5 lahedat asja, mida talvises Moskvas teha
Punase väljaku ääres asuv Moskva Kreml, mis läbi ajaloo on olnud Venemaa valitsejate residents (Kremli ehitus algas 1330. aastal ja jõudis lõpule 1520.aastal) on UNESCO maailmapärandi nimistusse kantud kultuurimälestis.
Võimsa ehitise keskel on Katedraalide väljak, mida ääristavad neli katedraali.
Katedraalid on mitte lihtsalt Kremli ilusaimad ehitised, talvel on need täis küünalde soojust ja aroomi.
Neljast katerdaalist vanim on 15.sajandil ehitatud Uspenski ehk Jumalaema Uinumise katedraal. Erinevalt enamike õigeusu kirikute raskepärasest ja süngest interjöörist on see Itaalia arhitekti Ridolfo Aristotele Fioravanti loodud katedraal õhuline ja kerge. See on Venemaa olulisim kirik: tsaaride kroonimistseremooniate, matusetalituste ja ametissepühitsemiste paik.
Peaingli kirik, mille ehitas samuti itaallasest arhitekt, on neljast kõige itaaliapärasem, keermeid ja pilastreid täis. Enne Peeter I maeti sinna kõik Venemaa valitsejad.
Rizopoloženija kirik on väike ja elegantne, selle katust kaunistavad kullatud kuplid. Neljas, 15. sajandist pärinev Maarja Kuulutamise kirik on aga kõige sädelevam ja hiilgavam.
Moskva-Peterburi öine ekspress pakub vanast ja uuest Venemaast parimat, olles ektravagantsus päeval kahe suurlinna vahel kihutavate kiirrongide kõrval.
Leningradskaja raudteejaamast luksuslikku reisirongi sisenemine viib tagasi aega, mil reisimine oli veel glamuurne ja mitte tüütult igapäevane.
Reisirongi kõik 14 vagunit on punased ning tugavate art deco mõjutustega.
Tervituseks pakutakse tass teed traditsioonilisest hõbehoidjaga teeklaasist. Restoranvagun meenutab kuldaja kinoteatrit, seal pakutakse krevette ja kalamarja ja muid peenemaid roogi.
Rong sõidab Peterburi terve öö ja kupeed on magamiseks tõesti mugavad.
Detsembrist veebruarini suunduvad tuhanded inimesed Moskva lõbustuspargi Gorki park liuväljadele, kus muusika ja melu on üle talvepimedusest. Õhtuti, tuledesäras ja kõrvulukustava muusika saatel, toimub seal uiskudele sündinud moskvalaste poognaid vaadates pigem jäätantsu festival kui lihtsalt uisutamine. Kui seda melu teie jaoks liiga palju on, siis saab korralikul talvel uisutada ka pargi jäätunud kõnniteedel.
Avangardist ja arhitekt Konstantin Melnikov, kelle loomingu hulka kuulus laineid löönud Nõukogude paviljon 1925. aasta Pariisi maailmanäitusel, ei ehitanud ka endale üleliia lihtsat maja. Arbatilt pisut eemal asuva maja (Krivoarbatskii Pereulok 6)
moodustavad kaks valget silindrit, mille seintes paiknevad kümned kuusnurksed aknad – kokku 200. Ehkki stalinistlik režiim põlgas modernismi, ei tundud Melnikov ennast sellest ülemäära häiritult ja elas oma meekärje-majas surmani ehk 1974. aastani.
Hetkel elab majas arhitekti poeg ning sellesse sisse pääsemine on keeruline – kuid meistriteos on väärt ka ainult väljast imetlemist.
Vähesed metroovõrgud maailmas – kui üldse mõni – võivad pretendeerida sellele, et kanda arhitektuurimonumendi, turismiatraktsiooni või superefektiivse süsteemi tiitlit. Moskva metroo on seda kõike. Ühena Stalini gradioossetest projektidest toretseb Moskva metroo monumentaalses jaamades, mille sarnaseid pole kusagil planeedil. Mõned meenutavad Belle Epoque’i paleesid, teised juugendvillasid, kolmandad on sotsialistliku realismi meistriteosed.
Mosaiigid Nõukogude Liidu saavutustest, luksuslikud vitraažid, marmorpõrandad ja –¬seinad, sädelevad lühtrid – kõik seesaadab moskvalasi igapäevastel rutiinsetel teekondadel.
Moskva metroo on imeline maa-alune maailm täis silmapaistat arhitektuuri ja disaini, mis samal ajal on ülimalt funktsionaalne – Moskva metrood loetakse nii maailma kauneimaks kui ka kõige suurema reisijate arvuga metrooks, iga päev kasutab seda sama palju inimesi, kui Pariisis ja Londonis kokku, umbes üheksa miljonit inimest.
Art deco austajad peaksid suunduma Baumanskaja jaama (valmis 1944): kollased marmorsambad, dekoratiivsed ventilatsioonivõred ja pronksskulptuurid eskalaatorite vahel ei jäta ükskõikseks. Glamuurijanused aga Komsomolskajasse (1952), see on Stalini grandioossusefetiši kulminatsioon kristall-lühtrite ja suurte kullatud mosaiikpaneelidega, mis kujutavad Vene sõjaväejuhte. Kõikvõimalike õnnetuste ja avariide foobikutel tasuks aga seada oma teekond võimalikult palju Arabatskaja jaama (1935) – see ehitati ühtlasi ka pommivarjendiks (olles seega sügavaim jaam 41 meetrit allpool maapinda ning pikima platvormiga – 250 meetrit). Punasest marmorist põrandad, taimereljeefid seintel ja filigraansed lühtrid teevad sellest maailma elegantseima pommivarjendi – kui kusagil surema peab, siis see on kindlasti parim koht Moskvas.
