Märkmeid Myanmarist IV: Mis trikke on võimalik õpetada kitsele?

Daweist Myeiki viivat maanteed on jõudnud läbida vähesed välismaalased ja ülejäänud pole tõesti millestki ilma jäänud, välja arvatud need laeva-ja lennupiletitele kulunud dollarid. Hiljuti välismaalastele antud luba liikuda nendel linnade vahel ka mööda maanteid oli pisut ennatlik - nimelt teid alles ehitatakse. Nii et sõit kulgeb mööda hiiglaslikku ehitusplatsi, mis iseenesest võiks olla isegi päris tore, kui see ei kestaks seitse tundi.

Myeik, on fakte vaadates ilus nagu unenägu: igivana linn lahesopi ja mäe vahel, mäe otsas kuldne tempel ja keset lahte saar, mille ümber on vesi täis värvilisi paate. Ainult et kui sinna jõuda päeva kõige kuumemal hetkel ja minna mööda Strand roadi jalutama, et paate, saart ja kuldseid kupleid mäe otsas vaadata, siis on igal pool ainult prügi, duriani, beetlipähklite ja paadimeeste higi hais - ja kui vähemalt esimesed on vait, siis viimased ei jäta mitte mingil juhul märku andmata sellest, et nad on linna saabunud välismaalast märganud - siis tahaks sellest unenäost kohe üles ärgata, soovitavalt Yangoni suunduva lennuki pardal.

Aga pärast seitset tundi bussis vajab inimene kõigepealt kohvi. Ja see annab Myeikile võimaluse positiivselt üllatada. Sest Myeik on rikas linn. Nüüd juba 30 tunnise bussisõidu kaugusel Yangonist olles - mistõttu ma isegi ei kaalunud võimalust tagasi minna bussiga - ei oleks ma seda oodanud. Aga igivana ja alati hästi tegus olnud sadam ning Tai lähedus on seda linna hellitanud.
Nii et Strand roadi lõpus oli konditsioneeritud kaubanduskeskus ja selles pagariäri, mis pakkus parimat Itaalia kohvi. Kaubanduskeskuse kõrvalt algas mereannirestoranide rivi, kus grillile visati värskeid kalmaare ja kalu ning kus istudes sai jälgida, kuidas linna lõbustuspargi vaateratas teraapiliselt tiire tegi.
Selgus, et parasjagu peatus Myeikis ka Myanmari tsirkus, kus mul siiski käimata jäi. Aga inimesed, kes sinna jõudnud olid, kiitsid akrobaate ja lugesid üles pika rivi tsirkuses nähtud loomi, kellest mulle jäi meelde ainult kits - sest mis trikke on võimalik õpetada kitsele?
Myeiki tänavatel tiirutavad kitsed ei näinud välja, nagu nad oleks kõrgemas tsirkusekoolis korraliku hariduse saanud või üldse võimelised aru saama isegi nii elementaarsetest asjadest, et nad ei ole oodatud restoranidesse ega naisterõivaste kauplustesse. Kus neid siiski ka näha võis.

Ma muutusin Myeiki suhtes mõnevõrra leebemaks, nii et reisibüroosse suundusin ma juba sooviga osta pilet Yangoni mitte samaks õhtuks, vaid alles järgmiseks hommikuks. Seal kohtusin ma aga Andrega.
See muutis kõik.

Autori reis toimus koostöös MTÜ Mondoga osana Euroopa Komisjoni poolt rahastatavast projektist Media4Development.

Varahommikune Myeiki sadam on täis väikeseid kalalaevu.

Myeiki võlu peitub sadamast ja rannast kaugemal, väikese järve ääres, mida ümbritseb varjuline palmiallee.

Tänavarestorani köök on sisse seatud igivana varjulise puu alla.Jooksva puhta kraaniveega on nagu on, sööjaid peaks bakterite eest hoidma mõned munkade pildid.

Ei suuda uskuda, et Myeiki turg jääks alla linnas parasjagu peatuvale tsirkusele.

Linna suurimateks vaatamisväärsusteks ongi kõrgelt künkalt alla Myeikile vaatav pagooda ja turg.

Kui tavapärane Myanmari tänavapilt on alati täis tumepunastes rüüdes munki ja kuldseid pagoodasid, siis Myeiki kesklinnast leiab kiriku ja isegi ühe üksiku nunna.