Inimesed unistavad erinevalt. Mõni tahab avada oma firma. Laiskvorst fantaseerib igapäevasest kella kaheni päeval magamisest. Õhulosside ehitaja mängib ideega omaenda riigist. Riigist, mille saaks algusest peale ise üles ehitada.

Üks rahvusvaheline reisiseltskond on pead ja rahad kokku pannud, istunud kujutletavasse paati ning sõuab nüüd üle tormise mere, maailma noorima riigi loomise suunas.

Lihtsalt öeldes tähistab sõna riik territooriumit, kus on kehtestatud ühtne õiguskord. Kuigi riigil ei ole väga kompaktset definitsiooni, on riigi tunnustest rääkimisel lähtekohaks võetud õigusfilosoof Georg Jellineki õpetus, mille kohaselt on riigi loomise juures hädavajalikud kolm komponenti: territoorium, rahvas ja valitsus.

Kust leida territoorium? Ametlikku mittekellegimaad (ladina keeles terra nullius) tänapäeva maailmas praktiliselt enam ei eksisteeri. Küll aga saab jupikaupa pinda osta juba olemasolevatest riikidest. Võimalik on soetada endale meelepärane viljakas maalapp või koguni troopiline saar.

Just selle — troopilise saare ostmisega — otsustas hakkama saada Gareth Johnson, kes on Young Pioneer Tours’i (seiklusreise korraldav firma, mis muuhulgas viib sind soovi korral Põhja-Koreasse) asutaja. Sõprade sõnul oli ta pikemat aega rääkinud riigi asutamisest.

Mitte küll nagu veidrik. Pigem oli esmapilgul (ja ka teist korda vaadates) grotesksena tunduval plaanil küljes eluterve huumori ja ettevõtluse maik.

Saare ostmist põhjendab Gareth sooviga lõhkuda (põhjendatud) kujutelm, et erasaari saavad endale lubada ainult “rikkad ja ilusad”.

Elus sõltub palju inimestest, kellega sa oma eluteel kohtud. Oma rännuteedel põkkus Gareth üha enam teiste rännumeeste ja -naistega, kes olid temaga sarnaselt meelestatud.

Idee võttis aastal 2018 konkreetse suuna. Asutati natukene — olgem ausad — vaimuvaese nimega osaühing Island Buying Group (Saare ostmise grupp).

Miks just saar ja mitte metsasalu maismaal, kus ei ole tõusu ja mõõna pärast vaja muretseda?

Saare ostmist põhjendab Gareth sooviga lõhkuda (põhjendatud) kujutelm, et erasaari saavad endale lubada ainult “rikkad ja ilusad”.

Seltskond kratsis natukene aega koos kukalt ja otsustati, et luuakse pretsedent: ostetakse tavaliste ja mitte märkimisväärselt jõukate inimeste poolt saar, kasutades Hooandjale sarnast platvormi. Ideest osa võtma olid kutsutud kõik, mitte ainult oma sõbrad.

Iga investor saab soetada IBG osaku (umbes kolme tuhande dollari eest) ning sellega seoses otsustamise õiguse saare ja tulevikus saarele loodava riigi üle.

Eesmärgiks sai leida 120-150 investorit ning kokku kuhjata 400 000 dollarit. Ligikaudu 60-70% sellest arvestati saare kokkuostuhinnale ja 30-40% panustatakse järgnevalt infrastruktuuri, saare arengusse, samuti õigusabi- ja üldkuludele.

Mõeldud-tehtud. Müügis olevaid saari uudistati nii Iirimaal, Filipiinidel, Kesk-Ameerikas kui ka Eestis. Grupi ühisel hääletusel otsustati lõpuks Kesk-Ameerika riigi Belize rannikul ilutseva Coffee saare kasuks.

Coffee saar. Foto: Islandia

Coffee saar asub Belize linnast 15-minutilise paadisõidu kaugusel.

Saar on väike — 0,3 hektari ringis. Võiks minna ka hullemini: näiteks Uganda ja Keenia vahel piirivaidlusi tekitav Migingo saar Victoria järvel on pindalalt 0,2 hektarit ning seal elab 130 püsielanikku.

Philippe tutvustab mulle täiesti jaburalt kõlavat võimalust: olla erasaare omanik ning loodava riigi kodanik!

Selle artikli kirjutamise ajal on IBG investoreid, asjaajajaid ja osanikke kokku natukene alla kahesaja inimese. Nad on erinevatest rassidest, pärit erinevatest maadest ja erineva taustaga inimesed, keda ühendab ühine huvi reisimise vastu ja loomulikult soov teha midagi ainulaadset.

Mina saan kõne all olevast projektist teadlikuks Kambodžas, kus esimest korda trehvan juhuslikult ühte osanikku — prantsuse fotoajakirjanikku Philippe’i.

Loo autor Rene Satsi. Foto: erakogu

Philippe tutvustab mulle täiesti jaburalt kõlavat võimalust: olla erasaare omanik ning loodava riigi kodanik!

Naljatledes teen teatavaks, et kavatsen võibolla huvitavasse ettevõtmisesse investeerida, kuid ainult tingimusel, et minust saab tulevikus loodava riigi kaitseminister. Minu mõttekäik on järgmine: kuna selline mikroriik kunagi sõtta ei lähe, ei saa keegi teada, kui halvasti sa oma tööd teed, aga sõjaministri tiitel on see-eest uhke!

Philippe analüüsib minu üllatuseks, et minu nalja edasiarendamine on teoreetiliselt võimalik: “Meie ministrid valitakse vabatahtlikest oma ala spetsialistidest äriühingu liikmete ühishääletusel. Meil on demokraatia. Igaühest võib saada minister.”

Sõtta mitte minemise killu peale kostab ta ajaloole viidates: “Aga mis siis, kui saare territooriumilt leitakse naftat?”

Küsin kohe ära ka pakitsevalt olulised küsimused: miks ei valitud projektiks Eestile kuuluvat saart ja kas Coffeel ujuda saab ning kas seal levib wifi?!

Philippe: “Kuigi Eestis jäi pilk peale nii mõnelegi ilusale kohale, sai määravaks faktoriks kliima. Ujuda on loomulikult võimalik — saar on ümbritsetud randadega. Internetiga on hetkel kehvasti. Mobiiltelefoni levi ulatub vaevu kahe pulgani. Uberit kutsuda on raske. See olukord aga korrigeeritakse, kui investeeringuga edasi minnakse.”

Kas saare ostmine on siis investeering?

Philippe on konkreetne: “Suuresti on see kõik, mis me teeme, lihtsalt meelelahutus, sest elus peab ette võtma huvitavaid tegemisi, mis rõõmu ja põnevust pakuvad. Kuid saare ostmine on kindlasti ka tõsiselt võetav investeering. Kõigepealt ehitame paadisilla, siis väikese majutuskoha ja siis vaatame edasi.”

IBG veebilehelt võib lugeda: “Meie eesmärk on lõppkokkuvõttes aktsionäridele investeeringutasuvus. Töötame oma saare lühi- ja pikaajaliste plaanide ärimudelite kallal. Meil ​​on pikk ideede loetelu, mille lõppeesmärk on paradiisikuurordi ehitamine.”

Siinkirjutaja usub, et kuigi väikesele saarele mahub ilmselt vaid üks õdus majutusasutus ja maksimaalselt kaks rannabaari, leidub tulevikus kindla peale kamaluga huvilisi, uudistamaks eripärase auraga turismisihtpunkti, et teha konksuke oma “nähtud-tehtud” reisinimekirja.

Saar on nüüdseks ostetud, paberid korras. Kui kallis see kinnisvara lõppude lõpuks oli?

Philippe puikleb otsesest vastusest kõrvale ning rõhutab, et saarest rääkides võiks kontsentreeruda jäikade numbrite asemel pigem loo eripärale — kollektiivsele troopilise saare ostmisele juhusliku seltskonna poolt.

Kuidas reageerida, kui rahakoti avavad ühisürituse jaoks indiviidid, kelle eesmärk on tulevikus saarele rajada näiteks — jumal hoidku — bordell?!

Kuna see on ääretult ebatõenäoline perspektiiv, küsin ausalt välja: kui suur on võimalus, et riik, mille töönimeks hetkel on Islandia, tõepoolest kunagi täiemõistuslike inimeste poolt arvestatavale maailmakaardile märgitakse?

Philippe: “Ütleme nii, et me teeme kõik, et see idee ellu viia. Me ei tee ainult nalja. Loomulikult tegutseme me Belize’i riigiga kooskõlastatult ning lõppude lõpuks sõltume nende heatahtlikkusest. Kindlasti ei hakka me aga oma plaani nende territooriumil nii-öelda jõuga läbi suruma.”

Seltskond nimetab ennast hetkel inglise keeles mikrorahvuseks ( ingl micronation) ehk “uue riigi projektiks”. Selline väljend tähistab geopoliitilist entiteeti, mis huumori, traagika või lihtsalt igavuse tagantsunnil on ennast kuulutanud sõltumatuks ülejäänud maailma suveräänsetest riikidest, kuid ei ole ühegi riigi ega rahvusvahelise organisatsiooni poolt ametlikult tunnustatud.

Selliste, mingil hetkel lõppenud või siiamaani kestvate projektide nimekiri on üllatavalt pikk.

Islandia esindajad on kindlad, et nad saavad Wikipedia lehele lisatud üsna pea.

Islandial on muuseas praeguseks olemas ka oma lipp, vapp ja isegi moto: “Meie, kes me julgeme.”

Foto: Islandia

Omamoodi julge on selline ettevõtmine tõepoolest ja seda mitmel tasandil.

Mis juhtub siis, kui osakuid ostab ka paar inimest, kelle huvid enamuse huvidega kohe üldse kokku ei lähe?

Toon drastilise näite: kuidas reageerida, kui rahakoti avavad ühisürituse jaoks indiviidid, kelle eesmärk on tulevikus saarele rajada näiteks — jumal hoidku — bordell?!

Philippe vastab tulevikuga žongleerivale küsimusele mõningase ettevaatlikkusega: “Ma ei taha uskuda, et meie kampa tikuksid inimesed, kes näeksid selles projektis ebaseaduslikke ja rumalaid perspektiive.”

Just selle peale loodetakse heauskselt ka kogu organisatsiooni siseselt: “Hetkel me kedagi investoritest ega nendest, kes kodanikena tahavad meiega liituda, sõela peale ei pane. Me ei kontrolli kedagi. Kõik on teretulnud meie üritusest osa võtma ja saarega seotud edasised äriplaanid otsustatakse alati grupina koos, demokraatlikult. Me oleme globaalne sõpruskond.”

Kõik see tundub põnev ja väga multikultuurne. Mis siis, kui ma tahaksin juba praegu olla Islandia tegemiste sees ja ei jaksa nii kaua oma ministriametisse õnnistamisega oodata, kuni riik vähemal või rohkemal määral juriidilises mõttes kuju hakkab võtma?

Minu küsimuse peale selgub, et Islandia pakub juba praegu võimalust kodanikuks saada. Sa võid endale lunastada elektroonilise ID-kaardi (soovi korral ka füüsilise) ning saada hulga kodanikuõigusi riigis, mida ei eksisteeri. Seda kõike ainult 19 dollari eest. Kodanikke on esialgu kavas kokku registreerida viis tuhat.

Küsin lõpetuseks igaks juhuks üle, kas tõepoolest iga inimene võib saada Islandia kodanikuks.

Philippe vastab tõsisel toonil: “Jah,” ning jätkab siis vähem tõsiselt: “ja kui sa kunagi oled tahtnud olla naine, siis võime sind oma saareriigis registreerida naisena. Ja vastupidi. Kõik on võimalik! Fantaasia ei tunne piire!”

Üritusega saad huvi korral kaasa minna SIIT!

Mis on mikroriik?

Mikroriigi mõiste ja olemus on ähmane. Esimene registreeritud mikroriik oli tõenäoliselt Inglise saar Lundy, mille omanik Martin Coles Harman kuulutas end 20. sajandi alguses kuningaks ning hakkas välja laskma münte ja marke. Nimekirja viimaste täiendite hulka tänapäeval kuulub Libeeria — Doonau läänekaldal asuv vaidlusalune maa-ala.

Mõned värvikad mikroriigid


  • Nurruva nimega Murrawarri Vabariik. Aborigeenidele kuuluv ala, mis 2013 kuulutas ennast Austraaliast iseseisvaks.

  • Celestia, mis hõlmab peale maa ka kogu universumit. “Taevaruumi rahvas” ehk Celestia asutati 1949 aastal James T. Mangani poolt, et “takistada teisi riike endale nõudmast kosmoses territooriume”.

  • Päkapikkude Vabariik Eestis. Vabariik sai alguse parlamentaarsest monarhiast, kuid valitsuse vorm muutus hiljem vabariigiks. Tipphetkel oli liikmete arv 15-20. Praeguseks on see arv langenud 3-5-le.

  • Kosmoses, satelliidi pardal asuv Asgardia Kosmose Kuningriik. Asgardlased on vastu võtnud põhiseaduse ning nad kavatsevad endi sõnul ” pääseda kosmosesse ilma teiste riikide kontrollita” ning neil on kavas 2043 aastaks rajada kuule alaline asula.

  • Sealand, mille territooriumiks on Põhjamerel, Suffolki rannikust 12 kilomeetri kaugusel asuv, II maailmasõja ajal brittide poolt ehitatud õhutõrjerelvade platvorm. Sealand on üks kuulsamaid mikroriike, mis asutati aastal 1967 Briti armee major Paddy Roy Bates’ i poolt, kes piltlikult surus üle platvormi serva ühe piraatraadiojaama meeskonna (Radio City) ja jätkas samal territooriumil, kasutades ära sinna jäetud sõjatehnikat, omaenese piraatraadioga (Radio Essex), kuulutades samas välja ka oma riigi. Sealandi on vapustanud relvastatud ülestõus, rahapesuskandaal, tulekahju ja mitmed juriidilised rünnakud, kuid riik eksisteerib siiamaani edasi (niivõrd kui üks mitte-riik eksisteerida saab).

  • Nutopia on kontseptuaalne riik, mille asutasid John Lennon ja Yoko Ono satiirilise vastusena Lennoni immigratsiooniprobleemidele. Nutopial pole ei maad ega piire. Ei passe ega viisasid. Igaüks, kes teab Nutopia olemasolust, võib sellega liituda. Tere tulemast!

  • Whangamomona asutati naljaga, turismi edendamiseks samanimelises Uus-Meremaa maalinnas. Whangamomona presidendiks on erinevatel ajahetkedel olnud nii kits kui puudel. (Ma parem ei hakka siia Ameerika presidenti puudutavat nalja kirjutama)

  • Outer Baldonia asutati 1950 ühel Kanada saarel sisuliselt selleks, et rühm mehi saaks rahulikult kalal käia. Outer Baldonia oli ajalooliselt üks organiseeritumaid mikroriike oma raha, passide ja sõjaväega. Nende iseseisvusdeklaratsioonis seisis muuhulgas: “Kalurid on omaette rass ja kaluritel on vääramatu õigus eemal olla: naistest, maksudest, poliitikast, näägutamisest ja habemeajamisest. Kaluritel on õigus olla segamatult, õigus vanduda, valetada ja juua. Õigus magada terve päeva ja olla öö läbi üleval…” 1973 aastal müüs Outer Baldonia asutaja Russell Arundel saare ühe Kanada dollari hinnaga Nova Scotia linnuühingule ja see tõelistele meestele mõeldud paradiisiriik lõpetas eksistentsi.

Vaata galeriid ilusast Islandiast: