Kontrastne ja kosmopoliitne Istanbul
Maailmas pole kedagi, kes suudaks niisama elegantselt kanda glamuurset ja räpast, euroopalikku ja aasialikku, pearätti ja paljast pead, kui Istanbul. Selle kõige loomiseks on kulunud küll paartuhat aastat, kuid see on väga hästi kulutatud aeg.
Arhitektuuri mõttes on Istanbulil muidugi vedanud algusest peale: Osmanite suurim arhitekti Mimar Sinan (1491-1588) oli kahtlemata geniaalne planeerija, ent ta juhtus elama ka õigel ajal, kinnisvarabuumi ajal, kui vabade meeste – ja ka naiste – seas läks moodi heategevus ja trendiks polnud mitte annetada lihtsalt raha, vaid lasta ehitada mõni vaimulik asutus.
Enne Sinanit tegeles Istanbuli näo kujundamisega tõsisemalt keiser Julianus 6. sajandil, kui ta rohkem küll enda kui linna ego upitamiseks maailmakuulsa Hagia Sofia kiriku ehitada lasi, mis hiljem mošeeks kohandati ja nüüd muuseumina kõikidele avatud on.
Aga kui insener Sir Gilbert Robertsi (koos William Browniga) loodud Bosporuse sild 1973. aastal lõpuks avati, ei muutnud see ainult Istanbuli nägu vaid ka enesehinnangut, tõstes selle kõrgemale kõikidest minarettidest.
Ent need ei ole tegelikult arhitektuur ja inimesed ise, mis Istanbuli juures nii inspireerivad on. Nad on ainult märgid sellest, et Istanbulis on absoluutselt kõik võimalik. Ja see usk tuleb sealt alati koos pikaks ajaks kaasa. Nii et hoomamatult suure Istanbuli puhul on raske nõu anda, mida keegi tegema peaks. Igaüks leiab sealt midagi endale – olgu siis ajalugu ja vaatamisväärsusi pungil täis Sultanahmetist, Galata torni ümbruse poode ja kohvikuid täis tänavatelt, Ohran Pamuki rajatud Süütuse muuseumist või hoopis linna Aasia poole kaldapealsel teed juues ja kalamehi jälgides.
Hotellisoovitus: Pera Palace või vaated Bosporusele
Ärge valige endale hotelli Sultanahmeti, kus vaatamisväärsuste lähedus küll ahvatlev tundub. Seal elada on kui teemapargis viibida, kus kohalikud töötavad vaid teenindajatena ning iga maja on hotel või restoran. Kui tahate legendaarset asukohta, valige peatumiseks Pera Palace, kus vanasti ööbisid kõik Idaekspressiga linna saabunud jõukad lääne turistid. Või valige mõni arvukatest Bosporuse kallastele rajatud butiikhotellidest, neist mõned on vanades luksuslikes elumajades, mõni aga vamas mahlatehases – ja nautige mööda vett liikumist, nagu kohalikudki.
Toidusoovitus: Sööge tänaval!
Toidu pidevat käepärast olekut Istanbulis on raske mitte märgata. „Eeeeek-meeeek! Eeek-meeek!“ kaikub igal tänaval kärule laotud värske saiakoorma tagant kellegi hääl. Sai on elu lahutamatu osa ning värske ekmeki peab saama osta igal hetkel. Sama valjuhäälselt annavad oma kohalolust märku grillitud maisitõlvikute müüjad, veekaupmehed, pide (türklaste nägemus pizzast), mereandide ja jäätise pakkujad.
Foto: Silvia Pärmann
