Seal, kus Buddha naeratades valitseb

Myanmari lääneosas asuv Rakhine’i ehk Arakani osariik on täis salapäraseid templivaremeid ning peale nende on riikliku pagoodide ehitamise programmi järgi rajatud ka uusi pühakodasid, nii et hommikuse udu hajudes avanevad müstilis-muinas- jutulised vaated almuseid koguvatele munkadele, värvilistele paatidele merel, turule suunduvatele lillemüüjatele. Ent kes ei taha budismis pettuda, ei tohiks sinna iialgi sõita, kirjutab Silvia Pärmann LP-s.

Myanmari lääneosas asuv Rakhine’i ehk Arakani osariik on täis salapäraseid templivaremeid ning peale nende on riikliku pagoodide ehitamise programmi järgi rajatud ka uusi pühakodasid, nii et hommikuse udu hajudes avanevad müstilis-muinas- jutulised vaated almuseid koguvatele munkadele, värvilistele paatidele merel, turule suunduvatele lillemüüjatele. Ent kes ei taha budismis pettuda, ei tohiks sinna iialgi sõita.

Nii nagu Mya Lay Nyca, läksin ka mina esimest korda tööle 12-aastasena. Me kumbki ei tundnud sellest suurt rõõmu ega teinud oma tööd isegi keskpäraselt, ammugi siis hästi. Aga sellega meie CV-de sarnasus ka lõpeb. Kui minu suvevaheaja rohimistöö puudused kustutas aiast halastavalt vara saabunud sügis, siis Mya Lay jääb paljudele kauaks meelde. Möödunud aasta juunist alates töötab ta ainsa õpetajana oma koduküla Pann Paungi 32 õpilasega algkoolis.

Pann Paung on pidevalt mingite sekeldustega (kui leebelt väljenduda) silma paistva Myanmari Arakani osariigi sügavustesse peidetud tšinide küla. Asukoha tõttu on kunagi tätoveeritud nägudega naiste poolest kuulsad olnud (see komme on nüüd õnneks keelatud) tšinid praegu tuntud unustatud rahvana – kui üks unustatud rahvas muidugi üldse saab tuntud olla. Lähim linn Mrauk Oo on pooleteisetunnise paadisõidu kaugusel, osariigi pealinna Sittwesse on sealt veel vähemalt nelja tunni tee ja maad mööda Yangoni jõudmiseks kulub päevi.

Kusagil Sittwes peaks keegi hoolitsema selle eest, et igas külas oleks õpetaja. Siiski oli see koht õppeaasta alguses tühi ja üksmeelse otsuse tulemusena anti amet küla kõige haritumale inimesele – viis klassi koolis käinud Mya Layle.

Ehkki meie tutvus algas minu ootamatu ilmumisega inglise keele tundi, ei olnud inglise keele õpetajaga võimalik tõlgi abita pidada pikemat vestlust kui saada teada tema nimi. Ühtlasi tuleb tunnistada, et kuna Myanmari haridussüsteemi alustala on päheõppimine, võiks olukord olla sama, kui Mya Lay oleks kakskümmend aastat vanem.

Palka ei saa, ainult kingitusi

Noor õpetaja ei saa oma töö eest palka, ehkki külarahvas toetab tema vanemaid toidu ja muude kingitustega – mille hulgas on vahel tõepoolest ka raha. Keskmiselt koguneb seda 3000 kyati kuus, mis ei tee isegi kolme eurot.

Arutasime seda lugu mõni aeg hiljem teises tšinide külas sealse õpetajaga, 32-aastase mehe Khai Kamiga, kes hajutas kahtlused, et ühe väikerahva kooli õpetajata jätmine võiks olla juhus. Ehkki tšinidel, kes on peamiselt animistid ja vähesel määral ristiusku pööratud, on Myanmari budistidest enamusega alati olnud väga hea läbisaamine, kinnitas ta. „Mitte nagu rohingyadel.”

Kõige tagakiusatuma vähemusrahva tiitlile käib Myanmaris tihe rebimine ja tšinid on olnud selles kurvas võistluses üsna kõrgel kohal. Aga rohingyadest kõrgemale tõusta ei ole võimalik. Olin Myanmaris olnud selle vestluse ajaks juba terve kuu ja see oli esimene kord, kui keegi muslimitest rohingyasid mainis.

Järgmine vestlus rohingyade teemal toimus mõni päev hiljem Sittwes, kus kaks väga nõutu olemisega kanadalast olid esimesed välismaalased, keda nägin. (Selles Myanmari osas liigub lääne inimesi nii vähe, et tänaval teist kohates jäädakse loomulikult juttu ajama.)

Nad seisid mošee juurde viiva tänava alguses, käes reisijuht. Raamat soovitas kindlasti mošeed vaatama minna, sest see pidi olema üks Myanmari kaunimaid. (Tõtt-öelda linnas muid vaatamisväärsusi polnudki.) Raamat oli välja antud kuus aastat tagasi. Selle ajaga võrreldes oli Sittwes üksjagu muutunud ja see nõutust tekitaski.

Mošee juurde viivate tänavate alguses ei olnud vaatamisväärsust tähistavaid viitu, vaid hoopis arusaamatuks jääva sisuga silt. Teksti illustreerimiseks oli sildi ümber tõmmatud hulk okastraati ja mošee väravasse pandud relvastatud valve, mis hoidis sellest, mis mošeest alles oli jäänud, efektiivselt eemale nii keeleoskamatud turistid kui ka muslimid.

Allesjäänud mošeeosa ei erinenud – nii palju kui üle aia paistis – eriti naabruses asuva Mrauk Oo templite varemetest. Ainult et need olid tekkinud ühe tugevama maavärina tagajärjel 18. sajandi teises pooles, mitte kolme aastaga sõjaväe hoole all.

Tuhanded põgenevad

Tahtsin tegelikult Sittwesse ja Mrauk Oosse sõita juba üle aasta tagasi Myanmaris olles, aga siis läksid sealsed budistid ja muslimitest rohingyad omavahel natuke liiga veriselt riidu ja välismaalaste jaoks pandi Arakani piirid kiiresti lukku.

Sellise olukorra kordumise hirmu enam pole – või vähemalt on see väide üks ettekäändeid, miks enamuses olevad budistid on asustanud kõik rohing- yad nende kodudest ümber Sittwe ja Mrauk Oo ümbruse laagritesse, mida sõjavägi kohusetruult valvab ja kust välja pääseb ainult vastava ametniku kirjaliku loaga. Budistidest ametnikel on aga alailma muud tegemist, nii et neid lube pole veel keegi näinud.

See viis möödunud aastal tuhandete inimeste põgenemiseni, peamiselt üle mere ja paatidega. Malaisiast, Indoneesiast, Filipiinidest või Taist (tagasihoidlikumatel juhtudel Bangladeshist) unistades teele asunud rohingyad ei jõudnud pahatihti mujale kui meresügavusse. Tuhanded maabusid küll tillukeste paatidega võõrastel randadel, ent ehkki need rannad kuuluvad Myanmarist märksa rikkamatele riikidele, ei räägi me kindlasti jõukatest maadest, mis jaksaksid vastu võtta kümneid tuhandeid pagulasi.

Möödunud aasta lõpuks tegid juba paljud rahvusvahelised organisatsioonid avaldusi, mis püüdsid tähelepanu juhtida sellele, et ainult väike samm lahutab Myanmari võime totaalsest rohingyadevastasest genotsiidist.

Ent maailm juubeldas samal ajal Myanmari valimistulemuste üle, mis tähistasid lõpuks demokraatliku partei võimuletulekut. Suure rõõmu varjus jäi märkamata, et selle partei juht, rahvuskangelane ja Nobeli rahupreemia laureaat Aung San Suu Kyi on suutnud vältida rohingyade teemal vähimategi kommentaaride andmist. Aasta alguses oli Sittwe siiski täis ajakirjanikke, keda kannustas ainult üks mõte: leida tee rohingyade küladesse ja kirjutada neist.

Külasid leida pole iseenesest keeruline, neid on lihtsalt nii palju. Jõudsin ka ise jalgrattaga Mrauk Oo lähedal tiirutades kohta, mille laugel maastikul ei jooksnud külade ümber lapsed ja kanad, vaid valitses vaikus. Lagedat teed mööda lähenevat ratturit märgates käivitati küla piiril automootor ja poolele teele vastu sõitnud autost välja astunud mundris mehed näitasid „eksinud” külalisele abivalmilt kätte õige suuna – tagasi Mrauk Oo poole. Sõbraliku naeratuse saatel, nagu Myanmaris ikka.

Ainuüksi Mrauk Oo lähistel peaks neis sisuliselt vangilaagrites olema arvatavasti 6000, kogu osariigis aga 125 000 muslimit. Ühtedele kardetud, teistele – ka abiorganisatsioonide enamikule ja kõigile ajakirjanikele – keelatud maa.

Nii et keeruline pole mitte teed leida, vaid selle lõpus olevat väravat avada. Aga Myanmaris on väga vähe asju, mida ei saa osta. Budism on tõepoolest tuhandenäoline.

Londonist pärit vabakutselisel ajakirjanikul Thomasel ei olnud erilist hirmu, et ta võiks valele inimesele raha pakkudes ise mõnes sellises asutuses lõpetada. Tema elu suunasid kaks sõltuvust: rohingya-teema ja hilinemisega avastatud kultussari „House of Cards”, mida ta oma arvutist igal võimalikul hetkel vaatas.

Ainult surm tunneb end seal hästi

Rohingyade juurest tuli ta tagasi kahvatuma ja vaiksemana. Ainult surm pidi ennast seal hästi tundma. (Kuid ma ei tea siiani, kas ja kuidas elas ta üle „House of Cardsi” lõppemise.)

Ma ei küsinud, kui palju Thomas valvuritele getosse pääsemise eest maksis, aga olen üsna kindel, et isegi kui mul oleks see raha olnud, poleks ma seda teha julgenud. Olen näinud kümneid ja kümneid loomi usutseremooniatel kummaliste verejanuliste jumalate ja vaimude meeleheaks piinarikkalt suremas. Aga aeglaselt, ent kindlalt surevat inimest ma ilmselt vaadata ei suudaks. Nii suureks ei kasva minu antropoloogiline huvi kunagi.

Antropoloogide arvates on rohingyad esimeste Aafrikast praeguse Bangladeshi ja Myanmari aladele jõudnud inimeste, üldse esimeste Aasia inimeste järeltulijad. Myanmari senise valitsuse seisukoht on olnud teadlaste omast mõnevõrra erinev. Nad on veendunud, et rohingyad saabusid mitu tuhat aastat hiljem koos Briti kolonisaatoritega Bangladeshi aladelt ning on seega riigis seadusliku aluseta ja ohustavad Myanmari turvalisust. Seetõttu ei tohi neile anda kodakondsust ja nad tuleb paigutada laagritesse, kus nad on seni, kuni Bangladesh või mõni muu riik nad vastu võtab.

Valitsuse sõnavõttudest jääb mulje, nagu oleksid britid lahkunud möödunud laupäeval, ent tegelikult möödus 4. jaanuaril sellest 68 aastat. Tähtpäeva tähistati mitmel pool riigis suurejooneliselt, kuid Sittwe kodudes ei lõigatud lahti torte ega kaetud riigi aastapäeva puhul pidulaudu. Arakani elanikud, olgu muslimid või budistid, leiavad vähe põhjust midagi tähistada.

See pole kindlasti see Myanmar, mida nad on soovinud – mitte ükski neist.

Ainult Buddha naeratab edasi.

Autor käis Myanmaris koostöös MTÜ-ga Mondo Euroopa Komisjoni rahastatava projekti Media4Development raames.