"Kolmekesi paadis", 12. osa ja õppetund ookeanil: ära konsumeeri itaallase tuunikala!
Nagu ikka kombeks, toovad uued külalised tavaliselt ka natukene head ja paremat kaasa.
Eestist tuleb tavaliselt musta leiba ja šokolaadi, seekord tuli ka vürtsikilu, mille peale meil kõigil kohe neelud käisid.
Ka itaallasest meeskonnakaaslane Rocco tõi head ja paremat, näiteks itaalia salaamit, juustu ja pestot. Lisaks sellele veel suitsutatud värsket tuunikala.
Seekord sai meil toiduga nalja, sest kõigepealt avastasime kilukonserve avades, et nende sisu on täielik pudru. Milline pettumus!
Järgmisel päeval otsustasime aga pastat teha ja lisada sinna sisse ka veidi seda head itaalia tuunikala, mida Rocco meile toonud oli.
Kõigile väga maitses ja kõhud lausa nurrusid, kuni ärkas Rocco ja oli täiesti löödud sellest, et tema delikatess-tuunikala oli lihtsalt pasta sisse pandud.
Algul me arvasime, et ta teeb nalja, sest oleme harjunud, et merel olles ei ole sinu ega minu asju - kõik on meie. Kiiresti sai tema pilgust aru, et asi on siiski naljast kaugel.
Siis ta seletas meile, et sellist delikatessi ei panda lihtsalt pasta sisse ja pasta on üldse odav toit, sinna kasutatakse ainult odavaid tooraineid.
Eks me siis noogutasime kõik kaasa, ise naeru kinni hoides.
Mõne tunni möödudes õnneks asi leebus ja sellest enam juttu ei tehtud. Samuti ei julge enam keegi tema salaamisid ja juustusid süüa, sest kes teab, kuidas neid veel itaaliapäraselt sööma peab. Naljakas juhtum igatahes.
Sellest hetkest, kui õhk on nagu saunas ja meri nagu supp, meeldib mulle jalgu üle pardaääre ahtris vees leotada. Nimetan seda soola- spaaks.
Poisid küll iga kord mainisid, et kas sa ikka oled kindel, et siin haisid pole ringi liikumas. Mõtlesin, et pole ju näinud ühtegi. Sellest hetkest, kui esimest korda haid nägime ja siis järgmine päev juba järgmist jahi ümber ringi luusimas, läks jala-spaa kinni ka.
Tohutult palju lendab veepiiril ringi lendkalu ja nii mõnigi eksib ka meie tekile ära. Sama lugu on kalmaaridega. Hommiku saabudes võib otse panniga tekilt kalmaare kokku korjata. Ja tuleb olla valvas, sest on oht mõne kalmaariga vastu pead saada. Öösel nii Ivariga juhtuski. Või siis võib tuulehaug sulle poole tüürimise pealt ahtrist otse tagumikku lennata, nagu juhtus ükskord Andresega.
Pikema sõidu puhul tuleb ikka kontrollida vahepeal, kas kõik endiselt toimib. Nii käis kapten Marko mastis kontrollimas ja mõni päev said ka kõik purjed korra maha võetud ja üle kontrollitud, kas kõik otsad on terved jne.
Alates Biskaia lahest oleme teinud vahetused: kaks inimest on ühes vahetuses ja kokku on 3 vahetust. Üks vahetus kestab kolm tundi ja siis puhkatakse kuus tundi. Minu arust on see maailma parim tunne, kui ajataju kaob. Alles siis sa eladki täisväärtuslikult, kui ei hooli enam, mis päev on või mis kell on või mis kuupäev kestab. Kui väljas läheb valgeks, siis algab päev, kui pimedaks, siis see hakkab lõppema ja nii käib päevast päeva.
Mida pikem sõit merel, seda raskem on minu meelest pärast sadamas ehk maa peal kohaneda. Naljakas mõelda, aga tõsi see on. Cabo Verdele purjetasime ligi 850 meremiili, mis võttis aega 5 päeva. Endiselt on näha palju delfiine, suuri ja väikeseid. Tundub, et helendavad delfiinid olid tõeline haruldus, sest rohkem pole meil õnnestunud seda kosmilist vaatemängu näha.
Saabumine Cabo Verdele ehk Roheneemesaartele
Kohale saabudes pandi meid kohe ankrusse, sest ARC´i võistluselt oli sadamasse oodata üle 60 jahi ja kohal oli juba neist päris palju. Täpselt selleks ajaks, kui hommikukohv joodud ja võileivad söödud, lubati ka meid kai äärde ja saime pärast viit päeva merel panna jala maha kindlal maal.
