"Kolmekesi paadis", 13. osa: Euroopa-poolne viimane maatükk ja tüütud rastamehed
Oodates Roheneemesaartele pääsemist merel ankrus (meid pandi ootele, kuna ARC võistluse jahid saabusid), saime nautida tohutult imelisi mägiseid vaateid, mis lausa kutsusid maa peale.
Kui aga jalg maad puutus, siis ei hakatud mitte esimesena mägedesse ronima, vaid ikka maisemate toimetuste kallale - muidugi kiirustasid kõik kohe dušši alla ja peale seda tuli teha kohustuslikud tegevused jahil. Nende hulka kuulusid näiteks purjede ilusti kokkulappamine, jahi koristamine, prügist vabanemine (seda ikka tekib viie päeva jooksul merel korralikult ning kui kõik toimingud tehtud, siis sai edasi juba linnaga tutvust tegema minna.
Mindelo linn on tegelikult imepisike ja niipea kui sadama väravast välja lähed, tervitavad sind kohe rastamehed. Hetkega astub sulle ligi kümneid "ärimehi", kes kõik tahavad sulle midagi pakkuda või siis sinult lihtsalt niisama raha saada.
Pikapeale muutus see eriti tüütuks ja sadama väravad tundusid lõpuks nagu pääsetee rahu ja vaikusesse.
Tegime siiski saarele ringi peale, kuid autoga ja võib öelda, et kauneid vaateid jagub sel saarel küllaga.
Samas tuleb tunnistada, et Sao Vincente saar jäi meie meeskonnale siiski kuidagi võõraks ja kohati tüütuks. Jahtklubis aga ei olnud mitte ainult turvaline, vaid see oli ka koht, kus kõik purjetajad meelsamini aega veetsid kui linnas, sest siin oli rahu ja vaikus, ei mingeid "My-friend´e" iga hetk kuklasse hingamas.
Lõpuks sai meie neli päeva maa peal otsa ja meeskonna näod hakkasid silmnähtavalt aina rõõmsamaks muutuma, sest aeg oli mereteele asuda. Ees ootas pikk Atlandi ookeani ületus. Roheneemesaartelt edasi laius vaid Atlandi ookean, kus neliteist päeva seilates kuskilt maad näha polnud.
Loomulikult tuli enne seda paar päeva kõvasti ettevalmistusi teha: jahil käidi mastis, otsad vaadati üle, tankida tuli jne. Samuti tuli vaadata üle kõik toiduvarud ja siis teha veel üks lõplik suur poeskäik.
Huvitav oli vaadata, kuidas ka kõik teised jahiomanikud sebisid ja suureks ookeaniületuseks ettevalmistusi tegid. Saare toidupoed osteti tühjaks.
Kell 13:00 asusimegi teele, et täita meie kõigi unistus ja ületada Atlandi Ookean. Teeme seda täis positiivsust ja seiklusjanu. 2500 meremiili - siit me tuleme!
Kapten Marko otsustas enne otsade andmist, et meie paarinädalane Atlandi ookeani ületus tuleb alkoholivabalt. See pani nii mõnegi madruse väikese poisi kombel jonnima, aga ega siin pikalt kurvastada ei lastud, kapteni otsus oli selline ja vaidlustamisele ei kuulunud.
Cabo Verdelt ehk Roheneemesaartelt lahkudes kõlgutasime vähemalt tund aega merel jalga, sest tuult polnud. Lahe oli vaadata, kuidas kõik võistlejad ümberringi samamoodi kohapeal seisid. Hetkeni, kui närv mustaks läks ja mootor sisse lükati, et tuulekotist pääseda. Ka meie läksime lõpuks seda teed.
Tunni pärast purjetasime juba kenasti avaookeanil ja laine andis meile pikale teekonnale kaasa kaks paarikilost mahi-mahit, mis maitsesid imehästi nii toorelt kui praetult.