Tutvu Võrtsjärve salasadamatega, mida sel suvel avastada

Kui nädalavahetusel on plaan Sisevete festivali raames Võrtsjärve sadamaid avastada, tuleb autos navigeerimine lahti võtta, sest need ei ole kohad, kuhu seiklejad, kes paadiga ei sõida, just tihti satuks. Aga võiks, sest sel päikest ja äikest täis pühapäeval saime selgeks, et Oiu ja Ulge sadam on igati külastamist väärt paigad.

Elegantne valge Citroën C5 X, mille saime kodumaistel teedel testimiseks Auto Bassadone Laagri esindusest, on Selverist soetatud vajaliku kraami enda mahukasse pagasiruumi võtnud ja asume oma neljase reisiseltskonnaga pühapäeva hommikul Oiu sadama poole teele. Autos muusikat nautides mööduvad paar tundi kiiresti ja kui oleme meid terve tee jälitanud ja vahepeal ka enda halli haardesse haaranud vihmapilvest vabanenud, keeramegi veidi enne Oiu bussipeatust põlluparklasse. Viimane on autosid nii tihedalt täis, justkui oleks väikese sadamafestivali asemel mõnele suursündmusele jõudnud. Aga pole ka midagi imestada – mõne tunni pärast peaks esinema Mari Jürjens ja paistab, et just temaga kohtumise ootuses on enamik heatujulisest seltskonnast kohale tulnud.

Armas Oiu

Võin julgelt öelda, et Oiu sadam on üks ilusamaid väikesadamaid, mida näinud olen. Avastan sealt kaatritega ääristatud kena paadisilla, kaldavees sulistavad lapsed, laudadest jalutusraja, puupüsti külastajaid täis kena väliterrassiga restorani ja sadamakass Projektijuhi, kellele on vee äärde ehitatud oma iglumajake. Ühte päris iglusauna uudistades kohtun Priiduga, kes mõne aasta eest Oiu sadama peremeheks sai. „Sadamapidamine on pigem hobi kui äri, aga hingele annab see palju,“ ütleb mees.

„Eks me selle sadama pigem emotsiooni ajel ostsime. Olen siitkandist pärit, kalastan siin kogu aeg ja koht on ka hingelähedane,“ jagab Priit. „Kui vaadata rannikumerd, siis need sadamad elavad ja liiklus toimib, aga sisevete sadamad on sellised, mida eriti ei tunta. Oiu on sisuliselt kõige rohkem Võrtsjärve põhjatipus olev sadam ja siit võiks paadiga sõita mööda Võrtsjärve, Emajõge ja Peipsit ligi 500 kilomeetrit. Inimesed isegi ei tea, kui pikad veeteed siin on. Ja hooaeg on siin pikem kui mere ääres, sest sisevetel kestab ilm kauem.“

Priit räägib, et Oiu sadama edendamise mõte ongi tuua Võrtsjärv lähemale neile, kes mööda maad saabuvad, ning pakkuda head peatus- ja ka tankimispaika neile, kes mööda vett liiguvad. „Näiteks võib Tartust paadiga Oiule restorani ja miks mitte ka sauna ning ööbima tulla.“ Priit loodab, et temasuguseid, kes hobi korras mõnda sisevete sadamat elus hoiavad, tuleb veelgi juurde, et kohalik elu üha aktiivsem oleks. „Sadamasse on oodatud nii paadi- kui ka autoinimesed ja võib ju ka nii minna, et autoinimene tuleb ja vaatab, et see sadamaelu ning seilamine on nii ägedad, et saab ka paadiinimeseks.“

Täna on tõepoolest sadamas palju nii paadi- kui ka autoinimesi ja juba ongi algamas Mari Jürjensi kontsert. Rahvas jääb vaikseks ja kuulab hingestatult. Vihmasadu muutub järjest tugevamaks, aga kuna selleks puhuks on katus pea kohal, ei hooli sellest keegi peale laste, kes läbi saju rõõmsalt vette ujuma jooksevad.

„Publik oli nii soe ja tunne oli isegi ülev,“ jagab Mari pärast esinemist. Talle tundus, et tänastest lauludest sobis siinse atmosfääriga kõige rohkem „Kadakas ja neiu“, mis on veidi nukravõitu laul ja passib igati vihmasäbruse ilmaga. „Hoolimata vihmast, ja isegi tormile kiskumisest, nägin väga palju õnnelikke nägusid – ülitore publik!“ on Mari kontserdist liigutatud. „See sadam meeldib mulle, tahaksin teinekord tagasi tulla ja siin niisama aega veeta. Väga ilus koht.“ Habras Mari võtab kuulajatelt vastu tänusõnu, haarab kätte oma pilli ja läinud ta ongi. Festivali külalised suunduvad aga selgeks tõmbunud taeva all kes sadamakass Projektijuhi sabas kehakinnituseks restorani, kes kohe autosse või paati. Siit liigub Sisevete festival edasi Ulge sadamasse.

Võrtsjärv

Ma pole varem mõelnud, kui suur Võrtsjärv tegelikult on, sest Ulge sadamasse minekuks lodi Jõmmule istudes näen, et teist kallast peaaegu ei paistagi. Kui kaldalolijaile lehvitame ja teele asume, muretsen hetkeks merehaiguse pärast, kuid õnneks väikesest loksumisest hoolimata seda ei tulegi. Päris kindlasti ei lähe lainetus korda aga karastunud Jõmmu meeskonnale, kes ilmselgelt lodja peal olemist täiel rinnal naudib.

Jõmmuga Sisevete festivali raames ühest sadamast teise seilamine on lodjarahvale suursündmus ja vabatahtlikud, kes lodja peal tegutsevad, on aastatega väga kokku kasvanud. Jään rääkima jungaga, kelle nimi on Haava ja kes pärast kiiret köit mööda mastiskäiku laevaninas meeskonna lõunasöögi potte pesema asub. Haava on vabatahtlikuna Jõmmul seilanud juba viis aastat. „Oleme siin koos juba põhikooli- ja keskkooli ajast. Nüüd oleme enamasti juba ülikoolis – kes folkrorist, kes veterinaar, kes geenitehnoloog. Aga endiselt aitame Lodjakojas, kus aga saame. Mina näiteks löön kaasa festivalide korraldamises, aitan läbi viia töötube, abistan ka laeva peal kõigega, millega saan, ja kui on vaja laevatöid teha, teen neid ka, näiteks tüürin või rehvin purje. Praegu olen aga toidumeeskonna kapten. Toidan siin kahtekümmet Jõmmu vabatahtlikku.“

Mis see Jõmmu toiduklassika siis on, mida kõik hea meelega pardal söövad? „Ilmselt on need lodjakoja kotletid keedukartuli ja hapukoore-tomati-kurgisalatiga. Aga me katsetame ka igasugu muidu asju – see on tegelikult üllatav, mida kõike saab teha ühe gaasipõleti peal ühes suures potis,“ lausub Haava, samal ajal lõbusalt toidupotti küürides.

Kui Ulge sadam paistma hakkab, paneb Haava potid käest ja võtab pilli, mille helide saatel Jõmmu uhkelt sadamasse saabub. No tegelikult siiski laseb lodi end lihtsalt köitega kaldasse tõmmata, sest sadamas on nii palju paate ees, et Jõmmu päris paadisillani välja ei lähegi. Ukerdame Jõmmult maha, täname meeleoluka sõidu eest ja läheme Ulge sadamat avastama.

Ulge sadam

Ulge sadamasse jalutades näeme esmalt, et stend, kuhu paadiomanikud oma aluse nimed lintidele kirja panevad, on juba siidiselt lehvimas. See, et sadamas on suuremaid ja väiksemaid paadikesi juba üksjagu, näitab, et üritus on peagi algamas.

Sadam on kohe suure metsa veerel ja siin pole mitte ainult sadamahooned, vaid ka mõnusad Ulge Pargi väikesed kämpingumajad ja glämpingutelgid. Festivalikülastajad jalutavad loodust nautides ringi, korjavad metsa alt maasikaid, mida on tõesti uskumatult palju, ja lasevad sadamalähedase leti ääres endale suitsutatud angerjaid juppideks lõigata. Proovime angerjat meiegi ja see on imemaitsev. Aga söömisel peab säilitama mõõdukuse, sest kala on ka parajalt rasvane.

„Loomulikult on värske suitsukala puhul tegemist parima Võrtsjärve angerjaga,“ kiidab sadamakapten Anmar meie suutäisi. „Hetkel on meil kaks kutselist kalurit, kes siin lossivad, aga ega need kogused, mis veest välja tõmmatakse, pole teab mis suured. Me korraldame septembris siin ka angerjafestivali, sest see kala on tõesti eraldi sündmust väärt. Eelmisel aastal müüs minu poeg Kevin siin angerjat lausa Eesti presidendile.“

Suuremaid sündmusi on Ulgel korraldatud pea pool sajandit, aga pisike Ulge sadam on sellisel kujul noorem kui üks aasta. „Peamine, mida soovime, on see, et Eesti inimesed need väikesed sisevete sadamad üles leiaksid. Olen tegutsenud Võrtsjärve ääres sadamakaptenina kokku paarkümmend aastat ja julgen öelda, et olukord järjest paraneb – neid kohti, kuhu minna, tuleb järjest juurde ja see on väga äge.“

Pärast kalasöömist läheme tutvuma Kalle Gastoni raamatuga „Saladuslik Võrtsjärv“. See on raamat autori kasvamisest Võrtsjärve ääres ja koosneb tema enda elu puudutavatest lugudest ning nendest lugudest, mis on moel või teisel Võrtsjärvega seotud. Teosest kumab läbi tunne, et Võrtsjärv on ehk siiski midagi enamat kui lihtsalt üks veekogu. „Idee sai alguse paar aastat tagasi, kui ma mõtlesin, et elu on lühike, aga lugusid, mida pärandada tahan, on palju. Sealt kumab läbi minu isiklikke, kohati päris intiimseid, läbielamisi. Räägin inimestest, keda ma tunnen ja kes on tihedalt Võrtsjärvega seotud. Lisasin sinna ka vanadest ajalehtedest pärit kaugema ajaloo lood.“

Laura

Käime väikese tiiru Võrtsjärve ääres, kuhu päike viimaseid õhtuseid kiiri heidab, ja leiame sealt kalepurjeka Laura, kes võttis keerulise ilma tõttu sel päeval ette väiksema sõidu ja on juba mõne aja eest Ulgele jõudnud. Erinevad ühe pere põlvkonnad on üksteist utsitades selle purjeka valmis ehitanud ja viivad teda nüüd aeg-ajalt ka sisevetele. Vahva halli habemega Ants, kes perega kaldal juttu ajab, on kalepurjeka Laura ehitaja ja pootsman. Kõrval seisab tema poeg Ivo, kes on kalepurjeka kapten ja nendega koos on purjeka junga, kelleks on Antsu rõõmsameelne minia Silvia.

Silvia räägib, et kale on Võrtsjärvel kasutusel olnud traditsiooniline puust traalerpurjekas, mida oma graatsilise välimuse tõttu tihti ka lõbusõitudeks kasutati. „Sihvaka kerega purjekal on kaks kolmnurkset purje. Aja jooksul hävisid 1920. aastatel Võrtsjärvel levima hakanud kalepurjekad – viimane neist põletati 1985. aastal Valma küla jaanitules. Kalepurjekas Laura lasti vette 2014. aastal ja praeguseks on see ainus omalaadne. Vanemad õed, 2005. aastal valminud Paula ja 2009. aastal vette lastud Liisu on aga juba igavikutuultesse seilanud.“

Ants jutustab, et ega kalepurjekat oleks võib-olla sündinud, kui juba tema isa poleks olnud purjekaehitaja: „Võrtsjärve rahvas ütleb ju seda, et kui suurt kalepurjekat ei ole Võrtsjärve peal näha, ega siis järvel nägu ole. Laura on meie teine purjekas, isa ja paarimehega oleme Valma külas, kus on ka Laura kodusadam, teinud kokku kolm kalepurjekat.“ „Just, seal saavad purjekad alguse ja seal leiavad vanad purjekad jaanitules ka oma lõpu,“ tutvustab Ivo purjekate eluringi.

Purjeka ehitamine on enamasti talvine ettevõtmine, suvel on aga kalapüük, festivalid ja muu. Just nagu tänagi – Laural väike tiir järvel tehtud ja nüüd on sadamamelu aeg.

Dagö

Sisevete festivali peaesineja Ulge sadamas on Dagö ja mida õhtupoole aeg liigub, seda rohkem rahvast kohale saabub. Sätitakse end nii pinkidele kui ka pleedidele ja oodatakse kannatlikult esinemise algusaega. Kontsert lähebki käima ja rahvas, kes innustunult istumispaikadelt püsti tõuseb, laulab esinejatega kohe kaasa – muusika on samal ajal nii hingeline kui ka jõuline ning Ulge sadama atmosfäär toetab Dagö esinemist täiuslikult.

Tuul, Torm ja Maru

Veesõidud on selleks päevaks tehtud ja särtsakas Citroën C5 X viib meid Võrtsjärve äärde Kivirannale, kus ootab hubane kahekordne puhkemaja Tuul. Sarnase meeleoluga nimesid on teistelgi Kiviranna Puhkemaja majadel, näiteks Tuule sõsarmaja kannab nime Torm ja puhkekeskuse esimene ning kõige suurem maja on Maru. Kuidagi hästi klapivad need nimed praeguste ilmadega, sest just enne meie saabumist käisid Kivirannalt üle tuul, torm, maru ja paduvihm. Sakslastest autoturistid tulevad vastu ja räägivad, et oli lõbus küll, aga telk on katki ja selle põhjas on nüüd viis sentimeetrit vett ning selleks, et taas sooja sisse saada, lähevad nad järve ääres olevasse iglusauna. Leppisime kokku, et meie saunatame pärast neid, ja läksime oma majaga tutvuma.

Tuul on kahekordne peremaja, mille esimesel korrusel on avar köök-elutuba ja teisel kuni viis magamiskohta ning rõdu. Aga kõige rohkem rõõmustame selle üle, et majal on kauni vaatega terrass päevitustoolide ja grilliga.

Puhkekeskuse perenaine Jaanika räägib, et selle imelise paiga soetasid nad perega endale eelkõige sellepärast, et tema abikaasa ei saa elada kusagil mujal kui vee ääres. Nüüd ongi nii, et järv paistab kenasti koju kätte ja seda ka külalistele, kes siia tulevad, sest kogu puhkekeskus paikneb otse Võrtsjärve kaldal. „Elame siin perega aasta ringi ja saame kogu aeg ka külalisi vastu võtta. Aga eks enamasti tullakse meile ikka suvel. Kuni jaanipäevani on pigem ettevõtted ja edasi juba pered. Viimasel ajal külastatakse üha rohkem ka Kiviranna karavaniparki, kus saab ööbida nii autokaravanide kui ka telkidega. Ja muidugi on väga populaarne meie suurepärane iglusaun, millel on lihtsalt kõige parem leil.“

Iglusauna leili kavatsesime kohe ka ise katsetama minna. Jaanika poeg tutvustab meile sauna ja ütleb, et see vabaneb siis, kui väljas juba hämar. Nii leiab meie saunas- ja järveskäik aset peaaegu et ööpimeduses. On väga rahulik ja ilus. Parimat leili pole ma tõesti varem saanud ja järv jahutas meie kuumad kehad mõnusalt maha.

Järgmise päeva hommikul sättisime terrassile mõnusa hommikusöögi, mõnulesime päikesetoolidel, jalutasime vee ääres ning ajasime teiste külastajatega juttu. Enamasti olid saabujad Kiviranna välja valinud just selle paiga looduslähedase ja lõõgastava atmosfääri tõttu. Seda meiegi.

Päris kahju oli sel kaunil esmaspäeva hommikul Kivirannalt ja Võrtsjärve äärest lahkuda, kuid neile, kes pole veel Sisevete festivalile jõudnud, on jäänud veel paar päeva selle ürituse raames Eestimaa sisevete sadamate ja kohalike majutuspaikade avastamiseks, sest festival ise kestab 10. juulini.

Kuhu festivalil minna ja mida teha, vaata SIIT!

Peipsiäärsete Vasknarva ja Mustvee sadamate kohta loe SIIT!

Ja podcast’i selle kohta, mida festivalil teha ja näha saab, kuula SIIT!