Kogemused sohvasurfiga: sõbralikest öö läbi lobisejatest tüütute ligitikkujateni
Arutlesin mõtet teistega ja üks mu endistest kolleegidest imestas, et kas ma siis Hospitality Club saidist polegi kuulnud?
Ja nii algaski (varsti leidsin ka Couchsurfing.com lehe) minu tutvumine tasuta ööbimisvõimalustega reisimistel.
Pean tunnistama, et olen alati olnud see "surfaja", aga mitte kordagi võõrustaja. Algul ei olnud mul lihtsalt kohta, kuhu külalisi kutsuda - olin kas lapsehoidja ja elasin ise koos perega või jagasin korterit koos teiste kolleegidega. Ja nüüd on mul küll oma kodu, aga mu abikaasa ei vaimustu just ideest võõraid inimesi koju lubada. Nii ma siis teen vaid ise "surfamist". Seda ta mul õnneks ei keela.
Olen ööbinud paaril korral Hospitality Club´i kaudu, ülejäänud korrad kõik Couchsurfingu kaudu ja pean tunnistama, et kuigi mõned kogemused olid pisut "isemoodi", ei ole minul küll ühtegi negatiivset kogemust ette tulnud.
Näiteks ööbisin kord ühe šotlase juures, kes hoolega toas suitsu tegi, nii et ma vaikselt juba köhima hakkasin. Oli talvine aeg ja kui ta akna korraks lahti tegi, läks suitsuhaisu välja vaid õige pisut, aga rohkelt külma õhku tuli sisse. Sain siis öö otsa konihaisu sees ning mitme teki all lõdiseda.
Dublinis elades kasutasin Couchsurfing.com lehte tihti, et kohalikega lihtsalt kokku saada ja linnaga tutvuda. Paljud ei saagi oma kodus külalisi võõrustada, aga on rõõmuga nõus näiteks dringile minema ja niisama jutustama.
Päris mitmega sain ka korduvalt kokku. Näiteks iirlase Keviniga. Temaga oli jube raske rääkida, sest olemuselt oli ta hirmus kinnine ja üldsegi mitte jutukas. Ometi kurtis ta, kuidas kord pidi kahte soomlannat võõrustama ja et nendega oli raske kontakti leida - niivõrd külmad ja tundetud tegelased olid need põhjamaalased.
Dublinis oli üldse Couchsurfingul üsna hea maine, kord kuus toimusid (ja toimuvad ilmselt siiamaani) kokkusaamised MacTurcaills baaris. See oli heaks võimaluseks omavahel tuttavaks saada, samuti tulid sinna tihti ka need, kes just sel ajal olid Dublinit avastamas.
Ka mu praeguses kodulinnas Zwolles (Holland) on Couchsurfing üsna populaarne. Enamik mu uusi tuttavaid ongi just selle saidi kaudu leitud. Iga nädal toimub kokkusaamine kohalikus iiri pubis, lisaks veel muud üritused (nt kevadel või sügisel grillimine, ühine kinoskäimine jne) ning aeg-ajalt istumised kohvikus. Zwolle CS Facebooki leht on vägagi aktiivne.
Kuigi paljud pelgavad sohvasurfamist põhjusel, et sa kunagi ikka päriselt ei tea, kelle koju sa lähed, siis minul on seni alati hästi läinud. Natuke tuleb eelnevalt vaadata, kas võimaliku võõrustaja profiil on ikka viisakas: kui seal on vaid üksikud lihtlaused, siis ei tasu sellel profiilil rohkem aega raisata. Pole haruldane, et võõrustaja pakub ööbimiseks enda voodit, sest tal ei ole rohkem ruumi ja "üllatuseks" soovib ta võõrustada ainult naisterahvaid. Paljud ei julge minna ka sellise võõrustaja juurde, kelle kohta pole ühtegi iseloomustust jäetud. Eks see ole tunnetuse asi.
Kui ma olin 3 nädalat Pekingis, ööbisin vaid sohvasurfajate juures nii hiinlaste kodudes kui ka välismaalaste juures. Ööbisin nii tavalises korteris, kus vannitoa põrandalt vett riisiluuaga kokku pühitakse ja kus pidin sama vara ärkama, kui mu võõrustajagi. Tema läks tööle ja mina läksin hommikul vara vaatamisväärsuseid avastama. Ööbisin olümpiamängude ujula juures ühes suures ühiselamus keldrikorrusel - toas, kus mul oli küll omaette voodi ja oma võti, ometi oli vaateks betoonist sein ja voodi oli kivikõva. Aga vähemalt oli mul oma võti ja võisin minna ja tulla, millal soovisin.
Minu kõige esimene võõrustaja oli Torsten oma teismelise tütrega Nürnbergi lähedalt. Peatusin nende juures paar ööd ja selle aja jooksul sain kogeda praktiliselt kõike, mida üks külastaja loota võib. Käisime väljas söömas ja muuseumites (mina ei maksnud sentigi), ma ööbisin omaette toas ja mulle püüti kenasti tegevust leida. Käisin isegi usklikust pereemaga (kes sõnagi inglise keelt ei rääkinud) mingil istumisel, kus siis naised Piiblit lugesid ja minusuguste patuste ja eksinud hingede eest palvetasid. Oma viimasel päeval võtsime pereisaga pisut veini ja siis kukkus ta mulle oma rasket ja üksildast elu kiruma ning kahetses kangesti, et ma juba ära lähen. Esimest korda nende ööde jooksul lukustasin ka oma toa ukse. Igaks juhuks. Hiljem avastasin, et Torsten oli oma profiili üldse ära kustutanud.
Minu kõige kummalisemaks kogemuseks on kindlasti ööbimine Berliinis ühe norraka juures. Geir üüris tillukest korterit, kus tema kasutada oli vaid üks tuba. Ise magas ta põrandal madratsil, mina ühel väiksemat sorti diivanil ja üks teine "surfaja", ameeriklanna, veel väiksemal diivanil. Geir oli oma olemuselt paras hipi, tema elamine oli sassis ja ameeriklannaga vaheldumisi pesime tal köögis nõusid, et segadust veidigi leevendada. Õhtul voodis, see tähendab jalad üle diivani äärte rippu, jutustasime maast ja ilmast. Enamasti jutustas aga ameeriklanna, kes oma kireva minevikuga igati põnevaks isikuks osutus. Kuulsime tema kogemusi sadomaso maailmast kui ka armukestest Venemaal.
Ka ta ise tunnistab, et paljud head sõbrad on just Couchsurgingu kaudu leitud. Mis saab veel parem reklaam sohvasurfamisele olla!
