Saksa noormees Sisevete festivalil: tulin siia nautima tunnet, mida oskavad luua vaid eestlased

Saabume elukaaslasega Vasknarva sadamasse hetkel, kui kohalikud pritsumehed Sisevete festivali uhkete veejugadega avavad. Pealtvaatajate rõõmuks tekitavad võimsad joad päikesesäras kauni vikerkaare – rahvas plaksutab ja lastel on lõbu laialt. Ka tuletõrjujad naudivad oma rolli silmanähtavalt.

Maa- ja veeteid ühendavate Peipsi järve, Emajõe ja Võrtsjärve sadamates toimuvale Sisevete festivalile on avapäeval rahvast saabunud Eestimaa siit- ja sealtkandi nurkadest. Vasknarva sadam, kust 12-päevane festival alguse saab, võtab lahkelt vastu nii paatide kui ka autodega saabujad, kes uudishimulikult Peipsi jõe suudmes paiknevat sadamat ja kohalikku elu avastavad.

Kui tuletõrjujad veejoad lõpuks kinni keeravad, liigume koos teiste külalistega sadama sisealale ja lähebki lahti kultuuriprogramm. Avatud on ka töö- ja õpitoad, kus kõige pisemad saavad muuhulgas kalu tundma õppida ja suuremad kalastamise põhimõtetega tutvuda. Jaak restoranist Lammas ja Roos pakub pirukat, mille sees on kops, süda ja neer. Piruka on vorminud Eestisse tulnud ukrainlanna 20 minutit tagasi ja see maitseb eriti hõrk. Juurde võtame Põhja Peipsi Köögi kalasupi.

Meie saabusime Vasknarva pilkupüüdva uue täiselektrilise Peugeot E-3008-ga, mis pakkus Eestimaa metsi ja põlde mõõtes ekstranauditava autokogemuse, kuid esimesse festivalisadamasse jõudes mõtleme, et siin peab küll ka vee peale saama. Kõhukas lodi Jõmmu, kes on oma Tartu Lodjakoja kodusadamast Peipsile tulnud, ongi parasjagu rahvast peale võtmas.

Peipsi veerel

Ronime mõnusalt tõrva järgi lõhnava lodja pardale, istume lambanahkadele, kapten annab kella ja seilamine läheb lahti. Purjeka kolmeliikmeline meeskond viib huvilised nii järvele kui ka jõesuudmesse, kus kalamehed kahel pool piiriposte kannatlikult oma saaki ootavad.

Lodjameeskonna liige Liisa-Lota Kaivo räägib, et Peipsi järv on pindalalt Euroopas lausa neljandal kohal ja Eestis teadupärast kõige suurem. Ja kui hansaajal oli Peipsil selliseid lotjasid 500–600, siis tänapäeval on 2006. aastal ehitatud Jõmmu ainuke. „Mereühendust ju siin laevade jaoks ei ole ja Need lodjad, mis siia sisevetele pärast hansaaega jäid, enam edasi ei arenenud, olid nagu dinosaurused oma platool. Jõmmu ongi nende järgi ehitatud ja maailmamastaabis on lodi päris unikaalne laev.“ Nüüd on valmimas ka uus ja suurem, lausa kahemastiline lodi. „Oleksime sellega juba siia festivalile tulnud, aga ta ei saanud päris valmis. Kuid Soome president on uue lodja peal juba käinud, sest seal on Soome mootor, ja saime siis Soome presidendist ja mootorist juba pilti ka teha.“

Laine on väikseke ja samal ajal, kui kuulame lugusid Jõmmust ja Vasknarvast, tühjeneb aju sel arhailisel puust kaubapurjekal kaugusesse vaadates nädala jooksul kogunenud töömõtetest. Väga mõnus. Lodjaga sõitmine on nagu ajas rändamine.

Maitsenaudingud ja kultuur

Kui keegi veel ei tea, kust tulevad lisaks mahlasele suitsutatud lihale ja kõikvõimalikule Peipsi kalale maailma parimad rääbised, siis need tõstetakse välja justnimelt siit, legendaarse Põhja Peipsi Köögi mobiilsest suitsuahjust. Ratastele tõstetud suuri suitsuahjusid on Vasknarva sadamas, kust festival lahti läheb, lausa neli. Astume ligi ja restorani omanik Taavi ütleb, et eks see suitsuahjude värk ongi nagu üks omamoodi ratastel tsirkus, millega nad erinevatesse kohtadesse sõidavad. Ta avab uhkelt lähima suitsuahju ukse ja mulle vaatavad vastu ilusasti restidele laotud kuldsed rääbised, täpselt parasjagu küpsenud. „Tead, kui juba võtad, siis võta väiksemaid, need on kõige paremad,“ soovitab Taavi eelmisel päeval püütud kala kiites. Ja tõsi ta on, värskelt suitsuahjust tulnud rääbised on maitselt täiuslikud.

Uurin, millega kalasuitsutaja veel tegeleb. „Olen siin nagu Hunt Kriimsilm, teen kõiki asju. Lisaks Põhja Peipsi Köögis liha ja kala suitsutamisele olen seotud Vasknarva sadama ja kohaliku omavalitsusega. Sadam saigi minu algatusel ja vallaga koostöös ehitatud ja see võttis aega üle üheksa aasta. Kunagi oli Vasknarva ju vägagi käidav koht – on ju siin alles isegi ordulinnuse müürid. Enne teist maailmasõda elas Vasknarvas ligi 3000 inimest ja Eesti ajal käis Tartust siia laev lausa neli korda päevas. Tänasel päeval on Vasknarva unustusse vajunud, me loodame siia taas elu tuua ning Sisevete festival on üks võimalus seda teha.“

Taavi jutustab Vasknarvast, kuumsuitsukalast ja õunalaastuga suitsutamisest ning mina ampsan üha uusi hõrke suutäisi ja mõtlen, et just sellist toiduelamust ma Sisevete festivalile otsima tulingi – ehedat ja puhast.

Külastajad naudivad

Satume festivalialal juttu ajama mitut sorti rahvaga. Enamasti ütlevad külastajad, et nad on kaugemalt kandist, ja nii mõnedki neist on tulnud lausa oma veesõidukiga. Aga on ka kohalikke, kelle seas festivali avapäev palju elevust tekitab. Pikemalt jään rääkima kolme aasta eest Saksamaalt Eestisse tulnud Najiga, kellel on eestlannast tüdruksõber Liisi Maria. Eesti elu naudib Naji väga.

Kui oleme harjunud välismaalastelt kuulma, kui endassesulgunud ja kinnised eestlased on, siis Naji kogemus on teistsugune. „Mind on siin väga lahkelt vastu võetud ja tõesti pole mul siin Eestis mingeid muresid. Olgugi et ma ei oska veel eriti eesti keelt, võetakse mind igal pool väga hästi vastu. Olen oma eestlannast elukaaslasega külastanud lisaks Tallinnale, kus ma elan, ka Tartut, Pärnut, Narvat, Rakveret ja päris palju armsaid väiksemaid kohti, mille nimed mulle hetkel meelde ei tule.“ Siinse ürituse puhul meeldib välismaalasest külalisele, et see on suur festival, mida peetakse ka väikestes kohtades. „See tekitab koduse kogukonna- ning koosolemise ja -tegemise tunde, mida ma pole ammu tundnud. Kõik on sõbralikud ja toetavad, kogu vaib on ikka väga-väga mõnus. Ja ma proovisin tšeburekki, mis mulle väga meeldis.“

Üks asi, mida noormees on siinoldud aastate jooksul hindama õppinud, on iga suvepäeva nautimine. „Alguses ma ju ei teadnud, et sooja ja päikeselist Eesti suveilma on nii vähe, et seda ei tohi mingil juhul raisku lasta, vaid iga hea ilma korral tuleb kuhugi minna ning midagi teha, aga nüüd tean ja täna olemegi siin!“

Vasknarva sadama peaesineja Liis Lemsalu võetakse väga soojalt vastu ja jääme teda hingestatult kuulama. Nii mõnedki on kohale tulnud just Liisi pärast. Liis vestleb publikuga, saab ühelt pealtvaatajalt kingiks leherikka oksakese, millega pisikesi kihulasi eemale peletada, ja haarab publiku pikaks ajaks enda lummusesse. Tema viimaste lugude saatel asumegi oma ööbimispaiga ehk Kauksi Puhkemaja poole teele.

Sume suveõhtu Kauksi Puhkemajas

Päike on juba metsa taga, ent pimedusest pole juttugi. Pargime oma Peugeot E-3008 perenaise Pireti lahkel loal uhkesti pisikese saunamaja ette ja astume sisse. Põhiküsimus on, kas ikka sauna ka saab. „Aga muidugi, see on ju saunamaja,“ saame vastuseks. Piret tutvustab meile eesruumi, magamiskohti ja tõeliselt avarat sauna, uurib, mis kell me hommikusööki tahame, ja soovib lahkelt head ööd. Koer Sofi, kes puhkemaja perenaisega igal pool kaasas käib, nuhutab meid sõbralikult ja asub samuti peamaja poole teele. Tassime oma asjad sisse ja elukaaslane asub kohe sauna kütma. Ei lähe tundigi, kui me juba laval pikutame. Justnimelt pikutame, sest pisikese maja saunalavale mahuks ka suuremat sorti seltskond. Kui oleme piisavalt leili visanud, on paras aeg end tiigis jahutada ja seejärel terrassil istudes lihtsalt öösse vaadata. Meid ümbritseb rahu ja vaikus, mõtleme möödunud päevast, hommikusöögist ja Kauksi rannast, mida järgmisel hommikul avastama minna plaanime.

Hommikul Kauksi Puhkemaja peamaja poole einestama jalutades kohtume esmalt taas Sofiga, kes laisal sammul tervituseks meile vastu longib. Seejärel naudime hommikusööki (laual on ka minu uus lemmiktoit suitsurääbis!) ja uurime perenaiselt kohaliku elu-olu kohta. Piret ütleb, et puhkemaja tiim on neil väike ja tema ise teeb kõiki töid ning suhtleb kõikide külalistega. „Meil kipubki nii olema, et need, kes on juba korra tulnud, jäävadki käima. Niipalju on viimasel ajal muutunud küll, et välisturiste on vähemaks jäänud. Praegu on meil üks Hollandi loodusenautlejate grupp, nemad tulid julgelt kohale, ent tihti peljatakse seda, et oleme piirile nii lähedal. Aga ega elu ei saa ometi seisma jääda. Suvel meil siin praktiliselt vaba aega polegi, aga vahel ikka käime õhtuti Peipsi ääres ujumas ja kohvikus lõõgastumas.“ Perenaine lisab, et ka külastajad armastavad nende juurest renditud jalgratastega Kauksi randa sõita, sest see pole sugugi kaugel. Rannaplaan on meilgi.

Jätame pererahva uutele külalistele grillimaja ette valmistama ja suitsusauna kütma ning sõidame oma Peugeot E-3008-ga Puhkeküla territooriumilt vaikselt välja, et ka ise päeva esimene pool Kauksi rannas ja kohalikel matkaradadel veeta. Elektrilise auto vaikne liikumine kuidagi kohe sobib siia looduse keskele.

Mustvee sadam

Sisevete festivali teisel päeval võtab lodi Jõmmu koos festivali külaliste veesõidukitega ette kuuetunnise teekonna Vasknarva sadamast Mustvee sadamasse, kuhu jõutakse veidi enne seda, kui toimub pidulik purskkaevu avamine. Meie vaatame purskkaevu pidulikku töölepanekut sadamakohviku rõdult ja eriti vahva on see, et purskkaev leiab kohe kasutust ka kohalike laste hulgas, kes üksteise võidu veetorne püüdma asuvad.

Festivalimelust pisut eemale randa jalutades leiame eest eelmisel aastal valminud Kalevipoja kuju ja mida muud see meie muistne vägilane seal teeb, kui kannab seljas laudu. Sisevete festivalil Kalevipoja Koda esindav Annika leiab, et just Mustvee sadam on festivali raames kõige õigem paik Kalevipoja tegemiste tutvustamiseks. „Oleks olnud patt siia mitte tulla, kui meie koda asub vaid 22 kilomeetri kaugusel ja meie eesmärk ongi rahvuseepose tutvustamine. Peipsiga on Kalevipojal pistmist küll, ei toonud ta ju Peipsi tagant Pihkvast üksnes laudu, siil kaasas, vaid üritas Peipsile ka silda ehitada. Nina külas ongi märgistatud see koht, kus ta hakkas kive kokku kandma, aga kuna lained muudkui tulid ja pillutasid kivid laiali, siis tal see sillaehitamine ebaõnnestus. Lisaks on Peipsi ääres ka lingukive, mida ta on siiakanti visanud. Ja Alatskivi pole Peipsist ka üldse kaugel ja seal on see säng, kus Kalevipoeg magas. Neid sänge on Eestimaa peal üpris palju, aga eriti just siin, Jõgevamaal. Ka siinkandis paiknevad Kalevipoja künnivaod on temaga seotud.“

Annika ees laual on kõiksugu meisterdamisasju ja minu küsimuse peale vastab ta, et need ootavad lapsi, kes saavad valmistada Kalevipoja järjehoidjaid ja magneteid. Eks ta nii on tõesti, et kui saad midagi ise oma kätega teha, siis jääb ka selle juurde käiv lugu paremini meelde.

Vaatame folgi elementidega eeskava ja jalutame telkide vahel ringi. Eriti palju on infot loodusest ja keskkonnast ning kalandusest ja laevandusest huvitunutele. Mulle kui võhikule jäid ka paar asja meelde. Näiteks see, et aasta 2024 kala on koha. See röövkala on levinud ja hinnatud liik nii Peipsi kui ka Võrtsjärves ja meres. Ja et igal aastal puhastatakse Peipsi järve vanadest võrkudest. Alates 2006. aastast on välja tragitud üle 12 000 nakkevõrgu. Kui need kokku ühendada, saaks järvele vähemalt kolm tiiru peale teha.

Kell kaheksa õhtul astub lavale Stefan ja selleks ajaks on vist küll kogu Mustvee Peipsi äärde tulnud. Stefani ehe olek võlub kuulajaid hetkega ja rahval on pärast tema esinemise lõppu lausa kahju lahkuda. Meil on aga ees pikk kodutee teise Eesti otsa ja et meie naasmisest pere juurde ikka korralikult rõõmu tuntaks, ostame enne minekut kodustele külakostiks ei midagi muud kui kilo rääbist.

Ega siis midagi. Meie vaikselt veerev ülimugav Peugeot E-3008 viib meid poole kodutee peal asuvasse Jõgeva Selverisse, paneme oma truu kaaslase parklas laadima, käime korra poes, et võtta autosse pisut näkse, ja sõidame läbi öise Eestimaa Tallinnasse tagasi, et juba järgmisel nädalavahetusel Võrtsjärve ääres sellesama festivali raames Oiu ja Ulge sadamat külastada. Aga sina, hea lugeja, võid Sisevete festivalile minna iga päev, sest Peipsi järve, Emajõe ja Võrtsjärve sadamas toimub kuni 10. juulini kogu aeg midagi põnevat. Ja kõik õhtused kontserdid on tasuta!

Festivali ajakavaga tutvu SIIN!

Ja podcast’i selle kohta, mida festivalil teha ja näha saab, kuula SIIT!