Tundmatu. Tundmatum. Albaania

Täpselt neli minutit pärast Elbasanist Berati poole suunduva bussi otsima hakkamist istusime taksosse. Kindlasti olin see mina, kes vaevaliselt teele õõtsuvat bussiskeletti nähes oli esimesena karjatanud: ”Võtame takso!”.
Järgmised 70 kilomeetrit olin ma aga täiesti vait.

Linnad muutusid küladeks, külad põldudeks ja siis uuesti linnadeks ilma igasuguse tähistuseta. Kohati kihutasime kruusateedel, siis vähimagi märgistuseta asfalteel, mis algas ei kusagil ja muutus sama ootamatult jälle pisikeseks rajaks keset naftapuurtorne täis tipitud välju, mida valvasid karmid kõrged mäed.

Kiirust oli tegelikult keeruline hinnata, sest spidomeeter oli katki läinud juba ilmselt 80ndatel. Ehk siis hulk aega enne seda, kui auto Saksamaalt Albaaniasse jõudis, asjaoludel, mis olid ilmselt sama salapärased kui nüüd selle rataste all olnud tee.
Mõistagi ei rääkinud juht ühtegi keelt peale albaania keele – mis kõlas üsnagi ähvardavana, nagu ikka keeled, mida räägib võõras mees võõra riigi inimtühjal kõrvalteel teiste samasuguste meestega telefonis.
Siis aga avanes aknast vaade millelegi, mis lihtsalt pidi olema Berat. Tuhanded aknasilmad vaatamas Osumi jõe kõrgetelt kallastelt alla jõeäärsete tänavate poole nagu teatribinoklitega publik amfiteatris. Taevas Balkani poolsaare kohal jälle pilvitu. Sest

kellele ei meeldiks Berat?
Berat on Albaania vanim linn — selle ajalugu ulatub tagasi 6. sajandini e.Kr. Tänu oma unikaalsele ning hästi säilinud arhitektuurile püsib linn UNESCO maailmapärandi nimistu katsva kilbi all ilmselt vähemalt sama palju aastaid veel.
Berat oli koduks korraga nii moslemitele kui ka kristlastele – oli, sest praegu ei oskaks valdav osa albaanlasi oma religiooni väga selgelt määratleda. Usk oli 50 aastat täiesti keelatud ja see on jätnud oma jälje.
45 000 elanikuga justkui linna mõõtu, ametlikult ka seda sajandeid olnud, meenutas Berat ikkagi rohkem suurt küla. Harudlaselt hea arhitektuuriga küla.
Läbi linna lonkisid kodu poole soliidselt suured lambakarjad, autode vahel kappas mõni hobune, venis eesel. Järgmine hommik süvendas külamuljet veelgi, kui terve jõe vasaku kalda täitnud suurelt turult nägi inimesi koju minemas elus kana või part jalgupidi peos.

Oli pisut raske uskuda, et just nendelt unistelt kallastelt algas Albaania ärkamisaeg, mis viis Türgi võimu alt vabanemiseni 1912. aastal.
Samas oli linna kohal kõrguv kindlus, mille müüride vahel inimesed ikka veel elavad (turistile maksab sinna sisenemine umbes 30 senti), selge tunnistus hiilgavast minevikust.

Ornufi punane ja kommunismi punane
Beratiga on seotud mitmed väga tuntud Albaania nimed. (Ehkki päriselt on maailmas olnud vist ainult üks tuntud albaanlane, Ema Theresa ehk Anjezë Gonxhe Bojaxhiu, kel Beratiga kahjuks mingit seost ei ole.)
Ent Ornufi, 16. sajandi kunstnikest üks suuremaid, elas ja töötas Beratis. Nagu sel ajal kombeks, tegi ka tema oma tähtsamad tööd kirikutele. Ta lõi nii freskosid kui ka ikoone, tõi juurde realismi ja ka uue värvi kirikute interjööri, mida kutsutakse Albaanias Ornufi punaseks. Mujal on see tuntud kui tavaline roosa.

“Mao Ce Dun!” täiendas mu kohalike kuulsuste nimekirja inimtühja kohviku Café Brazil aknal haamriga kreeka pähkleid purustanud mees. Mao Zedong pole kunagi Beratis olnud, kuid Albaania nimetas Hiina auks nii oma suurima tekstiilivabriku ja see asus küll Beratis. Mao Ce Duniga, nagu nimi albaania keeles kõlab, oli linn õnnelik. 11 000 töökohta, tänavad ja kohvikud rahvast täis. Poest polnud osta küll midagi, aga vähemalt olid mõned poed. Uued paneelmajad.

Berat pearoaks
On ime, et Berat vanalinn nii hästi säilinud on. Suur ateist ja kommunistliku Albaania juht Enver Hoxha mitte lihtsalt ei ehitanud ühetaolisi halle betoonmaju. Ta laskis meelega kirikute katustel läbi joosta, et vihmavesi ikoonid seintelt maha peseks. Nüüd püütakse neid Albaania teadlaste ja UNESCO koostöös taastada. Korras hoiti vaid Püha Georgi kirikut, mille Hoxha endale residentsiks valis – sest muidugi meeldis ka talle Beratis olla.
Berat meeldib ka Ylber Osmanagaj’le, 62aastasele Tiranas elavale tõlgile ja giidile, kes on näinud igasuguseid aegu. Ta ei tähtsustaks ühegi valitsuse ega organistasiooni rolli Berati pärandi hoidmisel – seda on teinud linna inimesed ise.
“Eelmise režiimi ajal oli punkrite ehitamine kaitseks võimaliku tuumarünnaku eest kindlasti olulisem kui vanade majade päästmine, eriti pärast kultuurirevolutsiooni Hiinas,” meenutas ta. “Berati inimesed andsid endast parima, et vanalinn üldse säiliks.”
Osmanagaj arvates on Albaania prioriteedid paigast ära: “Pearoog, mida oma külalistele pakume, peaks olema kultuur. Praegu on see vaid garnering.”

Koletis kaunitari koduväravas
Külalisi, kellele seda pakkuda, praegu muidugi napib. Albaania on kindlasti väga suure turismipotentsiaaliga maa oma pikkade liivarandade, matkamiseks perfektsete mägede ja iidsete linnadega. Kuid viisakalt öeldes on turismitaristu suhteliselt vähe arenenud.
Midagigi turismi meenutavat näeb vaid kuurortlinn Sarandas, millel on tihe laevaühendus Korfuga. See iseloomutu linn, kuhu päevaturistid Albaaniaga esmatutvust tegema sattuvad, ei julgusta kaugemale minema.
“Saranda on Albaania kõige kohutavam linn!” deklareeris albaanlane Edvin Pacara lõunamaise kirglikkusega. “Toit ei ole albaania ega itaalia oma. Seal ei näe mitte midagi albaanialikku!”
Ehkki Albaania on Edvin Pacara suur armastus, on keskonnaaktivist elanud kaks aastat Tallinnas ja asutanud siin MTÜ Ethical Links. Eestlannast elukaaslane on siiski veel imelisem kui Albaania.
Soovist Albaaniat Eestile lähemale tuua (ja endale rohkem tööd leida), plaanib Edvin järgmise aasta alguses Albaania restorani avada.
Ta pole hullumeelne.

Oma klassi parim
Albaania on üks vaesemaid Euroopas, peamiselt annab tööd põllumajandus. Teisest küljest on riik tänu sellele väga rikas - maitserikas. Albaania köök on üks paremaid ja täiesti ebaõiglaselt tähelepanuta jäänud kööke Euroopas. Seda siis traditsiooniliste koduste roogade võistlusklassis. Eriti pirukate klassis.

Balkaniriikide firmapirukas burek ongi see, mis Edvinile edusse nii kindla usu annab. Kolmnurksed Albaania burekid on maailma pirukaedetabelites üsna kõrgel kohal.
“Oliiviõli on parim!” jätkas Edvin pikka loetelu asjadest, mis just Albaanias parimad on. “Albaania pole suutnud ehitatada suuri tehaseid ja paljusid asju tehakse ikka veel nii, nagu sajandeid on tehtud – praktiliselt käsitsi. Kui ma olen Eestisse sõpradele toonud oliiviõli, ehmatavad kõik: miks see roheline on!? Arvatakse, et hea õli ongi selline, nagu siin suures poes. Aga see on ju tehaste odav masstoodang!”

Uus maa veinikaardil
Ka Albaania veinide kohta jätkub Edvinil ainult häid sõnu. Nii minulgi.
Çobo veinikelder, mille peremehe me varem kokku lepitud külaskäigule minnes mõnusast lõunauinakust äratasime (jõudsime lihtsalt mittealbaanialikult õigeks ajaks), ei ole ainus, mis virgumas on. Kogu maal toodetakse kokku praegu küll vaid 80 erinevat nimetust, ühtegi veiniatlasesse sellega veel ei murra.

Parimad veinid tulevadki Çobo veinikeldrist. Selle omanik Muharrem Çobo lahkus piiride avanedes kohe üle mere Itaaliasse. 11 aastat tagasi otsustas ta ikkagi perekonna riigilt tagasi saadud maadele naasta ning vanaisa eeskujul veini teha. Esialgu teeb ta nelja erinevat, nende hulgas on ka Muharredi enda loodud segu Cabernet’st, Merlot’st ja kohalikust viinamarjast Shesh i Zi, mis kannab nime Kashmer.
“Katsetasin juba ülikooli ajal mitu koolivaheaega järjest sellega,” rääkis Muharrem hellalt Kashmeri pudelite rivi silmitsedes. “Läks mitu aastat, enne kui tulemusega rahule jäin.”
Tore vein tuli. Nimega läks kiiremini, selle sai sortide nimedesid segades.

Talendid Kreekast koju
Muharred liikus Itaaliast tagasi tulles vastuvoolu, vastu väga tugevat voolu. Sel ajal mindi jätkuvalt mujale tööd otsima ja riigi majandus sõltus üsnagi palju koju saadetud rahast.
“Kreekas elab ligi miljon albaanlast ja Kreeka kriis mõjutas vahetult Albaania majanduselu,” kirjeldas viimased kolm aastat tugevate kreeka kultuuri mõjudega linnas Gjirokasteris elanud eestlanna Piret Vaher. “Spetsialistid, kes kunagi lahkusid, tulevad nüüd tagasi. Enda kogemusest võin öelda, et mitmetel siinsetel arstidel, hambaarstidel, inseneridel on pikaajaline välismaal töötamise kogemus, nüüd on nad tagasi.”
Ka Pireti abikaasa kuulub nende albaanlaste hulka, kes viimaste aastate jooksul on otsustanud kodumaale naasta. Varem käisid nad seal vaid puhkamas ning Piret tunnistas, et aastal 2006 esimest korda Albaanias käies ei mõelnud ta sekundikski sinna kolimisele: “Mäletan ilma kõnniteedeta mudaseid linnu, pidevaid elektrikatkestusi, täielikku infopuudust, prügivalle ja trellitatud akendega elamuid.”

Esmamulje ei erinenud ka nüüd oluliselt sellest Pireti mälupildist. Ent Albaania edusamme sellest ajast jälgida saanud Piret kinnitas, et ehkki võõrale tundub Albaania endiselt mahajäänud, on toimunud väga suured muutused.
Viimasel ajal on näiteks itaallased töökohti otsides hakanud hoopis Albaaniasse kolima, teadis Edvin.

“Varem arvati, et välismaa - see on paradiis. Raha igal pool, töö igal pool,” meenutas Edvin. “Me keegi ei teadnud, mis mujal toimub. 90ndatel nägime esimesi Lääne filme ja seriaale, see oli meie ainus info.”
Need polnud dokfilmid, teavad välisalbaanlased tänaseks hästi.

90ndatel lahkuti tegelikult kõikidest Balkani poolsaare riikidest, peale Kreeka. Kui meedia keskendus Bosnia sõjale ning Serbia ja Kosovo konfliktidele, polnud Albaania neil aastatel parem paik elamiseks.

Kui 1999. aastal NATO pommitamise ajal mitusada tuhat Kosovo etnilist albaanlast Albaaniasse põgenes, oli neil raske uskuda, kui kohutavas viletuses seal elati. Neil polnud isolatsioonis olnud esiisade maast mitte mingit ettekujutust ja paljud olid tõsimeeli arvanud, et neile etendatakse viletsust, et põgenikud mingil juhul paigale ei tahaks jääda. Nad ei jäänudki. Miks olekski keegi pidanudki tahtma elada riigis, kust isegi selle kodanikud esimesel võimalusel lahkusid?

50 kaotatud aastat
Hoxha 50 valitsemisaastat on ilmselgelt need, mis Albaania positsiooni tänases maailmas kõige enam on mõjutanud. Riik jõudis lõpuks suhete katkestamiseni peaaegu kõigiga, elati täielikus isolatsioonis.
Jugoslaaviasse kuulunud naaberriikides on tunda kohati päris suurt Tito-nostalgiat. “Mina isiklikult ei ole veel üheltki kohalikult kuulnud, et keegi siin vanu aegu tagasi igatseks,” ütles Piret. “Samas ma ei ole kuulnud, et keegi Hoxhast halba räägiks, mis on mind ennastki üllatanud. Mul on kohati jäänud mulje, et seda aega justkui häbenetakse.”

Praegu pole NATOsse vastu võetud Albaanial tegelikult palju häbeneda. Euroopa Liidu (EL) on mõned etteheited: korruptsioon, vähe demokraatiat.
Ent näiteks Edvin ei näe Eli liikestaatuses midagi ihaldusväärset. Majandus kasvab niigi, turvatunnet kõige rohkem mõjutav tänavakuritegevus ja vargused on praktiliselt olematud, viisavabalt saab reisida pea kõikidesse Euroopa riikidesse. Ehkki küsitlused ELi astumise kohta on seni näidanud küll hämmastavalt üksmeelselt.
“Kui 97 % inimesi vastab mingile küsimusele jaatavalt, siis tekib küsitluse enda osas hulk küsimusi,” ütles Edvin.
Mida inimesed tegelikult tahtsid, oli viisavabadus Euroopa riikidega ja töökohad, selgitas ta. See on käes.
“Nähakse, et EL ei lahenda meie probleeme, see võib neid hoopis juurde tuua,” vahendas Edvin emotsioone hiljutisest sünnimaal käigust.
Uued probleemid on aga viimane asi, millest ikka veel pisut metsikul lõunamaal keegi puudust tunneb.