FOTOD | Sinirohelised veeseiklused säravkollases päikeses ja veripunasel loojangul mustade mägede maal

Eestist üle kolme korra väiksemal Montenegrol on pea kolmesaja kilomeetri pikkune rannajoon ja ka lugematult siseveekogusid, nii et selles riigis ei peaks tulema mõttessegi kogu puhkust maismaal veeta. Meie seiklesime ringi nii laeva kui mootorpaadiga, lisaks sai muidugi igal võimalusel ujutud. Vesi nii Aadria meres kui järvedes-jõgedes on puhas ja kutsuv ning eestlase jaoks soe juba ka maikuus.

Kindlasti tasub Montenegros pidevalt ringi käia, ujukad riiete all, kuna ujumisvõimalus võib avaneda iga hetk. Isegi kui enne laevasõitu öeldakse, et ujumine plaani ei kuulu, tehakse jooksvalt plaanid ümber ja ujuda saab ikka.

Skadari järv

See Montenegro ja Albaania ühisomandis järv (kaks kolmandikku Montenegro, üks kolmandik Albaania territooriumil) on Balkani suurim järv ja oluline looduskaitseala. Siin elab 270 linnuliiki ja üle 30 kalaliigi. Siin saab näha dalmaatsia pelikani, mis on ohustatud liik, seega teevad kohalikud keskkonnakaitsjad kõik, et järve äärde liiga palju uusi hooneid ei ehitataks, mis kahjustavad kohalikku ökosüsteemi.

Maikuus, kui meie Montenegros olime, oli järveliiklus igatahes veel vaikne, nii et saime rentida laeva ainult enda seltskonnale ja nautisime segamatult järve ilu. Mais ja juunis järvel sõites on kõikjal kaunid vesiroosid, vesi on vaheldumisi sinine ja pudelroheline ning näeb palju linnulapsi. Alguses meile küll öeldi, et ujuma ei saa, kuid nurga taha jõudes ütles meie kapten kohe, et muidugi saab ujuda ja ausõna, see oli parim ujumine kogu Montenegros! Kapten väitis, et vesi on alla 20 kraadi, meie sisemine kraadiklaas ütles, et vähemalt 23 — oli see siis, kuidas oli, aga mineraalainerikas vesi oli ütlemata mõnus ja tegi naha pehmeks kui hülgepojal.

Vaata fotosid imelisest Skadari järvest:

Lindude saar

Paar päeva oma reisist veetsime me hotellis väikeses Petrovaci linnakeses, mis asub üsna lähedal kaunile ja ajalugu täis Budva linnale. Kohe, kui seal esimest korda merre ujuma läksime, märkasime pisikest saarekest, mille tipus on kirik. Tundus päris paras ujumise distants, aga jätsime siiski saare avastamise hilisemaks, sest saarele ujumisega käib teatavasti alati kaasas see tüütu faktor, et pärast pead saarelt tagasi ka ujuma.

Õhtul juba kuulsime kohalikelt, et selle maalilise saare nimi on Sveta Nedjelja ja et kiriku saare tippu rajas ammustel aegadel üks Kreeka meremees, kelle laev saare läheduses põhja läks, aga kes ise eluga pääses ja tänutäheks kiriku ehitas. Kahjuks see kirik hävis 1979. aasta suures maavärinas ja selle asemele ehitati uus kirik, mis on kohalike sõnul küll üsna sarnane originaalse kirikuga.

Järgmisel õhtul läksimegi sadamakaile, et leida endale saarele transport. Saime mootorpaadi koos juhiga ja lausa lendasime kohale — kihutasime mööda mitmetest vesiratturitest, kes samuti saarele teel olid, sest vesirattaga teatavasti just erilist kiirust ei arenda.

Sveta Nedjelja saar oli lihtsalt imeline! Võib-olla ei soovitaks sinna minna maikuus nagu meie, sest saarel pesitseb tohutu kogus piiritajaid ja sel ajal, kui meie seal käisime, haudusid emaslinnud parajasti tibusid ja isaslinnud riidlesid meiega. Meil õnnestus isegi mõnesse kiviprakku sisse piiluda, kus emaslind haudus ja saime väga kurja pilgu osaliseks.

Ehk ei tohiks turiste sellele väikesele saarele pesitsusajal üldse lasta, sest me tekitasime piiritajatele oma rõõmsa seltskonnaga vist päris palju stressi. Me saime neilt ikka päris palju riielda ja mõned meie linnutundlikumad reisikaaslased võrdlesid olukorda lausa Hitchcocki kuulsa linnufilmiga.

Vaata fotosid Sveta Nedjelja saarest ja pahastest piiritajatest:

Loe veel: FOTOD | Paigad, kuhu Montenegros kindla peale minna tasub

Reisile viis meid Ukraina reisikorraldaja Join UP!