FOTOD | Paigad, kuhu Montenegros kindla peale minna tasub

Mustade mägede maad Montenegrot on korduvalt nimetatud kauneimaks maaks Euroopas või isegi kogu maailmas. Sellised tiitlid on nagu nad on — katsu sa seda va ilu patta panna —, kuid tuleb tunnistada, et esimestel päevadel Montenegros sai ikka ahhetatud küll. Pärast harjus juba ära.

Mustad mäed on nii rohelised, meri nii sinine ja ükskõik kuhu vaatad, on seal ikka ja ainult miljoni dollari vaade. Mäed ja orud, saared ja abajad on paika sätitud nii kaunilt — ja need vaated on põhimõtteliselt igal sammul, pole nii, et pead sada kilomeetrit sõitma, et midagi kaunist näha, see lihtsalt ümbritsebki sind kogu aeg. (Olgem ausad, selle pisikese riigi ühest servast teise ongi ainult veidi üle saja kilomeetri, nii et kui suvalises suunas sada kilomeetrit põrutaks, oleksid nagunii juba omadega Horvaatias või Albaanias. Või Serbias või Bosnia ja Hertsegoviinas või kogunisti Kosovos.)

Panengi kõigepealt ritta mõned vaated, mille peale meie reisiseltskond ahhetas. Eks hiljem läheme juba täpsemaks, kus ja mis.

Nüüd on aga aeg rääkida paikadest, kuhu tasub Montenegros sammud seada.

Njegoši mausoleum

Petar II Petrović Njegoši mausoleum asub Lovćeni mäe tipus. See mägi ning selle ümber asuv rahvuspark on Montenegro au ja uhkus ning on ka riigi nime inspiratsiooniks, kuna mäge katavad tihedad ja tumedad metsad. Serbia kuningas Stefan Milutin viitas Lovćenile kui Crna Gora'le (e.k Must Mägi) juba 13. sajandil.

Petar II Petrović Njegoš oli Montenegro valitseja aastatel 1830-1851. Tegelikult polnudki Montenegro sel ajal veel ametlikult tunnustatud riik, aga just Njegoš tegi suure töö ära riigipiiride määramisel ja kogu infrastruktuuri rajamisel, nii et montenegrolastel on ta südames. Minnes vaatama Njegoši mausoleumi on huvitav teada, et mees polnud ainult valitseja, vaid ka luuletaja, kes suri noorelt tuberkuloosi ja kelle pärand on kohalike jaoks rahvusromantilise tähtsusega. Montenegro keerdkäike täis ajaloo kohta tasub huvilistel pikemalt lugeda, see on tõesti põnev. Iseseisvaks riigiks kuulutati Montenegro alles 2006. aastal.

Mausoleumini jõudmiseks tuleb tükk aega mööda serpentiine mäkke tõusta ja lõpuks veel trepist 460 astet üles ronida. See väike trenn tasub kuhjaga ära, sest pilvepiiril asuv mausoleum ja vaated, mis sealt avanevad, on imelised. Lisaks leiab loodushuviline sealt mõne põneva liigi, keda allpool lihtsalt ei näe. Mägede ümber tiirutavad mägihakid ehk ehk Alpi-nokad ehk kollanokad — suured läikivmustad kuldkollase noka ja punaste jalgadega vareslased ning maa peal askeldavad ringi väga erilised putukad. Eriti ägedad on põrnikad ladinakeelse nimega morimus funereus — „morimus“ tähendab surmale määratut ja „funereus“ surmavat või mõrtsukalikku, kuid tegelane ise on sõbralik ja sõrmepikkune, ilus ka. Kahjuks väljasuremisohus, nii et neid tuleb hoida.

Vaata fotosid Petar II Petrović Njegoši mausoleumist ja selle ümbrusest:

Kotor ja kassid

Kotori linnake asub Lovćeni mäe orus, Kotori lahe kõige sügavamas sopis. Linna ümbritseb Veneetsia vabariigi ajal ehitatud linnamüür, seal on imeilus vanalinn ja kassid igal nurgal. Neid jätkub igasse kohvikusse ja poodi, müürijupile ja autokapotile. Siin linnas on igal nurgal ka kasside toidu- ja joogikausid ning ühel väljakul on neile ehitatud ka majakesed, et mugavamalt pereelu elada. Kotoris on isegi kassimuuseum! Sellel kõigel on ka pahupool, sest kuigi kohalikud pingutavad, et kassidel oleks võimalikult hea elu, on selge, et päris kuninga kassi elu see ei ole ja kui haigus kimbutab, pole abi nii lihtne saada. Siiski annavad kohalikud endast kõik, et kassid elaksid rõõmsat elu.

Vaata fotosid Kotorist ja kassidest — tegelikult, kuna kasse pole kunagi liiga palju, lisan siia veel pilte kassidest üle Montenegro, et nad saaksid kenasti kõik ühes galeriis koos olla:

Perast ja Gospa od Škrpjela

Kotorist mitte eriti kaugel asuv armas Perast on väike ajalooliste kirikutega linnake, kus on Veneetsia võimu ajast alles kaunid Veneetsia villad, paleed ja tervelt 16 kirikut. Meie jalutame linna läbi soojas suvevihmas ja siis võtame suuna Gospa od Škrpjela ehk Our Lady of the Rocks tehissaarele, kus asub ilus kirik ja suurt muud ei midagi. Sel maalilisel saarel armastavad montenegrolased abielluda. Kuna kirikul ei ole kindlaksmääratud renditasu, siis annetavad paarid kirikule endale sobiva summa ning pärast laulatust annetab pruut ka oma pruudikimbu. Kirikus on sadu kuivanud pruudikimpe.

Our Lady of the Rocks saareke on populaarne turismisihtkoht, kuid meie saime tänu vihmale ja äikesele nautida veidi väiksema turistide hulgaga palistatud saart. Vaata fotosid Perastist ja Our Lady of the Rocks saarest:

Stari Bar ja uus Bar

Bar on rannikulinnake Montenegro lõunaosas, mille rajasid Stari Bari elanikud, kes pidid aastal 1979 pärast suurt maavärinat 5 kilomeetrit ranniku poole kolima, kuna maavärin hävitas akvedukti ja jättis linna ilma voolava veeta. Uus Bar on väga nunnu, mere- ja mäevaadetega ja rohkete kohvikutega. Seal sõime me ka oma reisi parimaid mereande — sinimerekarpe, kaheksajalga, kalmaari ja muud.

Stari Bar asub merest eemal mägedes Albaania piiri lähedal ja pärineb varakeskaja aegadest ning on tuntud oma lossi ning Ottomani perioodil ehitatud akvedukti poolest. Seal on mõnus ringi jalutada ja vaadata, kuidas kunagi inimese ehitatut loodus tagasi võtab.

Vaata fotosid uuest ja vanast Barist:

Järgmises artiklis Montenegrost seikleme vee peal ja vee sees — nii järvel kui merel. Ainult maismaaga piirdumine ei ole mustade mägede maal nimelt üldse mõeldav, sest sillerdav vesi kutsub kui magnet.

JÄRGNEB...

Reisile viis meid Ukraina reisikorraldaja Join UP!