Märkmeid Myanmarist V: Ükski Buddha kuju ei saa olla kuldsem Tanintharyi inimestest

Ma oleks võinud vist päevade kaupa istuda Tanintharyis jõeäärses teemajas ja vaadata, kuidas väiksed paadid tulevad ja lähevad, naised pesu pesevad, lapsed paadisillalt vette hüppavad, päike mäe taha kaob, hommikune udu kohale hiilib, kannul turumüüjate paadid täis lilli.

Kui poleks olnud Andréd, poleks ma isegi teadnud, et Tanintharyi olemas on. Alles 2014 aasta märtsis välismaalastele avatud linna pole üheski reisijuhis ja isegi mitte kõikidel kaartidel.

André, üks kahest Myeikis elavast välismaalsest, on viimane inimene, keda ma tahaks näha tööl reisibüroos, kui ma peaks selle omanik olema, ja absoluutselt esimene inimene, kellega ma
tahan rääkida, kui reisiplaane on vaja teha.

Ma läksin tema käest ostma lennupiletit ja sain hulga head ja täiesti tasuta nõu (ja tegelikult ka lennupileti, lihtsalt hulga hilisemaks ajaks, kui olin reisibüroo uksest sisse astudes plaaninud).

Ma tegelikult ei teagi, kuidas see peaaegu kaks aastat pole olnud piisav aeg, et Tanintharyi Lõuna-Myanmari ühe tipphetkena kõikides reisiportaalides trooniks. Seal pole mitte mingeid lääne mõjusid ega pole sinna jõudnud ka hiinlased koledaid maju ehitama. Samas pole see ka nii vaene koht, et traditsioonide järgi ehitatud vanad ilusad majad oleks täiesti kokku kukkunud. Inglise keelt ei räägi keegi, mistõttu oli natuke raske aru saada, millest nad seal elavad – küllap linna piiravad põllud ja metsad selle eest kuidagi hoolitsevad.
Ja muidugi Tanintharyi jõgi, see oli Tanintharyi jaoks kõik. Ei teagi, kas jõgi andis nime linnale või vastupidi.
Jõgi on reisi- ja kaubatee, mida mööda Myeikist jõuab kõik, mida kohapeal pole. See on pesumaja ja duširuum, see on ujula ja romantiline kohtumispaik.
See on linna suurim vaatamisväärsus, sest maju ja ausambaid, mida postkaartidele trükkida neil tõesti polnud – ilmselt ka põhjust, miks ühtegi polnud tehtud. Tanintharyil oli ainult tema jõgi ja tema inimesed.
Ma olin näinud selleks ajaks tuhandeid pagoodasid ja Buddha kujusid – aga ükski pagooda ega Buddha ei saa kunagi olla kuldsem Tanintharyi inimestest.

Viietunnine laevasõit Myeikist Tanintharyisse tähendab ka viite tundi täiesti kohutavaid märulikomöödiad - mis enamust kaasreisijatest siiski väga köitsid.

Ehkki pisikeses linnas jõuab igale poole jala, on sõbrannadega mööda tänavaid kruiisimine ikkagi üks lemmitegevusi.

Suitsetab Myanmaris vist iga mees ja Tanintharyi mehed pole erandiks.

Hommikused uduvaated lummavad ka kohalikke, kes nendega koos üles kasvanud on.

Õhtupimeduses jääb jõgi vaikseks ja rahulikuks.

Autori reis toimus koostöös MTÜ Mondoga osana Euroopa Komisjoni poolt rahastatavast projektist Media4Development.