Seiklus rüblikutega | Kus Hispaanias hispaania keelt ei räägita, lähiajalugu hirmutab, aga loodus köidab?

Perekond Tomikas otsustas, et kui oled ammu midagi tahtnud teha, tuleb see teoks teha, sest kunagi ei tea, mida tulevik toob. Peresse kuuluvad ema ja isa ning kaks väikest last — tutvu nendega SIIN. Kuidas kolm kuud ratastel väikelastega välja nägema hakkab, saad jälgida Reisijuhist.

Prantsusmaa lõunaosas paiknevast Saintes’i linnast Hispaania põhjaossa on neljatunnine autosõit. Neli on kahe aktiivse rüblikuga tagumine piir. Peale seda kostub tagapingist palju hädakisa, mis algab sõnadega: „Emme, emme, emmeeee-issi-issi-issiiii!!“. Kui esimene häda on möödus, järgneb peatselt teine. Iga sõiduminuti järel läheb esimese ja teise hädakisa vaheline aeg lühemaks ja nii me sõidame nagu tiksuvate pommikestega mööda Euroopat ringi.

Juhtus aga nii, et majutaja saadetud aadressi asemel kasutasin Booking.com-is majutuspaiga aadressiks märgitud kohta. Selle apsaka tõttu sõitsime majutuskohast pool tundi edasi ja sattusime kõrgele üles mäkke, täiesti maha jäetud hotelli juurde kitsale teele, kus oli raske autoga ümber pöörata. Tuletagem meelde, et olime samas ka ebameeldivalt kõrgel. Avastasin oma vea ja pidime nüüd juba emotsioonidest tulvil rüblikutega järgmised 30 minutit sama teed tagasi sõitma. Päeva sõiduajaks sai uskumatud VIIS tundi, aga me tegime selle ära ja võisime enda üle uhked olla!

Kellel on plaanis Baskimaad ehk autonoomset piirkonda Hispaania põhjaosas väisata, siis majutuspaik tasub endale seal varuda aegsasti. Kui muidu polnud teepeal majutuskohtade leidmisega probleeme ja broneerisime kõik õhtused peatumiskohad samal päeval, siis Baskimaal oleksime oma tavalise eelarve ehk 70-100 euro eest pelgalt telkimiskoha saanud.

Ja näiteks 150 euro eest oleksime saanud kellegi haagissuvilas magada, aga otsustasime sellest jutumärkides heldest võimalusest siiski loobuda ning selle asemel eelarvet tõsta, et veeta öö turvaliselt ja mugavalt. Saime tõeliselt kaasaegse, suisa luksusliku 200 eurot/öö maksnud apartmenti majja, mille kaks õde olid koroona ajal turismi eesmärgil loonud. See on seni kõige ilusam, puhtam ja mugavam koht, kus oleme ööbinud ja kui armsad olid meie võõrustajad ise! Peale pikka sõitu kulus selline positiivne üllatus ära.

Enamus majutuskohtade omanikke me ei näe. Kui broneerid majutuse AirBnb-st, siis antakse sulle võtmekapi kood, kust saad võtmed ja saadetakse juhised, kuidas majutuspaika pääseda. Bookingus, kas on hosteli automaatne sisenemine või check-in. Igatahes pole kogu selles protsessis üldiselt midagi personaalset, eriti kui peatud kuskil kõigest ühe öö.

Baskimaal, Getaria Apartamentuak - Balentziagas oli aga teisiti. Check-ini tegi üks apartmentid loonud õdedest, kes näitas kõik vajaliku viimse detailini ära. Isegi värskeid saiakesi ja kohvi sai hommikul apartmenti väljapääsu juurest, aga veel enam – ta lõi lahti Getaria kaardi ja näitas meile kätte nii tee linna kui ka kõik vaatamisväärsused, restoranide soovitused, ranna ja nii edasi ja nii edasi. Baskimaa ja Getaria linnake, kuhu jõudnud olime, üllatasid meid edasi!

Tegime eriti suured silmad, kui selgus, et selles väikeses mereäärses linnas asub moelooja Cristóbal Balenciaga muuseum, sest ta on just siit pärit. Selles 2,818 elanikuga kalurikülas oligi suursugune Balenciaga muuseum, kuhu sisse astudes oli tunne nagu oleksime sattunud KUMUsse. Kujutage nüüd ette seda kontrasti – ühelpool grillitakse kitsukesel vanalinna tänavatel ohtrasti kala, lobisetakse ja traali-vaalitakse edasi tagasi lärmakalt nagu lõuna-eurooplastele kohane, aga üle tee kõrgub uhkes üksinduses justkui tänava melule ülevalt alla vaatav kohalik KUMU ehk Cristóbal Balencia elutööga muuseum, mis on seest nii skandinaavialik, et hakka või kahtlema, kus riigis parasjagu asud.

Endiselt üle ääre ajavate rüblikutega me siiski pikalt muuseumisse pidama ei jäänud ja kalpsasime edasi. Mäest alla viis treppide kõrval eskalaator, mille abil üles liikuvad inimesed näisid (meie jaoks uue) nähtusega harjunud olevat. Nagu kaubanduskeskus värske õhu käes. Isegi koerad kasutasid seda!

Eskalaatorist üle tee asus eespool mainitud kitsuke ja lärmakas peatänav. Esimene peatus – gelato! Ja mitte ainult, aga auhindadega pärjatud. Uku võttis mango-chilli gelatot ja sai endalegi üllatuseks aastal 2021. Boliivias maailma parimaks gelatoks tituleeritud jäätist. Maitses tõesti hästi!

Täiskäik edasi, sest olime energiapallidele lubanud randa ja peale paari teepeale jäänud suveniiripoodi ning ühte kirikut, rand tõepoolest paistiski! Getaria asub Atlandi ookeani põhjaosas, Biskaia lahe ääres. Vesi oli kamba eestlaste jaoks soe, oma 20 kraadi ja vees käisime me kõik. Kuna päev oli jõudnud õhtusse ja kõhud hakkasid korisema, siis päris rannapäeva siit välja ei pigistanud, aga ujumine sai küll tehtud.

Söögikohta polnudki lihtne leida, sest soovitatud kalarestoran oli täisbroneeritud. Vaatasime siis jooksvalt edasi, jõudes taas peatänavale, kus vahepeal oli läinud veel lärmakamaks. Oli ikkagi kätte jõudnud laupäev ja rahvas tahtis meelt lahutada. Selle rahva seas oli inimesi vanuses 0-90. Nii toredasti olid kõik põlvkonnad tulnud kokku kohalikesse restoranidesse ja baaridesse. Enim uus tutvusi lõi meie üliagar suhtleja, kes on ühtlasi ka väike blondide lokkidega kahe-aastane plika ja armas, aga hakkaja nagu pipi, ei jäta ta kedagi ükskõikseks.

Suure sumina keskel saime midagi hinge alla ja läksime tõmbasime oma imelise peatumiskoha imepehmete linade vahele kerra. Järgmist hommikut alustasime kohalikus kohvikus, mis oli nagu vana Tallinna bussijaama einela - prosta, aga ausate poolekiloste saiakeste ja tummise cappuccinoga. Üritasin mina teenindajatega Getarias hispaania keelt praktiseerida, sest olin seda juba vähemalt nädalaega Duolingo äpi abil õppinud. Aru võisid nad ju saada, aga vastasid nad mulle hoopis midagi muud! Selgus, et Baskimaal, kuigi Hispaania osa, on täiesti oma keel ja hispaania keelest ei taha nad suurt midagi kuulda, aga saime asjad aetud.

Tagasiteel jäin silmitsema rõdudel lehvivaid lippe. Pooltel neist oli kirjas „EUSKAL PRESO ETA IHESLARIAK. ETXERA“ See tuletas meelde, et olime ju meediast kuulnud ETA terrorirühmitusest ja Baskimaa konfliktsest lähiajaloost. Nimelt võitles aastakümneid Baskimaa iseseisvuse eest terrorirühmitus ETA, läks lõplikult laiali alles 2018 ja need lipud nõuavad vangistatud rühmituse liikmete vabastamist ning koju toomist. ETA pommirünnakutes hukkus aastate jooksul Hispaanias üle 800 inimese.

Loodus räägib kaunimat keelt. Tahtsime enne Madriidi sõitu veel veidikene Getariat näha ja ronisime kohaliku mäe otsa, kus käivad nii turistid kui ka kohalikud. Viimased tulevad sinna paljuski oma neljajalgseid jalutama. Vaated olid lummavad – Baskimaa järsk kaljurannik ookeani lainetega kohtumas.

Ahmisime looduse ilu endasse, et veeta järgmised 4,5 tundi autos ja jõuda Hispaania pealinna Madriidi, kuhu jäime tervelt nädalaks. Olles viimased kümme päeva iga päev uues kohas ööbinud, tundus nädal igavikuliselt pikk aeg. Kuidas meil päriselt läks, sellest juba järgmises artiklis!

Vahepeal saab meie tegemistega kursis olla @helenatomikas Instagrami konto kaudu. Praegu oleme tervelt viis nädalat Lõuna-Hispaanias, Torrenuevas, kust Uku teeb päeval tööd, meie käime rüblikutega üldiselt rannas või mujal ja nädalavahetustel avastame kambakesi Hispaania lõunarannikut.