Juristitoolilt rändama ehk seiklus Austraalias 3: uus väljakutse - kas leiame töö vähem kui nädalaga?

Keerulised dilemmad
Kui kuskile farmi tööle minna, on meil vaja autot. Enamus farme asuvad bussiühenduseta kohtades ning isegi toidupoed on mitmekümne kilomeetri kaugusel. Nii et ehk tasuks endale rahatagavara eest hoopis sõiduriist soetada... Mida teha? Kõige olulisem on aga ikkagi kaugel maal kuidagi raha teenima hakata.
Kust leida tööd?
Austraalia Valitsuse kodulehelt leiab piirkondade kaupa infot, mis kuul teatud viljad valmivad. Näiteks mangohooajal on farmeritel paar kuud vaja palju töökäsi. Kui mangod korjatud, tuleb töölistel lahkuda.
Otsisime Internetist välja külad, kuhu saaksime Melbourne´ist bussiga sõita ja mille lähistel on palju farme. Helistasime suuremad farmid läbi, kuid kõikjal olid töökohad juba täidetud. Olukord tundus lootusetu ja meel kippus kurvaks minema.
Nipid edukateks tööotsinguteks Austraalias
Üldsõnalised CV-d ei lähe Austraalias hästi kaubaks, oma oskuste suhtes tuleb olla täpne. Samuti tuleb ise kogu aeg aktiivne olla, helistada ja end meelde tuletada. Eestlasliku tagasihoidlikkuse peab lihtsalt alla neelama.
Kas võpsikus õunakorjamine on me ainus võimalus ellu jääda?
Siis ilmus ühtäkki kuulutus Gumtree portaali: otsiti õunakorjajaid. Saatsime kähku SMS'i ja saimegi kokkuleppele, mille ristisime siiski orjafarmiks töötamiseks. Palka maksti kastipõhiselt ehk tegemist oli tükitööga. Majutus oleks maksma läinud 210 dollarit nädalas. Meie arvutuste kohaselt oleksime pidanud tohutult tööd rassima, et omadega natukenegi plussi jääda. Mis seal ikka, kuskilt tuleb alustada ja vähemalt saame sealt mingi rahavoo. Pidimegi õunafarmi sõitma juba järgmisel päeval.
Farmitöö peavõit käes
Et mu kallimal - Kasparil oli austrifarmeriga eriti hea klapp olnud, helistas ta härrale enda initsiatiivi näitamiseks õhtul veel. Ega see meeldiv polnud, tundsime end pealetükkivana. Saime härralt taas positiivse noodi.
Lootusrikkalt, ent meelestatuna õunakorjamisele asusime õhtusele jalutuskäigule. Olime päev otsa toas istunud ja energiat oli liiga palju üle. Oleme juba harjunud igapäevase D-vitamiini doosiga ja oli tunda, et värsket õhkugi on vaja, kuigi päike oli juba suhteliselt loojas.
Vahepeal vastas veel üks farmer meie tööpakkumisele, ent seal oli palk ikka väga madal – 350 dollarit nädalas. Tõsi küll, majutus ja bensiin olid tasuta. Seal kohas oleks mina lapsi hoidnud ja Kaspar maja renoveerinud. Õuna-orjapõlvega teenib siiski veidi rohkem.
Läksime magama ja nentisime, et järgmisel päeval algab õunte korjamine. Mina nägin veel öösel unes, kuidas meilt taheti passe ära võtta ja kuidas me pidime oma nobeduselt tuntud asiaatidega võidu õunu kokku korjama. Mürgiseid mutukaid ja usse kubisevas võpsikus väikse raha eest õunu korjata ei tundunud ahvatlev.
Juba teist hommikut äratas meid austrifarmer, seekord SMS-iga. Saimegi tööd, sest jätsime parima mulje. Juhuu!
Seljatasime konkursis prantsuse, itaalia, inglise ja rootsi paarikese. Igatahes nüüd saame igava sisemaa asemel töötada põneva paadi peal kindla ja hea tunnipalgaga. Orjapõli lakkugu panni! Hommikuti asume paadiga austrijahile, õhtul tagasi. Meil on farmis oma tuba. Farm ise asub küll suhteliselt pärapõrgus, mis ongi mõnes mõttes hea – töötamise ajal plaanime kulutada maksimaalselt vähe, et pärast teenitud raha eest palju reisida. Milline õnn ja rõõm! Meie nädal aega kestnud tööotsingud olid läbi saanud!
Koheselt hakkas kummitama uus mure – kust osta auto ja kuidas Melbourne´ist 12 tunni sõidu kaugusele kalurikülasse jõuda?
