Lääne-Virumaa ringreis | Pärapõrgust päris põrgusse, seiklused keskajas, Sinijärvel ja Itaalia perekonnas, natuke mulli ning õnnelik lõpp

Pärapõrgu Puhkemajas hommikul kõht täis söödud, ootab meid taas päev täis seiklusi. Meie oleme valmis! Loe meie Lääne-Virumaa esimese päeva seiklustest SIIT!

Rakvere linnus

Võtame suuna Rakverre, sest ees ootab giidituur Rakvere linnuses. Meid võõrustab efektne keskaegses riietuses giid Tauno Rahnu, kelle ümber tiirleb juba algklassilaste grupp. Ega Tauno ei halasta – meid viiakse kohe piinakambrisse. Giid tutvustab meile ja lastele piinariistu, näiteks inimeste venitamise riista, millega tema sõnul Rakvere Tarvase korvpallureid enne tähtsaid mänge kenasti pikemaks venitatakse. Tauno tutvustab ka „Hispaania viiulit“, millega karistati abielunaisi, kes võõra mehega kudrutamast tabati – ta pidi riistapuu kaelas linnas ringi käima, et kõik saaks teda häbistada. Kuidas aga karistati keskajal abielu rikkunud meest? Õige – mitte kuidagi!

Surmamõistetute puuri näeme ka ja soovijad saavad selle sisse minna (kõik lapsed soovivad!). Keskajal pandi inimene alasti puuri, tõmmati paari meetri kõrgusele õhku ja jäeti sinna, kuni ta janu, nälja või ilmastikuolude tõttu ära suri. Surnukeha hoiti puuris, kuni see sealt tükkidena välja hakkas pudenema. Sellel oli kasvatuslik element – need puurid olid linnamüüride taga ja inimene, kes linna tuli, nägi kohe, et oo, siin linnas on karmid korrakaitseorganid, ei maksa siin pahandusi teha.

Edasi halastatakse meile veelgi vähem, sest nüüd tuleb minna kõigepealt surmatuppa ja siis põrgusse – just ise Pärapõrgust saabununa oleme me vapralt valmis maa alla minema, aimamata, kui jube see põrguteekond on. Õnneks on meil kaasas mõned kaheksa-aastased lapsed, kes lähevad ees, nii et oleme vähemalt kaitstud. Ma ei hakka kirjeldama, mis seal juhtus, seda tuleb ise kogema minna.

Nii lahe on vaadata, kui põnevil ja hakkamas on lapsed – nad tahavad kõike teada ja ise proovida. Muidugi on siin hiigelosa väga heal giidil, aga tasub teada, et Rakvere linnuse ekspositsioon on tõesti väga hästi läbi mõeldud ja korraldatud ning tegevused ülipõnevad. Meie anname lapsed üle teisele giidile ja saame ise veel põhjalikult linnuses teadmisi koguda, Tauno räägib nii põnevalt ajaloost, näitab meile ravitseja tuba, bordelli, teaduste tuba ja palju muud. Saame teada, kuidas 16. sajandil diagnoosi pandi (võeti uriiniproov, vaadati seda, nuusutati ja maitsti ning saigi ravi määrata) ja haigusi raviti (kõige tavalisemad ravimeetodid olid aadri laskmine ja kaanid). Saame ka ise püssirohtu valmistada ja kasuliku teadmise, kui tihti, mis positsioonis ja millisel nädalapäeval on lubatud oma abikaasaga seksuaalvahekorras olla.

Ausalt, Rakvere linnus on selline lõputu infoväli, et kui saad seda koos hea giidiga avastada, nagu meie, võiksid seal vabalt terve päeva veeta. Vaata, mida kõike Rakvere linnuses teada ja teha saab, Virumaa muuseumide kodulehelt ja linnuse Facebooki-lehelt.

Ciao Bella Pitsa

Pärast Rakvere linnuse kogemust, kus me käisime sõna otseses mõttes põrgust läbi, on kõht tühi ja õnneks ongi järgmine sihtkoht Ciao Bella Pitsa. Põrgu pole siiski veel päriselt lõppenud ning me jõuame pitsarestorani läbiklopituna äikesetormist. Kohale jõudmine on aga nagu jõudmine koju – niivõrd soojad ja armsad inimesed ootavad meid siin ees.

Ciao Bellal on väga hubane terrass, aga hetkel on see kahjuks pigem ujula ja nii me istume siseruumi. Meiega tuleb juttu rääkima Kristina, üks pitsarestorani asutajatest. Saame teada, et Ciao Bella on just saanud kaheaastaseks ja seljataga on suur töö, sest hoone oli algselt eramaja laoruum ja Kristina, tema mees Siim ning kaks sõpra Martin ja Ranel on siin kõik ise üles ehitanud. Kõik on oma kätega tehtud, poisid on ise ka keldrit süvendanud. Ciao Bella imeilus pitsaahi toodi muidugi Itaaliast ja selleks, et see restorani sisse saada, tuli uks laiemaks lõhkuda. Kui koht valmis, saigi uksed avada ja pitsad ahju panna. Kohalikud on Kristina sõnul Ciao Bella pitsarestorani väga soojalt vastu võtnud. Arvestades maitseelamust, mille osaliseks me peagi saame, ei imesta me selle üle kohe üldse.

Olemegi vahepeal oma pitsad kätte saanud ja mõnda aega ei oskagi teha muud kui mõnust mõmiseda. No lihtsalt nii hea! Sarnase pitsakogemuse sain paar aastat tagasi Napolis, Eestis polegi saanud. Nagu on kirjas Ciao Bella Instagramis, on nende pitsade salajased koostisosad pöörane kirg Napoli stiilis pitsade vastu ja tõsisasi, et omanike punt on tõeline la famiglia italiana, kes hoiab ja austab üksteist. Seda on maitsest tunda küll.

Kes armastab pitsat, peab nüüd küll Rakverre sõidu ette võtma. Uuri Ciao Bella Pitsa kohta lähemalt nende kodulehelt ja Facebooki-lehelt.

Aru mõisa vahuveini degusteerimine

Ciao Bellast auto poole kõndides leiame hetke, et Krooni Selverist läbi põigata – et õhtul ootava spaa tarvis veidi snäkke ja jooke osta – ning peagi jookseme, ühes käis pitsa, mida ei jõudnud lõpuni süüa ja teises käes poekott, auto poole. Jooksmiseks on lausa kaks põhjust – jube kiire on ja vihma hakkas ka taas kallama. Turvaliselt oma armsas Romeos, keerame rattad Kõrvemaale Aru mõisa poole. Poole tunni pärast olemegi kohal, lahke perenaine Katrin meid juba ootamas.

Katrin näitab meile mõisa valdusi ja räägib sellest, kuidas nende pere siia sattus. Tegelikult olid Katrin ja tema abikaasa Tallinna inimesed, aga nad käisid tihti siinkandis matkamas ja avastasid selle koha, mahajäetud mõisahoone. See oli täiesti varemetes, ühes hoones kasvasid puud sees ja rohi oli rinnuni. Õnneks oli võimalik koht erastada ja nii sellest pere elupaik saigi. Katrin räägib loo, kuidas saatuse sõrm neid siiapoole torkas – nimelt ei teadnud nad alguses, et valduse nimi on Aru mõis, ja kui see selgus, oli tegemist tõesti naljaka kokkusattumusega, sest Katrini mehe perekonnanimi on Aru.

Aru mõisas alustati tegevust ürditaluna, ka avatud talude päeval sai kirja pandud, et just sellega on tegemist. Kui rahvas kohale tuli, avati ka veinikeldri uksed, sest veini valmistamisega oli Aru mõisa pererahvas juba ammu tegelenud. Siis oli kohe näha, et kui veinikelder on avatud, ei huvita ürdid enam kedagi. Katrin naerab, et nii saidki tehtud väikesed korrektuurid oma tegevussuunas. Aru mõis kuulub ka Veinitee sihtkohtade hulka – on üks neist kõige väiksematest.

Katrin räägib, et poolteist aastat tagasi sai valmis kompleksi peahoone ja kui enne elas pere siin püsivalt ainult suvel, siis nüüd esimest korda ka talvel. Aru mõisas lähenetakse veiniteole loominguliselt – tehakse õunaveini, pohlaveini, rabarberiveini. Katsetamine käib kogu aeg, nii et kindlasti tasub minna uudistama!

Uuri Aru mõisa kohta lähemalt Eesti Veinitee kodulehelt ja Facebooki-lehelt.

SUP-laua matk Äntu Sinijärvel

Aru mõisast võtame suuna Äntu Sinijärve poole. See on Eesti kõige selgema veega järv, mille oletatav läbipaistvus ulatub 15 meetrini, kuigi suurim sügavus järves on 8 meetrit. Suure läbipaistvuse tagavad võimsad allikad. Järve kaldad on õõtsikulised, põhja katab järvelubi, millel kasvab lopsakas taimestik (mändvetikas, vesisammal, kuuskhein). Mändvetikad meenutavad natuke korallimerd. Kaldal kasvab tarn, pilliroog, ubaleht, soopihl, ädalalill. (Allikas: Wikipedia)

Meie kohtume Sinijärve parklas oma matkajuhi Heleniga, haarame SUP-lauad kaenlasse ja asume teele. Olen varem päris palju SUP-lauaga sõitnud, aga mitte kunagi nii selge veega järvel. Tõesti on vahepeal tunne, et seilad mingil eksootilisel korallimerel. Võtame seda matka väga rahulikult – eesmärgiks pole kiirus, vaid nautimine. Vahepeal on ka veidi keerulisemaid kohti, näiteks tuleb sild ületada nii, et laud läheks silla alt ja sa ise silla pealt. Aga täiesti tehtav. Me ei piirdu oma matkal ainult Sinijärvega, vaid käime ka Valgejärvel ja Rohejärvel. See nõuab vahepeal matkamist läbi metsa, laud kaenlas, aga ka see pole midagi rasket, sest metsas on suur boonus – siin lendavad ringi harilikud vesineitsikud, suured ereda metalliläikelise sinakasrohelise keha ja süsimustade tiibadega kiilid. Ma pole neid kunagi kusagil nii palju näinud kui Äntu järvede ääres ja nad on tõepoolest imeilusad.

Pärast metsaretke läheme oma laudadega Äntu Valgejärve avastama. See on ka populaarne ujumiskoht ja tõepoolest on siin vesi pisut soojem kui teistes Äntu järvedes. Ujujaid täna aga pole ja järvel valitseb absoluutne vaikus ja rahu. Meie viskame lauale selili ja naudime lihtsalt kiikumist vee peal. See on tõeline meditatsioon ja sõnad seda tunnet edasi ei anna, peab ise proovima.

Matkajuht Heleniga saab sellel rännakul muidugi ka palju juttu puhutud. Ta on SUP-lauaga matkanud kõikvõimalikes Eesti veekogudes ja on näha, et inimene on leidnud töö/hobi, mida armastab. Põnev fakt Heleni kohta on see, et põhitööna õpetab ta kutsekoolis keevitamist. SupTrip TR-i juht Airi Raus tegutseb põhiliselt turisminduses, aga teeb otsi ka rekajuhina. No on ikka ägedad naised!

Uuri SUP-laua matkade kohta lähemalt SupTrip TR-i Facebooki-lehelt ja Instagramist.

Moe Peenviinavabrik ning Moe Muuseum ja Külastuskeskus

Moe külastuskeskuses võtab meid lahkelt vastu Erle, kes töötab Moe muuseumis. Teeme ringkäigu, kus näeme ajaloolist viinakööki, uut destilleerimiskoda ja piiritusevabriku meistrituba ning sõidame keedutõrres liftiga. Vanimad eksponaadid on siin pärit 19. sajandist, kuid muuseumis saab ülevaate Eesti piirituse ja viinatööstuse arengust 500 aasta jooksul.

Moe viinavabriku ajalugu on pikk ja kirev. Erle räägib, et esimesed andmed Moe piiritusevabrikust on pärit juba 1688. aastast. Kõige rohkem toodeti siin piiritust 1990-ndate keskpaigas. Et kogu sellest kirevusest osa saada, tasub kindlasti Moe muuseumisse külla tulla. Siin toimuvad väga põnevad ekskursioonid, kus giid jutustab piiritusetööstuse ajaloost ammustel aegadel ja tänapäeval nii Moel kui ka kogu Eestis. Ringkäigul „Peenviinavabrik läbi aja“ on huvitav võimalus näha koos giidiga ka seda, kuidas täna Moe Peenviinavabrikus elu käib.

Muidugi ei saa muuseumis uusi teadmisi ainult piirituse tootmisest. Eestis pole olnud traditsiooni teha selliseid vaadilaagerdusega jooke nagu brändid või viskid, aga likööre on Eestis alati armastatud, 20. sajandi algusest saadik on neid tehtud igasuguseid. Muuseumis on välja pandud palju ajaloolisi likööripudeleid, väga huvitav on neid uurida. Siiski kuulub Moe vabrikule au olla ka esimese Eestis toodetud viski autor, see pandi vaati aastal 2016 ja võeti sealt välja aastal 2019.

Meie ringkäik lõpeb kõrtsitoas Moe Krog, mis asub vanas õllekeldris, kus saame tooteid degusteerida. Muidugi ainult need, kes pole autojuhid – ehk siis ainult mina. Degusteerin kohalikku Muddise õlut – eriti hea on kanarbikuõlu – ja paari džinni, millest jääb kõige eredamalt meelde kuusevõrse džinn. Kuusevõrsed on mulle alati maitsenud ja nad tõepoolest sobivad ülihästi ka džinni maitsestama.

Lõpuks läheme Moe esinduspoodi, mille väljapanek on väga kaunisti kujundatud ja ka väga informatiivne – iga toote kohta on põhjalik kirjeldus. Ka leiab siit väga ilusaid kinkepakke, nii et kui on vaja stiilset juubelikingitust, tasub kindlasti siia silm peale panna.

Uuri Moe Peenviinavabriku, külastuskeskuse, toodete ja suviste ürituste kohta lähemalt Moe kodulehelt, Moe Peenviinavabriku Facebooki-lehelt ja Moe Muuseumi ja Külastuskeskuse Facebooki-lehelt.

Niidu karjamõis

Et jõuda õigesse kohta, tuleb navigatsiooniseadmest otsida üles Lepiku talu Näo külas, mis asub ajaloolise Niidu karjamõisa territooriumil ja mille hooned on rajatud tollastele maakivimüüridele. Moest on sinna vaid kümme minutit sõitu, mis on kiiduväärt, sest kõht juba koriseb.

Kui autoga sissesõiduteele keerame, ruttab meile vastu Priit, matkajuht ja koolitaja. Vastuvõtt on soe, aga toitu ei näe kuskil! Priit näitab meile maja ja aeda, puhume juttu ja vaikselt hakkab selguma tõsiasi, et süüa teeme me hoopis ise. Muidugi lõkkel, sest lõkketoit on kõige parem.

Priit toob majast kõik vajaliku söögivalmistamiseks. Menüüs on täna kanakaste pärlkruupidega, aga see pole üldse nii lihtne toit, kui võib kõlada – siia käib kolme sorti juustu, kookospiima, kõiksugu rohelist, paprikat, tomatit, karrit ja palju muud. Katusealusel lõkkeplatsil on ilusad „niidirulli“-lauad, meie istume pakkudele ja hakkame toidu koostisosi lõikuma. Priit juhendab ja teeb raskemad tööd, toit valmib üksmeelses koostöös. Piltidelt näed, kui põhjalik see koostöö oli.

Oleme toidust täielikus vaimustuses, see viib lihtsalt keele alla ja on täiuslikult tasakaalus. Ise tehtud, hästi tehtud! Priit keedab kõrvale veel vaarika- ja mustsõstravarre teed, mis juba veidi jaheneva ilmaga suurepäraselt kosutab.

Nii toiduvalmistamise kui ka söömise kõrvale räägime muidugi pidevalt juttu, saame targemaks ja palju nalja saab ka. Priit räägib oma elust, kuhu kuulub ka kontoritöö Tallinnas, mille kõrvale ongi just vaja metsas müttamist, et elu tasakaalus oleks. Põhiliselt käivad Priidu juures lastegrupid ja kooliekskursioonid, kellega siis kõigepealt matkatakse ning pärast ise süüa valmistatakse, saab ka mängida pallimänge, olemas on väga populaarseks osutunud tross-sõiduk, batuut ning bassein ja saun. Talu laagrikompleksi esimesel korrusel on kaminasaal, kus õhtul lõõgastuda, ja teisel magala, kuhu saab majutada terve grupi. Võib ka otsustada mitmepäevase matka kasuks kusagil mujal või kaugemal metsas – sel juhul võetakse lisaks telkidele ka kogu toidutegemisvarustus metsa kaasa. Lepiku tallu on oodatud ka täiskasvanute grupid ja meie mõtleme küll, et siin saaks ju väga mõnusasti ettevõtte või osakonna motivatsioonipäeva pidada või miks mitte näiteks tähistada koos sõpradega sünnipäeva.

Niidu karjamõis on ideaalne koht, kuhu seltskonnaga minna ja käed „mustaks“ teha. Meie poolt raudkindel soovitus! Uuri võimaluste kohta lähemalt Vabaajaretkede kodulehelt ja Facebooki-lehelt.

Õnnela külalistemaja

Meil on selle Lääne-Virumaa avastusretke ööbimispaigad küll väga hoolikalt valitud. Esimene öö möödus Pärapõrgus ja teine Õnnelas. Oleme pärast suurepärast kõhutäit Niidu karjamõisas Õnnela poole teele asudes juba niigi õnnelikud, aga õnne pole kunagi liiga palju.

Jõuame Ohepalu külas asuvasse Õnnela külalistemajja päris hilja, päev on ju olnud väga pikk ning oleme üsna väsinud. Teadmine, et Õnnelas ootab meid lõõgastav spaa, annab kõvasti jõudu juurde. Kohapeal ootab meid puhkemaja peremees Ahto ja ei lähe viit minutitki, kui kõik see mees on spaas mõnulemas. Poleks arvanudki, et kuskil Lääne-Virumaa metsades võib olla peidus selline uhke spaakompleks mullivanni, basseini ja kolme erineva saunaga – aga siin me oleme ja on ka Ahto, kellega jutustades ja naerdes kaob meie väsimus kui tina tuhka ning juttu jätkub hiliste öötundideni.

Ahto ja tema abikaasa Õnnela (vaat kust külalistemaja nimi tuli!) alustasid oma majutus- ja catering’i-ettevõttega üle 20 aasta tagasi Linnumäe loodustalus, mis töötab ka praegu. Selle kõrvalt hakati pidama Tapal Vaksali trahterit, kus olid au sees aeglased toidud – näiteks pikalt veiniga keedetud kastmed või böff à la tartar – aga eks ikka küsis iga teine, kas burksi ka saab või vähemalt pitsat. Restoranil läks vaatamata burksipuudusele väga hästi ja kui omal ajal tegi Juha Rantanen Eestis telesaadet „Köögikubjas“, oli Vaksali trahter üks vähestest selles osaleda julgenud restoranidest. Seoses väikelinna kesklinnas aastaid tagasi toimunud rekonstrueerimistöödega, mille tõttu oli restoranile ligipääs piiratud, hakati pakkuma catering-teenust, mida tehakse tänase päevani. Ettevõtte köök asub siiani trahteris, aga catering’i võib sealt tellida täpselt sinna, kuhu vaja.

Õnnela külalistemajas oleme hetkel ainukesed külalised – koht on uus, on argipäev ja hooaeg pole veel päris käes, kuid juba nädalavahetusel on Ahtot ja Õnnelat ees ootamas kaks suurt üritust, nii et käed-jalad on tööd täis. Kui me järgmisel hommikul oma pehmetes voodites magusast unest ärkame, toimetavad Ahto ja Õnnela juba köögis, kus meile on valmimas ülimaitsev hommikusöök. Kuna eile polnud Õnnelat kohal, siis temaga saame tuttavaks alles täna. Nagu Ahto, nii on ka tema armas ja meiega täpselt klappiva huumorimeelega inimene – päris kahju on siit ära minna. Kuna me imetleme pikalt Õnnela külalistemaja aeda ja leiame ühe moonisordi, mis meie mõlema aiast täpselt puudu on, pakub Õnnela kohe välja, et kui me tuleksime sügisel tagasi, siis annaks ta meile istikud. Plaan on paigas – nagunii on Lääne-Viru metsade vahel tiirutades juba võimalikele seenekohtadele silm peale pandud ja sügisene reisiplaan lihtsalt koostab ennast ise.

Õnnela külalistemaja korraldab sinu juubeli, pulmad või seminari toitlustusest majutuseni, lisaks pakub erinevaid spaapakette ja tulemas on väga põnevad matkade ja saunarituaalide komboüritused. Selle pärli kohta keset metsi ja rabasid leiad rohkem infot Õnnela külalistemaja kodulehelt ja Facebooki-lehelt.

Mullistuudio

Käes on kojusõidupäev ja mis võiks olla meie reisile parem lõpuakord kui Mullistuudio külastamine – sest kellele ei meeldiks mullid? Meie nende inimeste hulka igatahes ei kuulu. Mullistuudio asub Rakvere vanalinnas Pikal tänaval ja lisaks väga heale vana maailma veinivalikule pakutakse ka kohalikku toodangut – muuhulgas Aru mõisa veine, millest eespool juttu oli.

Mullistuudios võtab meid vastu omanik ja mullifänn Maie Urbas, kes põhitööna tegeleb Lääne-Virumaa turismi koordineerimisega ja hoiab selle kõrvalt üleval Rakvere mullikultuuri. Kui inimene teeb asju kirega, jõuab ta palju.

Maie teeb meile Mullistuudios väikese ekskursiooni – see on väga õdus ja kodune koht ning kui elaks ise Rakveres, siis oleks ilmselt esimene valik, kuhu sõbrannaga veiniõhtule minna. Maie on koha süda ja hing ning peaaegu alati kohal, mis ongi selle koha võlu. Ta on töötanud külalislahkuse valdkonnas alates ülikooli lõpetamisest: alustas Tallinnas restorani juhtimisega, siis kolis Rakverre, lõi pere ja juhtis üle 14 aasta Palmse mõisa. Oma vinoteegi unistus on Maiet saatnud ammu, sest ta on juba umbes 25 aastat olnud suur veiniarmastaja, käinud väga palju veinireisidel ja -koolitusel. Maie ütleb, et tema suurim armastus kuulub vahuveinidele ja šampanjadele ning ta väga tahtis, et Rakveres oleks selline koht, kus pakutakse nendest parimat valikut. Nii tuligi see ise ära teha.

Mullistuudiol algas just kolmas suvi. Siin toimuvad erinevad üritused, kontserdid, veinikoolitused. Suur pluss on see, et Mullistuudio asub nii Rakvere Teatrist kui ka Aqva Spast vaid kolme minuti jalutuskäigu kaugusel – see info tasub teatri- ja spaasõpradel kindlasti kõrva taha panna. Mullisõpradele on see vinoteek kindla peale minek, sest nagu Maie ise ütleb – ta ei pane oma riiulile ühtki jooki, mille puhul pole veendunud, et see on väga hea.

Uuri Mullistuudio kohta lähemalt Facebookist ja Instagramist.