MINU SÜÜRIA | Mäe tipus elavad vaesemad pered. Koju pääsevad nad vaid jalgsi, kuna sõidukiga nii järsku nõlva pidi liikuda ei anna

Avaldame katkendi Tanja Dibou raamatust „Minu Süüria. Hetk rahu ja sõja vahel“, kirjastuselt Petrone Print.

Hommikusöögi käigus õpin palju muidki peensusi. Kuiva toitu tuleb kandikult võtta parema käe kolme sõrmega. Ehk näputäie jagu. Kellelgi pole oma taldrikut, sestap peab arvestama kõikide „laua“ taga istujatega: kätt maitsva suutäie järele sirutades tuleb viisakalt kinni pidada järjekorrast. Vedelaid toite süüakse lusikaga või kastetakse nendesse saia ja lavašši.

Tutvun uute roogadega: hummus*, babaganuš**, falafel***, makdus****, zaatar’iga***** saiakesed. Selline ongi tüüpiline Süüria hommikusöök. Kõik on meeletult maitsev. Olen taimetoitlane ja võõras kohas toiduga väga valiv, sest ma ei tea, millest see tehtud on. Mulle meeldib see hommikusöök väga: siin pole vorsti ega viinereid, mida tavaliselt pakutakse Euroopa hotellides. Küll häirib mind oliiviõli rohkus. Tundub, et kõik lausa ujub selles. Abikaasa sugulased kastavad sellesse järjepanu lavašši ja seejärel mässivad oliiviõliga immutatud makdus’te ümber. Kandikul on teravate oliividega taldrik. Mul on tunne, et varsti hakkab õli mul kõrvadest välja voolama.

Kõige rohkem meeldivad mulle falafelid, pisikesed kikerhernejahust kotletid. Hommikueine ajal ainult neid väikseid oranže kotlette sööngi, täites kõhtu tervisliku ja kerge toiduga.

Musta ja väga magusat teed joome peale väikestest klaaskruusidest. Sellega pean alles harjuma, sest eelistan rohelist teed ega joo seda kunagi suhkruga. Panen tähele, et teed keedetakse siin väikeses kannus ja kohe koos suhkruga. Kuigi ma olen magusa peale maias, on see lääge jook liig mis liig. Võtan paar kuuma lonksu, ohkan ja joon külma vett peale.

Juba esimese hommikusöögi ajal saan aru, et süürlased armastavad ekstreemseid maitseid ja ülimagusaid roogi. Aiman, et mu ümber istuvad maailma kõige suuremad maiasmokad: Süürias tarbitakse rohkem suhkrut kui üheski teises riigis! Süürlased ise usuvad, et magusasöömine aitab neil paremini kuumust taluda.

Hoolimata imalmagusast teest ja oliiviõli ohtrusest on idamaine toit, millega Noha meid kostitab, väga isuäratav. Rahulolematuks teeb mind selle hommikusöögi ajal hoopis muu: mul on ebamugav, kuna kõik räägivad, aga mina vaikin. Tõsi, me püüame tasapisi suhelda. Proovin alustada juttu inglise keeles. Noha on koolis inglise keelt õppinud ja käib praegu ülikoolis, nii et temaga saan natuke vestelda, kuigi üsna konarlikult. Vendadega on aga raskem, sest nad ei mäleta koolis õpitust peaaegu midagi. Kasutan oma araabia keele algteadmisi ja noored mehed pursivad vastu, otsides mälusopist oma unustatud inglise keele raasukesi. Mohammed võtab vajadusel tõlgi rolli.

Millest me siis rääkida üritame? Peamiselt sellest kandist ja majast, kus nüüd kõik koos elame. Selgub, et siinset piirkonda nimetatakse Ash аl-Warwar, mis araabia keeles viitab väikese parvelinnu mesilasenäpi pesale. Siinne maastik on tõesti oma nimega kooskõlas: nagu linnupesa! See on Damaskuse ääreala, mida asustavad peamiselt alaviidid, kes on üks moslemite usurühmi. Nad hakkasid siia maju ehitama 1970. aastal. Üldiselt on alaviidid ammusest ajast tegelnud põllumajandusega ja elanud külades. Eri hinnangute järgi elab Süürias umbes 1,3–2,5 miljonit alaviiti, moodustades kaheksa kuni 15 protsenti elanikest. Neid peetakse vähemuseks, sest enamuses on sunniidid, keda on natuke üle 70 protsendi Süüria rahvastikust. Peale moslemite elab Süürias arvukalt kristlasi (õigeusu, katoliku ja protestantide rühmitused).

Praegu on paljud alaviitidest kolinud linnadesse tööle ja õppima. See piirkond peegeldab selgelt ühiskonna sotsiaalset ja usulist jaotust. Meie elame mäe keskosas, mida nagu jalamitki asustab alaviitide keskklass. Keskklassi majad on üsna suured ja kas beežikad, kreemjad või valged. Mäe tipus elavad aga vaesemad pered. Koju pääsevad nad ainult jalgsi, kuna ühegi sõidukiga nii järsku nõlva pidi liikuda ei anna. Nende majad on väikesed ja kandilised nagu pappkastid, sageli värvimata. Tugev tuul, päike ja liiv ei lase isegi aknaid avada. Siin ei näe te ühtegi elavat lille – kõik nagu kõrbes, ainult kõrgel.

Tõsi, siit avaneb suurepärane vaade naabruses asuvale sunniitide alale Barzale. Seal kõrguvad moodsad suurte rõdudega mitmekorruselised paneelelamud. Majade vahel kasvavad apelsini- ja palmipuud, õitsevad põõsad. Barza pole muidugi roheline oaas, kuid võrreldes päikese käes kõrbenud mäega, kus elavad alaviidid, siiski muljet avaldav.

Piirkondade vaheline kontrast rõhutab ebavõrdsust ja sidet usuliste juurtega. Ash аl-Warwari rajooni asustavad Süüria loodeosa küladest pärit alaviidid ja Barzat Damaskuse põliselanikud.

Alaviidid elavad Damaskuses omakandi kaasmaalastele võimalikult lähedal. Isegi piirkonna sees võib täheldada geograafilist jaotust. Näiteks elavad ühel tänaval sama alaviidi küla inimesed ja teisel teise küla omad. Meie maja kõrvale jääb mehe tädi pere elamine. Veidi edasi tuleb vanema õe Nauali pere. Jalamil elab veel kümmekond abikaasa tuttavat – kõik samuti nende külast. Seepärast ei kuulegi siin jalutades muud kui „Marhaba! Kifak?„* Liialdamata võib öelda, et alaviidid toovad oma külad üle Damaskusesse.

* Hummus – kikerhernepüreest, seesamiseemnetest, sidrunimahlast, küüslaugust kerge eine.

** Babaganuš – praetud ja püreestatud baklažaanidest kerge eine, millele on lisatud seesamipastat, tahhiinit, oliiviõli, sidrunimahla ja küüslauku.

*** Falafelid – kikerherneist ja maitseaineist valmistatud küpsetatud pallikesed, mida serveeritakse seesamikastme, juurviljade või pitaga.

**** Makdus – pähklite, punase pipra ja küüslauguga täidetud baklažaan oliivi - õlis.

***** Zaatar – tüümianil põhinev vürtside ja ürtide segu.

* Marhaba! Kifak? – Tere! Kuidas läheb? (araabia k)