Juristitoolilt rändama ehk seikus Austraalias 5: Austrid, krabid ja delfiinid – meie sõbrad Smoky Bays!
Kirjutan iganädalaselt seiklemisest Austraalias. Sel nädalal pajatan, kuidas alustasime maaelu farmis töötamisega, eesmärgiga reisimiseks raha koguda ja teise aasta viisaks vajalikud farmipäevad kirja saada.
Austrifarmis rassimine algab ohutusloenguga
Esimesel päeval rääkis meid tööle võtnud Bruce ohutusest. Tööohutuse kohta on Austraalias tohutult palju eeskirju valdkondade kaupa. Saime isegi koju lugemist kaasa. Meeldiv oli näha, et tööandja selliste formaalsuste kohapealt näpuga järge peab. Ohutus on Austraalias prioriteet.
Esimene päev tööl oli segadust tekitav – laevad, lintmasinad, traktorid, müra, hunnikus austreid, palju juhtnööre. Täiesti harjumatu töökeskkond. Üle müra oli keeruline teisi kuulda, rääkimata veel nende aktsendi mõistmisest. Tuli jääda rahulikuks, keskenduda ja instruktsioonide järgi tegutseda. Nüüd oli küll tunne, et ma olen täiesti teise maailma sattunud. Oleks nagu tõsielusarjas, nii erinev oli see elu igapäevarutiinist kodumaal.
Töötame siin nii vees kui ka sisemaal. Igal hommikul sõidame laevaga meres asuvasse austrifarmi, kus vesi ulatub kuni vöökohani. Laeme austrid peale ning edasi töötleme neid konditsioneeritud shed-is (eesti k – kuur). Esialgu tundub, et töö konti ei murra. Töötame vähemalt kolm kuud, et farmipäevad teise aasta viisa jaoks kirja saada. Umbes kuu ajaga pidi selle töö täiesti selgeks saama.
Iga toimingu jaoks on omad meetodid. Meile ennustati esimeseks kuuks valusaid lihaseid. Eks näis, kas ennustus läheb täppi.
Ülemusega delfiinide seltsis krabisid püüdma
Austrafarmi peavad juba paarkümmend aastat kolm venda. Tegemist on pereäriga, enamus kümnest kaastöötajast on kas kellegi lapsed või peretuttavad. Kõik töötajad peale meie on kohalikud, kaasa arvatud meie majanaabrid. Loomulikult teavad sellises väikses kohas kõik üksteist.
Oli suve kuumim päev. Kõik viis krabipüüdjat – Ashley, meie Kaspariga, töökaaslane Willie ja üks Ashley sõber, kohtusime paadikuuris. Sõitsime traktoriga sadamani, nagu igal harilikul tööpäeval ning lasime laeva vette. Seekord olime vees oma lõbuks! Harutasime lahti krabivõrgud ja pistsime neisse söödaks kala.
Merel olles ujus laevale ligi delfiin. Neile meeldib veesõidukitega võidusõitu teha. Ashley kiirendaski veidi ja delfiin ujus rõõmsalt laevanina ees kaasa. Istusin ette, lasin jalgadel üle laevanina rippuda ning nautisin sõitu. Lained olid üsna suured ja laev rappus tugevalt. Sain veesahmakate osaliseks, kuid see oli vaid mõnus jahutus. Jälgisin ujuvat delfiini ja nautisin hetke. Ookean, vaba päev, kuum päike ja delfiinide vaatemäng – mida veel tahta!
Krabimekkimise õhtu
Muide, austraallastele on omane veidi sarkastiline ja üksteist tögav huumor. Üldse paistab naljaviskamine olevat suhtluses tähtsal kohal.
Kõht suurest söömingust täis ja meel toredatest emotsioonidest rõõmus, asusime koduteele. Tähed näitasid teed. Siin on hämmastavalt kaunis tähistaevas, nii selge ja lummav. Tähtkujud on teistpidi, nii et algul oli tegu nende otsimisega. Selline rahulik see eluke nüüd on kõrvalises maakohas. Kas igipõline linnainimene oskab maaelu ka nautida või on see üks igavene tuim rassimine, sellest kirjutan juba järgmine kord!
