FOTOD | Tartumaa on parim paik maailma ja iseenda avastamiseks

Käisime sõbrannaga Jõgevamaal seiklemas – loe lähemalt SIIT. Mis järgmiseks? Muidugi Tartumaa! Ega siis Eestis reisides ühe maakonnaga piirduda tasu, eriti veel, kui meid sõidutab ülimugav Peugeot 408 pistikhübriid, mida ei raatsigi tegelikult üldse enam Viking Motorsisse tagasi viia ...

Kui oleme oma Jõgevamaa seiklustest Peipsi Teemajas korralikult välja puhanud, võtame suuna Saadjärve poole. Nimelt ootab meid Jääaja keskus ja parvesõit järvel.

Jääaja keskus tundub rohkem kui 30-kraadisel suvepäeval mõnusalt jahutav, Saadjärv meeldivalt märg. Nii et alustame oma teed, vile huulil ja rõõmus ootus kuuma nahka paitamas.

Jääaja keskus ja Saadjärv

Jääaja keskuse juurde jõuame keskpäeval, kui õhukuumus on juba jõudnud oma maksimumini. Meie reisi päevil ei lähegi kraadiklaas kordagi alla 30 kraadi, küll aga sellest üle, nii et kõigepealt suundume jahtuma Jääaja keskuse eksponaatide vahele. Mis võiks olla parim keskkond jahtumiseks, kui rännak viimasesse jääaega! Põnev on uurida, kuidas 10 000 aasta jooksul pärast seda on kujunenud maailma ja Eesti loodus, millised on kliimamuutuste põhjused ja kui suur on neis inimeste roll.

Jääaja keskus on tõesti põnev elamuskeskus, mille ekspositsioon on hariv ja interaktiivne. Uskumatu on mõelda, et siin saab ülevaate 13,8 miljardist aastast ajaloost, alates Suurest Paugust. Siin saad uurida, kuidas moodustusid galaktikad ja päikesesüsteem, kuidas sai alguse elu Maal, kus miljardeid aastaid hiljem sündis inimene. Homo sapiens saab siin oma eksistentsi marginaalsusest küll hea pildi.

Kui oleme muuseumi ekspositsiooni korralikult üle vaadanud, ootab meid parvesõit Saadjärvel. Meiega tuleb kaasa Jääaja keskuse giid Kaupo, kes oskab rääkida kõigest, mida nii keskuses, Saadjärvel kui ka kogu Vooremaal näha võib. Kui tahad piirkonnast rohkem teada, tasub kindlasti koos temaga retkele minna.

Parvesõitu Saadjärvel soovitame kindlasti kõigile, kes Jääaja keskuses käivad. Saad kogeda imelisi vaateid, lisaks pakuvad silmailu tuttpütid, kajakad ja kiilid. Kui veab ka ilmaga nagu meil, on eriti mõnus pärast parvesõitu Saadjärves ujumas käia – vesi on soe ja mõnus. Meie saame lisaks suurepärasele ilmale veel ühe jackpot'i – supelda koos luigemamma ja tema tibudega.

16.-22. juulil ootab Jääaja keskus oma sünnipäevale! Toimub palju huvitavaid sündmusi, näiteks Äksi [eel]arvamusfestival ning Marten Kuninga ja Robert Linna kontsert. Avatakse uus näitus „Miks jääkarud pingviine ei söö…“ ja torti saab ka. Uuri Jääaja keskuse kohta lähemalt SIIT.

Vaata fotosid Jääaja keskusest ja parvesõidust Saadjärvel:

Juulamõisa kohapärimuskohvik

Pärast Jääaja keskust ning parvesõitu ja ujumist Saadjärves suudame mõelda ainult söögile. Meie lõunasöögikohaks on programmis märgitud Juulamõis, nii et oleme üsna kindlad, et Google Maps viib meid mõnda suurde mõisa, kus on ka restoran. Tegelikult leiame end kaardi juhatusel lihtsalt ühe kena maja eest ja läheme kahtlevalt sisse, keelel valmis küsimus, et kus siis see mõis asub.

Juulamõisas võtab meid vastu koha peremees Kalvo ja selgub, et oleme täiesti õiges kohas. Mees tutvustab meile vägagi isuäratavat menüüd, saame tellimused tehtud ja läheme õue terrassile oma toite ootama.

Minu jäägitu tähelepanu pälvib sealsamas lähedal olev heinarõuk – pole seda Eestis teab mis ajast näinud. Iga kord, kui näen mööda Eestit sõites heinapalle, tahaksin nad rõukudeks tinistada, sest midagi ilusamat ja nostalgilisemat on raske ette kujutada. Olin lapsena vanaema juures kõva heinaline ja rõuku nähes hüppavad ajusoppidest esile korraga kõik lapsepõlvemälestused, -lõhnad ja -maitsed. Hiljem selgub, et Kalvo pani ise selle rõugu püsti ja ma pole kaugeltki ainuke turist, kelle süda rõuku nähes lihtsalt ära sulab.

Varsti saame kätte oma toidud, mis on lihtsalt suurepärased ja näevad ka väga kaunid välja. Kui oleme kõhu täis saanud, liituvad meiega ka Kalvo ja kohviku perenaine Eneli ning saame uurida, mis on selle koha lugu. Selgub, et nende pere, kus on ka neli last, kes samuti kohvikus aitamas käivad, elavad siinsamas küla teises otsas ja on väikestviisi maailmaparandajad. Kohviku rajasid nad siia juba viis kevadet tagasi.

Kalvo sõnul pole me sugugi esimesed inimesed, kes kohale jõudes küsivad, et kus see mõis siis on. „Siis ma saan ikka targutama hakata, et kuna Juulamõis kirjutatakse kokku, siis see on koha nimi,“ selgitab Kalvo. „Aga seos mõisaga on täiesti olemas, sest omal ajal asus siin üks Elistvere karjamõisatest.“

Eneli sõnul on pere jaoks väga oluline pakkuda külastajatele värsket kohalikku toitu. „Meie menüüs on mõjutusi nii mõisamiljööst kui ka toonasest kohalikust talupojatoidust,“ räägib perenaine. „Siin on kõik mahe ja meil on ka oma ürdiaed – igale roale paneme me mõne söödava taime juurde. Suur osa toorainest on meil samuti enda kasvatatud, näiteks Kalvo kasvatab ise kartulit.“

Oma kasvatatud kartulid on siin erilised. Kas oled varem söönud kohvikus kartulit, mis on korjatud kuuvalgel? Kalvo naerab, et no mis teha, päeval on pere kohvikuga nii rakkes, et kartulivõtuks on vaid täiskuuööd ...

Meil ei jää üle muud, kui imetleda neid tegusaid inimesi ja seda ülimaitsvat toitu, millele annab erilise maitse täiskuusära ja midagi veel ... see peab olema armastus. Uuri Juulamõisa kohapärimuskohviku kohta lähemalt SIIT!

Vaata fotosid Juulamõisa kohapärimuskohvikust:

AHHAA teaduskeskus

Juulamõisast võtame suuna Tartu linna, et minna avastusretkele AHHAA teaduskeskusesse. Oleme sõbrannaga muidugi seal mõlemad ka varem käinud – nagu väga suur osa teisi eestlasi –, aga selles keskuses on alati midagi uut. Iga kord on uusi eksponaate ja näitusi.

Sel korral algab meie avastusretk AHHAA keskuses mitte ahhaa-, vaid pigem ohhoo-elamusega. Nimelt otsustame me oma õhtut alustada end Münchauseni torni vinnamisega ja end alla tagasi lastes ei saa me enam mingil põhjusel toolist välja. Keerleme seal juba mitmendat ringi, aga mingil veidral põhjusel turvakaar üles ei tõuse. Meie viis olukorda lahendada on lihtsalt, kõhud kõveras ja silmad pisarais, naerda, kuid ka see ei päästa turvakaart valla. Nii et tõesti ohhoo-elamus, sest me nägime seal ringi keereldes ja naerdes ilmselt tõesti pisut ohhohhood välja. Kuidagi naerame sealt end ikka lõpuks välja. Või siis vajutame nupule. Jäägu see meie isiklikuks salajaseks teaduskogemuseks.

Olles taas vabadusse pääsenud, uudistame põhjalikult kõiki eksponaate. Minu lemmikuks kujuneb seekord näitus „Tartu Ülikooli meditsiinikogud“. Seda kirjeldatakse kui ainulaadset pilguheitu inimese anatoomiale. Näitusel saab ülevaate kogu inimkehast ja vanim eksponaat on pärit lausa aastast 1803. Mina kui vana anatoomia-, meditsiini- ja patoloogiamuuseumite fänn leian sealt mitmeid äärmiselt põnevaid eksponaate. Näitus on avatud selle aasta lõpuni – tasub vaatama minna!

Väga põnev on ka AHHAA teaduskeskuses kuni selle aasta novembrini avatud näitus „Ahhaa, meeled“, mis pöörab sinu nägemise, kuulmise, haistmise ja kompimise lootusetult pea peale. See võimendab kõiki sinu tajusid, nii et iga väiksemgi kogemus on eraldi elamus.

Vaata fotosid AHHAA teaduskeskusest:

SOHO hotell

Oma pea peale pööratud meeltega oleme lõpuks valmis suunduma oma tänasesse majutuskohta – SOHO hotelli. See hotell ja restoran on mõnusalt kesklinnas Rüütli tänaval – väga mugav! Otsustame veidi puhata, kui kõlab koputus uksele – väsinud rändajatele tuuakse vahuvein ja kandikutäis puuvilju. Kui see pole väärt hotelli mõõdupuu, mis siis veel!

Väike mull ja eine turgutab koheselt meeli ning võimendab tajusid, nii et võtame veel ette tuuri õhtuses Tartus, kus on ikka veel pea 30 kraadi sooja. Pärast jalutuskäiku tuleb hea uni, on vaja korralikult välja puhata, et homme Vudilas ikka jaksu vudida oleks.

Vudila mängumaa

Hommikul väljapuhanuna hakkame kohe Vudila poole sõitma. Õues on endiselt 30 kraadi ja väljavaade mängumaa basseinides ja liumägedel möllata ning Kaiajärves ujuda tundub enam kui meeldiv.

Kohapeal võtab meid vastu Vudila majutuse ja laagritega tegelev Piret Kaljagin ning esimese asjana viibki meid vaatama, millised majutusvõimalused siin on. Kui ikka päev läbi vudida, on ju tore kohapeale ka ööbima jääda ja järgmisel päeval jätkata. Majutusvõimalused on siin tõesti vahvad – ööbida saab hubases saunamajas, moodsa disainiga Vudila peremajades, eriti nunnudes puujalal seisvates Vuta majades või laagrimajades.

Pärast seda tutvume põhjalikult terve Vudilaga ja kui kätte jõuab lõunaaeg, sööme mõnusa kõhutäie Vudila grillmajas. Siin on supermaitsvad šašlõkk ja grill-liha, kõik tellimused valmistatakse värskelt kohapeal. Kõhud täis, otsustame enne suuremat vudimist teha Kaiajärvel ühe mõnusa tiiru vesirattaga. Siin on imeilusad vaated ja rahu, vesi on peegelsile ja vaid hetkeks lööb mõni part või tuttpütt veepinna kergelt virvendama.

Pärast veeretke lõõgastume basseinis ja päikese käes, laseme alla liumägedest ja -torust, ühesõnaga veedame aega parimal moel. Vudilasse ei pea üldse tingimata lastega minema, see on suurepärane koht ka täiskasvanutele. Meie naudime lisaks veepargile veel väga ka väikest loomaparki, kus saab kitsede, hobuste ja lammastega juttu puhuda. Küülikud nii sõnakad ei ole ja lesivad suvekuumuse rammestuses oma majakeste varjupoolsel küljel.

Tegemist jätkub Vudilas muidugi veel ja veel – siin poleks üldse probleemi ka mitu päeva veeta. Vaata SIIT ise, mida kõike seal teha saab!

Vaata fotosid Vudilast:

Lõpuks ongi kätte jõudnud aeg Tallinna poole sõitma hakata. Kuigi ma artikli alguses ütlesin, et me ei tahaks seda üldse teha, peame kahjuks ikkagi auto Viking Motorsisse tagasi viima. Võimalus nautida veel kaks tundi selle imelise neljarattalise mugavusi ongi tegelikult suurepärane lõpp meie lõbusale ja lõõgastavale Jõgevamaa-Tartumaa reisile, kust leidsime nii palju kohti, kuhu tahame kindlasti tagasi minna.

Turvaliselt ja mugavalt sõidutas blogijaid Tartumaal Peugeot.