MINU SÜÜRIA | Alailma pean end õigustama, et miks mul pole lapsi

Avaldame teise katkendi Tanja Dibou raamatust „Minu Süüria. Hetk rahu ja sõja vahel“, kirjastuselt Petrone Print, esimest katkendit saad lugeda SIIT.

Noortekeskuses hakkab mulle kohe meeldima. Mis seal imestada, süürlastele on suurim väärtus lapsed. Mida rohkem teil lapsi on, seda õnnelikumaks teid peetakse! Keskmises Süüria peres kasvab viis kuni seitse, tänapäevastes linnaperedes kolm kuni viis last. Koduta ja järelevalveta lapsi siin peaaegu pole, sest kui vanematega midagi juhtub, võtavad lapse enda juurde sugulased.

Lapsi armastatakse piiritult. Nendest räägitakse palju, nende üle ollakse uhke ja neid imetletakse. Isad soovivad tavapäraselt, et esimene laps oleks poiss. Paljud eelistavad, et ülejäänud lapsedki oleksid pojad. Mida rohkem on naisel poegi, seda enam teda austatakse.

Mehed pühendavad palju aega laste, eriti poiste kasvatamisele. Isa ja poja suhted põhinevad austusel vanema põlvkonna vastu, see on noormehe peamisi väärtusi. Poega loetakse arukaks, kui ta järgib oma vanemate nõuandeid.

Ehkki isad unistavad poegadest, ei tähenda see, et nad ei armasta tüdrukuid, vastupidi, tütreid ei hellita emad, vaid just isad. Isaga on tütardel usalduslikud suhted.

Nii poistele kui ka tüdrukutele sisendatakse lugupidamist vanemate vastu. Vanemate arvamus ja nõuanded on lastele seadus, mida araabia kultuuris tuleb alandlikult järgida.

Ja olgem ausad: minuvanustel umbes 30aastastel kohalikel naistel on tavaliselt kaks või kolm last. Süürlased uurivad alati, kui palju lapsi mul on. Seetõttu huvitab Süüria naisi sageli, ega mul mõnda naistehaigust ole, sest lapsi mul ju pole. Küsitakse delikaatselt, kas tegeleme lapse saamisega, aga seda teevad siiski ainult sugulased või lähedased sõbrad. Süüria pere põhipostulaat on selge: kui oled abielus, siis peavad olema lapsed. Proovi neile selgeks teha, et see pole alati ega igal pool nii. Alatasa päritakse, millal on last oodata, kas lähiajal on beebi tulekul, miks meil pole veel lapsi, mis meid segab. Osutatakse kõhule, sõnades, et sinna mahub küll vähemalt üks laps.

Alailma pean end õigustama. Vastan, et seni pole olnud aega laste peale mõelda, sest olen pühendunud ülikooliõpingutele. Süüria naiste pilgud väljendavad seepeale arusaamatust ja haletsust: „Kuidas nii? Sa oled nii kaua õppinud, aga pole mõistnud ega ära õppinud peamist – emaks olemist.“ Otse just ei öelda, aga pilgud kõnelevad...

Kord saab minust isegi keskuse kahe töötaja dialoogi objekt: nad arutavad parajasti lasteta naiste teemat. Kuulen neid koridorist juhuslikult pealt, kui olen just tunni lõpetanud. Kolleegid on unustanud köögiukse sulgeda ja klatšivad teetassi taga valjusti. Süüria naised lobisevad ju valjusti, nii et kaugele on kuulda:

„Võib-olla on neil Euroopas selline komme... üks laps või isegi mitte ühtegi. Pühendavad oma elu armastatule. Aga see on nii isekas!“ ütleb üks.

„Meie Tanjalt ei tasu midagi muud oodata,“ kiidab teine takka.

„Euroopas polegi inimestel lapsi. Ma kuulsin, et Euroopas ei näegi tänavatel lapsi! Noored neiud muud ei tee, kui ehivad ennast peegli ees ja hoolitsevad enda eest. Neil pole laste jaoks aega! Paljud isegi ei tea, kuidas imik välja näeb, kujutad sa ette!“

Sel hetkel tahaksin peidust välja tulla ja neile vastu vaielda. Neil on ju Euroopa naiste kohta täiesti ühekülgne arvamus! Aga siis jään mõtlema: kui võtta näiteks mind, olen ma tõesti oma ema-isa ainus järeltulija. Ja kuigi juba 30, siis väikest last süles hoida ma ei oska. Kui kuulen lapse nuttu, kaotan pea ega tea, kuidas teda rahustada. Seetõttu kuulan dialoogi vaikides edasi.

„Oi, siis saab Tanjal siin keeruline olema, sest meil on lapsi nii palju kui tähti taevas! Neid pole võimalik kokku lugeda!“ Nii lausub suure emakogemusega süürlanna.

„Aga muidu on Tanja täitsa tubli, avab meie lastele maailma, õpetab võõrkeelt!“ püüab teine süürlanna mind kaitsta ja laseb fantaasial lennata. „Küll näed, meie rüblikud õpetavad teda lastega ümber käima ja neid armastama. Ja siis tahab Tanja ka ise varsti endale mõne lapse sünnitada!“

Sellisel positiivsel noodil lõpebki see kogemata pealt kuuldud vestlus minust ja lastest. Alguses valmistavad need jutud mulle piinlikkust. No mida nad tüütavad mind selle banaalse ja stereotüüpse soorolliga: Tanja on kohustatud emaks saama, midagi muud pole talle elus ette nähtud! Mõnikord tahaksin neile otse öelda: „Ma pole üldse laste vastu ega ka haige. Lihtsalt elu on nii läinud, olen muuga tegelnud. Ja häda pole ju midagi. Kõigeks on oma aeg!“