ILUS MÄLESTUS | Meenutame, kuidas Nordica 95aastase Maimu elu esimesele välisreisile viis
Maimu Kala on nüüdseks 96aastane proua, kes käis eelmisel suvel oma elu esimesel välisreisil, Kopenhaagenis. Mida see Maimu elus muutis, saab öelda vaid tema enda sõnadega: "See andis minule vanainimesele nii palju energiat juurde! Kui kodus on terviseprobleeme, siis seal ei olnud, ükski koht ei valutanud, olen nüüd kui kümme aastat noorem. Või rohkemgi!"
Headel inimestel on head lapsed ja head lapselapsed. Maimu tütretütar Anne viis oma vanaema reisile, külla oma tütrele Maarjale, kes Maimule on siis juba lapselapselaps. Sõidame koos fotograaf Toomasega Maimule külla Viljandi lähistele Metsa tallu, et uurida, kuidas reis läks.
Vastuvõtt on sama soe kui selle suve Eesti ilm. Maimu kallistab meid ja kutsub lauda, kus ootab värske kala, pirukad ja aurav kohv. Maimu kõrval istub tema elukaaslane Ahto ja peagi jõuab kohale ka Anne.
Enne kui loed, kuidas Maimu ja Ahto reis läks, vaata meeleolu loomiseks suurt galeriid meie ilusast päevast Metsa talus:
Maimu, sa ei ole kunagi varem reisil käinud?
Kui mina noor olin, siis oli ainult töö, siis ei olnud sellist rändamist. Kui sul on loomad, siis sa ei pääse kodust kuhugi.
Nüüd sa enam loomi ei pea ja sinust on saanud hoopis reisisell. Kuidas see juhtus?
Minu lapselapse Anne tütar läks kohe pärast keskkooli siit ära Taani, tema tahab väga palju reisida. Tänapäeval ju paljud noored lähevad ära. Ta on seal juba üle kümne aasta elanud, koolis käinud ja nüüd töötab. Anne käib tal seal tihti külas nagu vanemad ikka käivad ja ütles ikka, et tule sina ka kaasa. Mina ütlesin ikka ei-ei, mina küll ei julge nii suurt reisi ette võtta — jalg on täitsa tönts, kui õues jääb heinakõrs jala ette, kukun pikali maha… Mis sa siis veel nii kaugele minekust räägid.
Aga siiski võtsid julguse kokku ja läksid
Jah. Tänu Annele, tema minu ikka pehmeks rääkis ja aitas selle reisi läbi viia. Tema elab ise Viljandis, aga on mul siin alati abiks. Kui mul on mingi mure, siis helistan temale ja ta tuleb kohale, olgu öö või päev. Ja mu kaasa Ahto ka sõidutab mind, kui vaja. Tema minust noorem ka tükike maad, kümme aastat. Ma jalgsi ei taha käia, need jalad on selle pika elu jooksul nii palju kannatanud, et hakkavad ära väsima…
Mida sa enne reisi kõige rohkem kartsid?
Kõige rohkem kartsin seda, et see lennuk ju lendab nii kõrgele! Kartsin seda väga. Vererõhk ka mängib mul ja igaks juhuks olid kõik rohud kaasas. Kartsin ka väga neid lennujaamu, et kuidas minusugune rumal inimene oskab seal midagi teha — ma seal nagu siga rüan, ei oska siia ega sinna minna.
Aga said ju kõigega hakkama!
Ikka Anne abiga! Kõik teised olid ka nii abivalmid ja austasid vanainimest. Ratastool oli Annel kodust kaasa võetud ja sellega sain ilusti minna lennuki juurde. Kõige rohkem kartsin, et kuidas ma sealt lennuki trepist üles saan, sest kõrgeid astmeid ma selle oma jala pärast ei saa astuda. Aga tead, see trepp oli niivõrd mugav — tal oli paras laius ja tugevad käsipuud mõlemal pool, nii et kätega sai toetada ja tõmmata, nii et ma läksin üles nagu lennates!
Kõigepealt läksid sinna lennates lennukisse ja siis läks lennuk lendu…
Jah, seda ma kartsin ka! Kõrgust ma ei kannata, ei julge vaadata allapoole, pea hakkab ringi käima. Aga kõige toredam oli see, et ma ei saanudki aru, kui see lennuk nii kõrgele läks — ta läks niimoodi kenasti vähehaaval… Hea vaikne oli ka lennukiga lennata, ei olnud nii, et raputab ja lõhub nagu ma kartsin.
Nii et vaatamata algsele kartusele sa hoopis nautisid lendamist?
Väga nautisin! Kõige ilusam oli see, kui olime pealpool pilvi. All oli nagu valge vatt. Ma mõtlesin, et ma vanainimene kuulen nüüd ingli häält ka, kui nii kõrgel oleme. Küsisin ka, et kui kõrgel me oleme ja öeldi, et 10000 meetrit — püha Jumal, armas taevas, see on ju 10 kilomeetrit! Siit minu kodust Viljandi linna on ju viis kilomeetrit… Aga ingleid ma siiski ei kohanud, ju nad on siis veel kõrgemal.
Ja milline teenindus on lennukis! Kõike sulle pakutakse, mida sa soovid ja kõik on nii lahked. Ainult et lend oli liiga lühike, tund ja 10 minutit ainult. Minnes oli pikem, aga tagasi tulles läks kole kiiresti.
Mis muljed on sul Kopenhaagenist?
Küll oli hea näha, kuidas mujal ilmas ka elatakse. Kopenhaagen on ilus ja inimesed on kuidagi rõõmsamad ja rahulikumad, ei ole nii stressis. Nad armastavad ka väga loodust, nad isegi söövad lõunat pargis. Seal on kindlasti mõnus puhkust pidada, seal on palju vett ja loodust. Mina kartsin alguses kanali peale minna laevaga, sest vett ma kardan. Mu perekonnanimi on küll Kala, aga ma pole sündinud Kala, vaid tehtud Kala. Aga väga tore oli kanali peal sõita, lapsed hüppasid kaldalt vette ja pritsisid meid, nii tore jahutus oli!
Mida see reis sulle andis?
See andis mulle nii palju jõudu ja elu juurde, ma olen nii õnnelik. Väga-väga ilusa mälestuse jättis kõik! See andis minule vanainimesele nii palju energiat juurde! Kui kodus on terviseprobleeme, siis seal ei olnud, ükski koht ei valutanud, olen nüüd kui kümme aastat noorem. Või rohkemgi!
Nüüd on sul reisipisik sees, kas tahaksid uuesti reisile minna?
Ega ma ära vist küll ei ütleks. Kui on elu ja tervist ja kui Anne sellega nõus on, siis kindlasti tahan. Mul elab ju üks lapselaps veel kaugemal — Anne, mis selle koha nimi oligi?
Anne: Kaimanisaared
Jah, olid jah mingid saared. Aga see on väga kaugel ja ma ei tea, kas ma nii kaugele julgeks lennata… Aga küll ma lõpuks julgen. Katsun veel kehakaalust ka natuke alla võtta, et mind oleks kergem lennuki peale kärutada.
