinnaks.
Linn, mille nimi tähendab tõlkes kevade mäge, on Lähis-Ida vaste Barcelonale: kaunid rannad linna südames, palju rohelust, head arhitektuuri, restorane, baare, kunstielu.

Kunstigaleriid on koondunud vanasse Jaffasse, selle kitsastel käänulistel tänavatel ekseldes võib sisse piiluda lugematutesse kunstipoodidesse ja ateljeedesse. Moodsat kunsti näeb aga kõikjal linnast, alates kaasaagsest tipparhitektuurist – pilvelõhkuja on sinna projekteerinud isegi maailma disaini hetke üks kuumemaid nimesid Philippe Stark - tänavakunstini.

Tel Aviv on suurepärane graffiti-reisisiht, ükskõik, kas plaanite siis seda lihtsalt vaadata - "üleval" on ka mõned Banksy tööd - või ise mõne teha. Ka Briti popkunstniku Ame72 (Jamie Ame, www.ame72.com) graffitid on ühed paljudest tänavakunsti meistriteostest Tel Avivis. Politsei küll tegutseb, kuid on graffitikunstnike vastu palju-palju leebem kui enamuses suurlinnades.

Teater Nalaga’at ühendab linna kultuuri- ja gurmeepoole: teatriga ühes majas asuva kohviku Kapish ettekandjad on kurdid, restorani BlackOut teenindajad aga pimedad. Restoranis valitseb ka pilkane pimedus, ettekandja kutsumiseks on laual kelluke. Kohvikus suhtlevad teenindajad aga märkide ja viibete keeles ning menüüs on lisaks toitudele ka viipekeele ABC: palun, tänan, nägemist. Esimesel hetkel end ebakindlalt tundvad külalised õpivad aga kiiresti, kui palju kõneleb üks naeratus, käeviibe, silmapilgutus. Kogemus, mis võtab sõnatuks.
Kui üksnes toidule mõelda, on linna parim restoran on ilmselt Herbert Samuel (Koifman 6). Hullemat klišeed kui hooaja-menüü kohalikust toorainest ei anna restoranimaailmas ilmselt välja mõelda, kuid Iisraeli haute-cuisine meistri Jonathan Roshfeldi käe all saab sellest kõike muud kui klišee. Toidu kõrvale saab nautida üle rannapromenaadi Vahemerele avanevat vaadet. Kostab nagu väga kallis koht? On tõesti.
Sama eheda – aga peaaegu tasuta – toiduelamuse saab Carmeli turult. Murdke läbi odavaid riideid ja kulinaid müüvate kaupmeeste rivist ja jõuate värvikale toiduturule, kus letid on lookas pähklite ja kuivatatud puuviljade, oliivide ja oliiviõli, baklava ja värskete maasikate all. Igalt letilt ulatab keegi midagi proovimiseks ja turutänava lõpuks olete söönud rikkaliku eine ning läbinud tõelise seiklusraja.

Tel Avivi parimat hummust saab aga väikeses araablaste söögikohas Abu Hassanis vanas Jaffas. Süüakse, mõistagi, kätega ja olge valmis, et vaba lauda peab mõnda aega ootama. Reserveeringuid teha ei saa ja ehkki teenindus on sõbralik, ootavad kõik, et kui olete lõpetanud, sealt jalga lasete ja järgmistele klientidele laua vabastate.

Tel Aviv pakub midagi kõikidele meeltele.