Tühjade taskutega Berliinis, osa XI: Kassas on 20 eurot, väljas torm, aga kuulus Alexandeplatz vaid 800 meetri kaugusel!
38. päev. Senise teekonna kalleim majutus - 11, 4 eurot!
Uurin Ursulalt, kas ta on tulemas või ei. Arvab, et siiski on. Ta saaks teele asuda kolmapäeval-neljapäeval, mis tähendab, et Berliinis oleks ta nädala lõpus.
Samal ajal saan kinnituse ühelt noorelt saksa tüdrukult Katjalt, et olen tema juurde oodatud kolmapäeval. Asukokohaks tudengilinn Lüneburg. Ilmakaarti vaadates olen sinna liikumas koos äikesepilvega. Asun kesklinna poole teele, vahepeal teen peatuse kovpalliväljaku ääres, kus asub just pallima üks kohalik noormees. Küsin, kas tohin liituda. Peale paari põrgatust otsustame mängu teha kohvi peale.
Ta asub kiiresti 5:1 juhtima, aga lõpuks kuulub tasuta kohv mulle tulemusega 20:7. Nime ei mäleta aga tegemist pooleldi tudengiga ja teine pool töötas mingis start-up firmas.
11.00 teen peatuse ühe raviputka ees või siis pigemon see salong. Asun taas müüma oma imelist arganiõli. Tädi salongis oli teadlik, millest jutt ja nõustus kiirelt mulle 10 eurot välja käima. Kassas on 22 euro nüüd. Lõpuks annan kiusatusele alla ja võtan McDonaldsist kohvi, burgeri ja kotist lisaks mõned präänikud juurde. Kassas alles 20 eurot. Kell on märkamatult saanud juba 14.00. Päike ja +29 on kadunud, nagu lubatud. Tundub, et ilm peab paika. Võtan vastu otsuse minna paari suuremasse hotelli ja küsida töö eest majutust. Hotelli nii kahjuks ei saa. Tegelikult küsisin ainult kahest kohast Seega olen ise süüdi. Täna enam jalutasin kokku ligi 40km.
17:00 kirjutas Katja. Et kolmapäeval on mingi äge teatriõhtu, kus osalised ka tema sõbrad. Facebookist leian ürituse ja ka olulise info, et see maksab kuus eurot. Kurat!
Mõtlen välja plaani. Võtan hosteli, siis saan hommikul minna ilma kompsuta arganiõli müüma ja pääsen ka tormist. Mõeldud-tehtud ja leian teelt hosteli St Christopher's Inn. Elan kuueses toas ja koht maksab 11,4 eurot. Minu teekonna kallim majutus. Alexandeplatz kuulsa teletorniga on 800 meetri kaugusel
Oma 3,5 miljoni elanikuga on Saksamaa pealinn Berliin Kesk-Euroopa suurim linn ja suuruselt teine linn Euroopa Liidus, ütleb Wikipedia.
Tegelikult on Berliin on mõnus koht neile, kes tahavad tulla lihtsalt jooma. Tänavad kubisevad lokaalidest, pubidest ja baaridest. Neist päeval seljakotiga mööda jalutada on raske. Kiusatus maha istuda ja ka endale mõnus külm siider võtta on suur. Õhtul plaanin teha veel väikese jalutuse linnas, mis venib küll natuke pikemaks.Eksin ära aga ei midagi hullu. Kuigi pealtnäha on Berliin ilus ja puhas, siis on teatud miinused. Näiteks sillaalused ja viaduktid. Nende läheduses elavad alati vaesed ja need kohad on räpased. Sama jama on täpselt ka Šveitsis ja Itaalias. Just nimelt selle sama räpasuse tõttu ei soovita minna ka sinna lähedale sööma. Need kohad kubisevad rottidest.
Siin pole küll nii hull kui Itaalias,kus rotid mulle kambaga vastu jalgu jooksid, aga näha on neid palju. Hakkan juba hosteliotsust kahetsema. Kell on 23:30 ja lubatud tormi asemel on väljas +26. Õhtu lõpeb ruttu. Vestleb vennaga netis ja uni tuleb poole jutu pealt.
Lisaks kõigele on kuskilt tulnud nohu ja enesetunne on räbal nagu oleks haigeks jäänud. Teekond Lüneburgi selgeks tehtud, asun teele. 12:00 astun sisse ühte kohvikusse, kus eile oli palju rahvast. Kohe hosteli läheduses. Küsin, ehk on neil mingit tööd pakkuda. Laudu koristada või mis iganes. Kuna nad ise ka uurivad ja esitavad täpsustavaid küsimusi, tekib lootus. Lootus, et neil äkki tõesti midagi on. Paluvad paberile panna nimi ja number,kuivõrd ülemus tuleb alles kell üks. Pakun välja, et tulen ise kell üks tagasi. Ehk õnnestub ülemusega ise jutule saada ja ennast maha müüa.
Ursula teatab, et jõuaks neljapäeval kell 14.00. See tähendab seda, et peaksin Lüneburgist lahkuma juba hiljemalt kuus hommikul. Kuigi usun, et seal oleks megalahe seltskond, on edasi-tagasi 600 km liiast. Aga siia niisama ootama jääda ja loota, et midagi juhtub, on ka rumalus. Kuigi ma olen oma elus kõike kokku rääkinud on selline töö otsimine mulle üsna uus. Kui uus seikleja Eestist peaks tõesti minuga liituma, on mu suurimaks mureks see, et tal äkki tal on liiga palju raha ja minu elustiil talle ehk liig. Kuigi jutu põhjal klapib, on hirm ikkagi.
Kohvikusse kahjuks ei saanud.
Kuna ilm on jälle pekkis, on kõik kohad ka tühjad, et midagi head välja kaubelda. Kuna sellist äikesetormi lubab kuni neljapaevani otsustan Lüneburgi ära jätta. Lisaks kõigele on lõpuks ka palavik ja hääl on ära. Kuna ma vahepeal istusin paigal mitu tundi ei teadnud et hääl täiesti saba andnud. Läksin suure hurraaga ühele tädile õli pakkuma aga ihh üllatus - ainult ragin tuli. Nagu oleks nädal joonud korra, maganud ja nüüd ärganud. Lõpuks ei suudagi muid rääkida, kui argaaniaõli ja 14 eurot. Ilmselgelt minu skeem ei toiminud :).
Kell 20 lähen McDonaldsisse akusid laadima. Hellab õde ja uurib, kuidas läheb. Jätan oma sita oleku siiski ainult endale.
Kuna öösel peaks tulema taas torm, võtan vastu otsuse. Ei hakka siin linna eluga tutvuma, võtan ette väikese jalutamise. Nii umbes 10 km. Täna tuli kokku umbes 27 km. Lähen Berliini lennujaama. Valin GPSi pealt lühima tee ja minek. Lisaks kõigele on väljas ka pime. Ausalt, Google, mul on küsimus - kuidas te need rajad paika panete? Ehitusplatsid, sillaalused, metsad ja kõik muud räbalad kohad, kus elu välja surnud. Täiesti ajuvaba.
22:44 olen siiski kohal. Pole kunagi ennast nii hästi tundnud lennujaama jõudes. Super. Enne lennujaama saan poest veel kuklid ja juustu. Kokku 1,47 eurot. Aga maitseb hea. Lennujaamas arvab üks härra, see suletakse vahepeal kolmeks tunniks. Kuna siia uniseid tuleb järjest juurde loodan, see nii siiski pole.
Plaan siis umbes 8-9 ajal tagasi linna liikuda. Ilmselt polnud ma täna väga aktiivne. Seniks aga head ööd!
02:30 teen väikese tiiru lennujaamas. Mingit sulgemist ei ole. Rahvast on palju ja magatakse igal pool. Mõned isegi radikatel. Hea uni tuleb alles pool viis hommikul, aga moned minutid peale viite hakkab juba korralik sigimine. 7:45 hakkab vihma tibutama. Ei tahaks siia lòksu jääda. Uheksa paiku liikuma, teel väike tee ja loota, et linnas oleks hààlt natuke. Lugesin just ùhte artiklit, kus kirjeldas mida tehakse valesti midagi pùùeldes. Punkt ùks; sa loed seda artiklit, mitte ei tee seda, mida tegema peaks. Rohkem ei viitsigi lugeda. Pean veel väikse tööteemalise vestluse läbi Skype Sandriga. Sander on lapsepõlvesõber, kes hetkel õpib Tais. Vestluse katkestab netipiirang. Kuna vihm teeb väikse pausi, asun teel. Aga see vaid petekas ja saan peagi sellest korralikult osa. Enne, kui jõuan Katjale teada anda, et ma tõesti ei jõua, annab ta mulle teada uutest plaanidest. Lisaks teatriõhtule karaoke ja õllevõistlus Iiri pubis. Tundub, et ta on üsna solvunud mu peale. Täna valin linna teise tee pikkusega 9 km. Riided märjad, raha otsas (6. 29 eurot) ja pool-kodutu. Mis sellest päästma peaks, on jutustamine, aga sellega on raskusi. Kaupmehejutu asemel on eetris ainult sahinat.
Haaran esimesest Mcdonalds-ist kähku ühe sooja joogi, et ehk hakkab parem. Kuna Ursula lend peaks olema juba järgmisel päeval ja tal eilseks veel piletit polnud, kardan, et ta ei tule. Kui tuleb,peame ilmselt Tom Hanksi filmile “Terminal” (soovitan vaadata) lisa tegema hakkama. Ilmselt tuleb siis öö seal vedeleda. Täna kavatsen võidelda kohale punasel pingil, nagu tegid mõned seda eile. See on üks ja ainus pehme pikk pink lennujaamas. Võlg unele on suur ja isegi kohvi on raske juua. Pea lihtsalt kukub ära. Midagi head oleks siia seiklusesse lõpuks vaja. Kui Sandriga sain kuidagi midagi sosistatud siis enam ei tule midagi. Ühe rohkem on tunne, et palavik on tagasi. See lennujaamast jalutamine tundub nii lähedal. Teen linnas lihtsalt tühja tiire, sest pean homseni ju siin nagunii olema. Uurin Ursulalt piletite kohta. Saan vastuseks selle, mida eestlase puhul alati eeldan. Pettumus. Haiged sõbrannad ja rikkis piletisüsteemid. Nagu ikka sellised viimase hetke õnnetused, mis tabavad alati kõiki. Lüneburgi majutus pekkis, reisikaaslane nõme ja aeg raisatud. Enesetunne on ikka sitt ja naasen koju . See tähendab lennujaama. Kindlustust ka pole, sest hetke eelarve juures on see liiga kallis.
Kuni reedeni on pidev vihm ja äikesetorm. Köhin hääle puhtaks, hingan hingan sügavalt sisse, et panna viimane jaks sooja vee küsimisse ühest kohvikust. Saan vastuseks 1,50 eurot. Järgmises kohvikus uus taktika. Pomisen midagi ja näitan ja neile tableti pakki. Põmm ja ongi olemas! Nurga taga panen kohvi sisse, teen võikut kõrvale ja ongi ilus. Täna saan mugava pingi.
41.päev: Miks Hamburg? Pole õrna aimugi.
00:05 istub mu kõrvale üks ilus moslemi tüdruk. Meenutab mulle ühte mu head Morocco sõbrannat Hassnat. Teine hetk küsib, kas saan vaadata tema kohvri järgi, et läheb suitsule. Nähes aknast, et ta teeb mitu suitsu järjest, naljatan endamisi, et kas peaks ikka igale sellisele pakkumisele “jah” vastama. Kuigi mul on alati võõras kohas magamisega raskusi, siis Air Berlini logoga punasel pingil magan nagu laps.
Ärkan kell viis hommikul. Ja rahvas juba vaikselt sigib. Lähen sooja vett jahtima. Vaatamata hunnikule tablettidele ja soojale joogile mu enesetunne ainult halveneb. Koos minuga tuli Saksamaale ka külm ilm ja vihm. Vahet pole, mis suunas tahan minna, tulemus on sama. Ja vihma tuleb pooletunnise vahega. Selle ajaga ei jõua isegi kohta, kus saab hääletada.
Miks Hamburg? Pole õrna aimugi. Nädalavahetusel on seal hinnad laes ja hosteleid ka eriti pole. Ilmselt üks mu paha tuju tekitajaid ongi see, et puudub eesmark. Enne oli mõte jõuda Dubaisse jne, aga see läks raisku. Siis mõtlesin, et tulen läbi Taani, Rootsi, Soome tagasi Eestisse. Aga Rootsi on mul veel paremini peas kui Eesti ja see on väga igav.
SEIKLEJAT TOETAB CANON.
