Lääne-Virumaa ringreis | Ühe päevaga Palmsest Pärapõrgusse, vahele veel golfitiir, linnuriik ja keele alla viivad hõrgutised

Reisime Lääne-Virumaale kolmekesi – mina, sõbranna Kersti ja ehtne Itaalia iludus Alfa Romeo Giulia. Erinevalt paljudest itaallastest vaid paarisajakilomeetrise läbisõiduga enne reisi algust. Klapp on meil suurepärane ja reis sujub tõrgeteta. Kohtume oivaliste inimestega ja külastame selliseid paiku, kuhu on kindlasti vaja tagasi minna. Ja muidugi neid ka teistele tutvustada, sest oleks patt selliseid elamusi ainult endale hoida.

Palmse mõis

Meie esimeseks sihtkohaks on Palmse mõis, kus on küll ka varem käidud, aga mitte kunagi giidituuril. See on kogemus, mida alates sellest reisist kõigile soojalt soovitame. Palmse mõisal on niivõrd põnev ajalugu ja ilma giidi jututa on võimatu seda kõike hoomata. Meie giid on ekspositsiooni juht Eve Ong ja teda kiidame väga! Lisaks faktide tutvustamisele jutustab ta mõisa ajaloost niimoodi lugusid, et need mineviku otsekui ellu äratavad ja tundub, et me ei rända mitte ainult ruumis, vaid ka ajas.

Kes Palmse mõisa vaid pealiskaudselt külastab, sellele võib jääda mulje, et eks ta üks ilus sakste kodu on olnud, uhke ja ümbritsetud kaunist loodusest. Tegelikult ei olnud Palmse mõis ainult härrasrahva elupaik, vaid see oli väga hästi toimiv majandusüksus, mida tõestavad mõisakompleksi kuuluvad umbes 30 ehitist. Kõige tähtsam majandushoone oli piiritusevabrik, mille toodangut ei müüdud ainult oma kõrtsides, vaid viidi ka Peterburi ja teenitud raha eest restaureeriti mõisahooneid. Tegeleti ka tellisetööstuse, põllumajanduse ja palju muuga.

Palmse mõisa mainiti esmakordselt 13. sajandil, alates 1522. aastast oli mõis perekond Metztackenite ja aastast 1677 Eesti ühe tuntuima aadliperekonna von der Pahleni omandis, kelle juhtimisel rajati ka mõisa uhke peahoone.

Von der Pahlenitest on giidil rääkida nii põnevaid lugusid, et tõesti tasub Palmsesse oma silmaga vaatama ja oma kõrvaga kuulama minna. Jutustan isutekitajaks edasi ainult ühe loo. Isabella Olga von der Pahlen (hiljem von Ungern-Sternberg) elas aastatel 1846–1915, oli grafoloog ehk käekirja uurija ja ennustas ka käejoonte pealt, lisaks rääkis vabalt seitset võõrkeelt. Abielludes Rudolf von Ungern-Sternbergiga asus noorpaar elama Leetse mõisa, kus neid külastas tsaar Nikolai II. Ta oli kuulnud parunessi selgeltnägija võimetest ja pakkus vaatamiseks iseenda kätt. Peale mõningast uurimist teatas Isabella, et ta ei näe midagi erilist. Elisabeth Förster-Nietzschele saadetud kirjas tunnistas Isabella, et ta ei julgenud öelda seda, mida käelt nägi - sõda, katastroofi ja surma, seda aga ei julgenud ta nii tähtsale isikule öelda. Isabella nägi õigesti, sest peagi pärast seda tapeti julmalt terve tsaari pere.

Uuri lähemalt Palmse mõisa giidituuride ja toimuvate ürituste kohta Palmse mõisa Facebooki-lehelt.

Vergi sadam ja restoran Wirkes’

Palmsest võtame suuna Vergi poolsaarele – see on küll koht, kus kunagi varem käinud pole. Tee on kitsas ja lõbusalt käänuline ning kulgeb läbi männi- ja segametsade, nii et juba saab paika plaan sügisel siia seenele tulla.

Restoran Wirkes’ asub justkui maailma lõpus. Sõidad ja sõidad, tee jääb aina ahtamaks ja mõlemal pool on meri. Päris poolsaare tipus asuvas restoranis võtavad meid vastu perenaine Kelli ja peremees Lauri Loit. Kelli jälgib restorani toimimist, tagab hotelli sujuva töökorralduse ning korraldab sadamas toimuvaid üritusi. Lauri on restorani peakokk ning ühtlasi sadamat haldav isik.

Restoranis on väga hubane ja kodune õhkkond, millele lisavad erilise puudutuse „ämma nõud“, mida hoole ning armastusega valmistab Lauri ema. Meile pakutakse imemaitsvat lõunasööki ja need kaunid südamega tehtud nõud annavad juba niigi imelisele toidule tõepoolest veelgi hõrgutavama maitse.

Kelli teeb meile pärast lõunasööki majas tuuri, näitab restorani ja hotellitube. Eriti oleme vaimustuses Kapteni sviidist, mille akendest avaneb 180-kraadine vaade merele. Ilmselt tunneks end öösel lainete loksumise peale üles ärgates tõesti kui kapten laevas ja ehmataks oma kaaslase üles röögatusega „Ankur hiivata!“.

Kelli räägib, et nad tegutsevad Lauriga sadamas neljandat hooaega ja see on aasta ringi töötav ettevõte, mis ei ole selles piirkonnas just väga tavaline. Restoranis on igal argipäeval lõunapakkumised, nii et kõhu saavad täis nii kõrval asuva suure tehase töötajad kui ka kauged külalised nagu meie. Restoranis kasutatakse nii palju kui võimalik kohalikku toorainet, näiteks toob kohalik kalur oma saagi otse sadamasse, nii et kala pole vaja kaugelt otsida.

Kelli ja Lauri on uhked, et Lahemaa piirkonnale on omistatud EUROPARC-i sertifikaat, ja Kelli sõnul on Vergi pererahva eesmärk vähendada prügi, õpetada töötajad korralikult sorteerima ning tõmmata oma eesmärgiga kaasa ka ümbritsevad ettevõtted.

Vergi sadamasse saab tulla autoga nagu meie, aga pole probleemi tulla ka jahiga. Väga mugav on siia seilata ka Soomest. Uuri Vergi sadama ja Wirkes’ restorani kohta lähemalt nende kodulehelt ja Facebooki-lehelt.

Ojasaare Puhketalu

Tagasi autos, seadistame navigatsiooniseadme Aarla külas asuva Ojasaare Puhketalu peale. Sõit on sujuv ja ei lähegi palju aega, kui silmame golfiväljakut ning peagi ka Ojasaare majakompleksi. Pargime golfiväljaku veerele ja kohe tuleb puhketalu peremees Jaan meid majast tervitama.

Kõigepealt näitab Jaan meile puhkemaja kaunist ja funktsionaalset seminariruumi. Siin on kõik olemas, mida vaja koolituste, koosolekute, konverentside, seminaride või muude koosviibimiste korraldamiseks. Aga Ojasaare Puhkemajal on suur boonus – pärast üritust saab minna õue golfi mängima ja saada ka golfikoolitust.

Meie jätame seminari vahele ja lähemegi kohe golfi mängima. Jaan toob varustuse ja räägib, et golfiväljaku rajamisega alustati 2007. aastal, aga eesmärk ei olnud luua täismõõtmetes kõrgetasemelist golfikeskust, vaid olemasolevaid võimalusi ära kasutades korrastada kinnistu ja anda sellele parim funktsioon. Golf oli uus ja huvitav ning läks päris hoogsalt käima.

Ka meil läheb golf kohe hoogsalt käima, Jaan õpetab ja meie sooritame lööke, millest mõned tulevad üllatavalt hästi välja. Saame mitu palli auku ja oleme enda üle üsna uhked. Jaan kiidab, et meil tuleb väga hästi välja, ja otsustame seda uskuda. Nipp on selles, et arvestame ainult oma õnnestunud lööke, sest neid, mis palli võssa lennutavad või sellele isegi pihta ei saa, ei näe pealt keegi peale meie enda ja Jaani.

Pärast sooritust jalutame golfiväljakul ja aias ringi – siin on tohutult ilus, lilled õitsevad ja mesilased sumisevad. Äkki märkame lähenemas Jaani abikaasat Üllet, kellel on käes kandik jäätisepokaalidega, kaunistuseks omatehtud moos. Päev on väga palav ja midagi paremat kui jäätis poleks siia enam tahta osanudki. Aitäh, pererahvas!

Meie poolt tuleb kindel soovitus korraldada oma firmaüritus või muu koosviibimine Ojasaare Puhketalus. Siia saab tellida ka catering’i, lähedal on mitmeid majutusasutusi. Uuri Ojasaare Puhketalu võimaluste kohta lähemalt nende kodulehelt ja Facebooki-lehelt.

Bonzai

Ojasaare Puhketalust võtame suuna Rakvere peale, sest meid ootab õhtusöök Bonzai restoranis. Kui jõuame kohale ja saame kätte menüü, on väga raske valikut teha, sest kõik tundub lihtsalt nii isuäratav. Lõpuks valin mina Okonomiyaki Hiroshima stiilis ja sõbranna Bulgogi. Neid toite on isegi raske kirjeldada – minu praetud kapsavärk Okonomiyaki ei meenuta midagi, mida olen varem söönud, ja seda ainult heas mõttes. See toiduelamus on unikaalne. Sõbranna Bulgogi ajab ta peaaegu nutma – no et nii hea on ja kuidas tahaks osata sellist toitu ise valmistada.

Kui söömise lõpetame, tuleb Bonzo meiega juttu ajama. Uurimegi kohe, kust need retseptid pärit on, sest need pole ju päris traditsioonilised mingi rahvusköögi toidud. Bonzo vastab, et toitude üldine suund on Jaapani ja Korea rahvusköök, aga et ta teeb asju mittetraditsiooniliselt, võtab mingid ideed ja teeb täpselt nii, nagu talle tundub, et on õige. Bonzai ei ole Aasia köök, vaid Aasia maitsetega pikitud Bonzo köök.

Bonzo, kodanikunimega Andrus Albrecht, on armastatud eesti muusik, kes on nüüd peaaegu kolm aastat pidanud oma söögikohta. Ta räägib, et kuigi selle aja peale on asjad hakanud paika loksuma, pole ta ikka veel päris harjunud sellega, et teeb kogu aeg tööd. Ärkab hommikul kell seitse, kell üheksa teeb juba Bonzai köögis süüa ja vahel läheb sama soojaga õhtul üheksani välja. Bonzo jaoks on oluline, et ta on ise siin 100% kohal, see loob väärtuse ja fluidumi. Esimesel aastal oli Bonzo köögis täitsa üksi, nüüd on vend ka. Bonzo tõdeb, et aastaid muusiku elu elanuna saab ta nüüd kellast kellani tööinimese elust palju paremini aru. Muusikaga tegeleb ja kontserte annab ta nüüd pigem puhkuse ajal, aga vahel teeb kontserte ikka ka Bonzais.

Uuri Bonzai kohta lähemalt nende kodulehelt ja Facebooki-lehelt.

Linnulauluretk Peep Veedlaga

Peep Veedla ootab meid Mõedaka külas Kala talus. Siin asub MTÜ Pesapaik peakorter, mille asutajate Peep ja Taimi Veedla eesmärkideks on linnuõppe ja mitmel tasemel linnukoolituste kaudu keskkonnahariduse propageerimine, teadlikkuse tõstmine erinevate kohapeal pesitsevate või läbirändel olevate lindude kohta ja linnusõbraliku kooseksisteerimise propageerimine.

Mina olen olnud aastaid suur linnusõber, käinud linnuvaatlustel ja ise ennast sel teemal harinud. Nii et muidugi paneb see Lääne-Virumaa tegevus mind rõõmust hüppama. Peep Veedla artikleid on loetud küll ja nii hea meel, et saame temaga päriselt kohtuda. Kes ei tea, siis Peep Veedla on ka Viru Folgi peakorraldaja, nii et tema tegevus ei piirdu kaugeltki ainult lindudega.

Kala talus ootavad meid Peep ja ilus kiisu Tripsu. Rääkimata lindudest, kes üksteise võidu meile lauluviise siristavad. Tunnen kohe ära metsvindi, väike-lehelinnu, musträsta, hallrästa ja ööbiku ning Peep lisab karmiinleevikese, mustpea-põõsalinnu ja rohevindi – neid ma ise ära ei tunneks. Me hoiame kõrvad kikkis ja teeme väikese retke metsa vahel, kus veel palju linde kuulda saame. Nagu Peep ütleb – tal pole vaja siit metsast kuhugi minna, kõik linnud on kohal!

Vanarahvas on metsvindi laulu tabavalt edasi andnud lausega „Siit-siit-siit-siit metsast ei tohi võtta mitte üks pirrutikk!“, Peep aga ütleb, et ega tänapäeval enam keegi pirrutikkudest midagi ei tea, seega võiks tänapäevasem laulutõlgendus tema arvates olla „Tiit-Tiit-Tiit, tule metsa, võta kaasa Mikk!“. Peep teab, et metsvindil on kolm häälitsust, teine on kutsehüüd „Vint-vint!“ ja kolmas kõlab „Priit! Priit! Priit!“. Nii et metsvindil on kolm lemmikmeest. Meil on natuke kahju, et tal lemmiknaisi pole.

Peep tõlgib meile ka karmiinleevikese laulu, nimelt hõikab see linnuke tavaliselt nii: „See Peep on idioot! See Peep on idioot!“ Praegu laulab ta Peebu sõnul siiski viisakamaid laule, sest kohal on külalised, hetkel nii: „Sa vaata videot!“ ja „Nice to meet you!“

Oli tõesti ülimalt meeldiv kohtuda nii karmiinleevikese, Peebu kui ka kõigi teistega. Kui soovid samasugust elamust saada, siis uuri rohkem infot Pesapaiga kodulehelt. Ettevõttel on ka oma kirjastus, kus antakse välja põnevaid raamatuid ja lauamänge, mille abil oma linnutundmist parandada – uuri lähemalt Pesapaiga poest.

Pärapõrgu Puhkemaja

Viimaks on käes aeg sõita oma tänasesse majutuspaika Pärapõrgu Puhkemajja, kus meid ootab tünnisaun – mida paremat sellise pika päeva peale veel tahta! Võtamegi suuna Miila küla poole, kus see ägeda nimega puhkemaja asub.

Pärapõrgu Puhkemaja nimetatakse tema Facebooki-lehel põrgulikult mõnusa õhkkonnaga paigaks ja see on nüüd küll sulatõsi. Siin on väga kaunis aed, mida võib imetlema jäädagi. Leilisaunal ja tünnisaunal on võimas boonus – tiik vaid mõne sammu kaugusel. Veidi eemal on olemas ka traditsiooniline suitsusaun. Siin on täielik vaikus ja rahu... Oi, nüüd ma eksin, siin huilgavad ju paabulinnud, prääksuvad pardid ja kaagutavad kanad – aga kui te minu arvamust küsite, siis teevad sedasorti hääled „vaikuse ja rahu“ veelgi täiuslikumaks. Lisaks kodulindudele ei pea siin ka metsalinnud oma andeid vaka all hoidma, nii et sauna helitaust on meie jaoks ideaalne.

Aga mida on veel vaja, et paik oleks põrgulikult hea? Loomulikult häid inimesi. Meid võtab südamlikult vastu puhketalu perenaine Marge, kes tutvustab maja ja aeda, juhatab kätte meie toad ja ütleb, et oli küll eelnevalt juttu vaid tünnisaunast, aga ta küttis ikkagi leilisauna ka kuumaks – no kas pole luksus! Veedamegi õhtu saunas, tünnis ja tiigis, taustaks loojuva päikese oranžid, roosad ja lillad toonid, ning naudime elu. See on koht, kuhu tuleb kindla peale tagasi tulla.

Ööseks on meile korraldatud show, mis vastab suurepäraselt puhkemaja nimele. Nimelt möllab terve öö padukas ja pikne, kuid magada on selles rajus magus. Hommikuks on Margit valmistanud meile head-paremat süüa ja räägib Pärapõrgu Puhkemajast natuke lähemalt. Selgub, et siin peetakse puhkemaja juba kaheksa aastat ja kuigi esialgu sai majakompleks ehitatud enda tarbeks, tekkis peagi mõte hakata ka teistele oma ruume pakkuma. Pärapõrgu Puhkemaja pererahvas võõrustab peresid, sünnipäevaseltskondi, firmapidusid ja muid kokkusaamisi – kõik on oodatud!

Pärapõrgu Puhkemaja on ideaalne paik tähtpäeva korraldamiseks või niisama lõõgastumiseks. Siin on olemas suur peosaal ja mõnus ajaveetmisala saunamaja juures. Puhkemajas on neli magamistuba ja kohapeale saab tellida ka catering’i. Uuri lähemalt Pärapõrgu Puhkemaja kodulehelt või Facebooki-lehelt.