Tiiu ja Taso reisid: JORDAANIA | Ringsõit võrratus looduses ja hõljumine Surnumeres

Tiiu Ustaal ja Taso Erima on kaks väsimatut reisiselli, kes on koos lugematuid maid vallutanud. Loe nende kohta lähemalt SIIT! Nende viimatine reis viis Jordaaniasse. Reisijuht avaldab Tiiu poolt kirja pandud reisipäeviku. Head lugemist, siin on 2. osa.

Laupäev, 20. oktoober

Täna on plaanis meie uute lennukituttavate Maare ja Jaanusega sõita nende renditud autoga Wadi Rumi kõrbe.

Wadi Rum on 720 km2 suurune imepärane kaitsealune kõrbeala, kus on fantastilisi graniit- ja liivakivist moodustisi, suuremad neist ulatuvad ca 1700 m kõrguseni. Ala on UNESCO maailmapärandi nimekirjas nii kultuuri kui ka looduse kategoorias.

Mägedes elab mitmeid beduiinide hõime. Maa-alal elab ka mitmeid loomaliike, üldiselt on kogu ala välistsivilisatsioonist puutumata, seega säilinud siiani ehedana.

Saime Maare ja Jaanusega kokku hommikul kell 9 EUROPCARi ees, kus nad pidid renditud auto kätte saama. Kõik sujus ladusalt ja võisime oma esimest ühist matkapäeva alustada. Eelnevalt leppisime kokku, et rendiraha ja bensiini raha jagame pooleks. Rendiraha kolmeks päevaks oli 110 JOD, bensiiniliiter maksis 1.06 JOD. Sissepääsud maksab igaüks oma eest.

Kõigepealt sõitsime Wadi Rumi külastuskeskusesse. Kuna meil ei olnud auto 4-ratta veoga, siis pidime võtma džiibi koos juht-giidiga (tasu 67 JOD) ja sissepääsupiletid (välisturist 5JOD) igaühelt. Džiibi tasu jagasime muidugi pooleks. Tellisime auto koos juhiga neljaks tunniks.

Meie ringsõit hõlmas kõiki ilusamaid kohti. Loodus on ikka võrratu kunstnik ja skulptor. Üks looduse meistritöö järgnes teisele. Kõige nimekamate juures tegime alati peatuse. Pildistasime, nautisime, võimalusel ronisime otsa. Kahjuks ei ole võimalik nähtut sõnades kirjeldada, seda kõike peab natuuris nägema. Kohtasime sõidu ajal palju vabalt hulkuvaid kaameleid, muid loomi ei näinud — ju läksid meie eest peitu või olid lihtsalt kuuma eest varjus. Territooriumil oli mitmeid kämpingute alasid. Berberite stiilis telkidega ja söögikohtadega. Käisime vaatamas ühte suuremat kohta, kus õhtuti korraldatakse turistidele rahvuslikke õhtuid ja söömaaegu. Parajasti köeti paari maa sees olevat ahju, kus õhtuks lammast küpsetatakse. Praegu nägime lahtist ahju, kus põlesid alles söed. Täitsa huvitav oli.

Minu jaoks oli huvitav seik, kui kõrbest džiibist maha tulime — giid Ahmed seisis järsku minu ette. Sõna lausumata sõlmis lahti mul kaelas oleva siidsalli ja hakkas mulle sellest pähe turbanit siduma. Lasin tal sama sõnatult tegutseda, tulemus oli väga mugav. Käisin niimoodi terve retke läbi. Kas ta mulle sobis, oli iseasi. Igal juhul aitäh talle.

Muljeid retkest kuhjaga, hakkasime tagasi sõitma. Hotelli jõudsime natuke peale kuut õhtul.

Muuseas, väga paljud episoodid David Lean'i 1962.a. filmist “Araabia Lawrence” on võetud Wadi Rumis.

Õhtul sai jälle rahavahetust külastada. Nüüd olen vahetanud 250 eurot.

Homme sõidame Surnumere äärde. Tuleb pikk päev. Alustame 7.15.

Pühapäev, 21. oktoober

Saime 7.20 kokku auto juures. Ilm on päikeseline, tuju kõigil hea, seltskond meeldiv. Mida sa veel oskad ihaldada! Seega sõit Surnumere äärde võis alata.

Päev tuleb pikk, kuna kohale jõudmiseks tuleb sõita üle 280 km, väiksed vahepeatused ka… Sõitsime mööda kõige läänepoolsemat maanteed.

Mõningaid fakte Surnumere kohta, nimelt on ta üks imepärasemaid kohti maailmas. Seal asub seni teada kõige madalam koht, mis on üle 400m allpool mere pinda.

Surnumerre suubub mitmeid jõgesid, nende hulgas ka Jordani jõgi. Suubumiskohas tekitavad jõed suuri soola ja mineraalainete moodustisi. Seda segu kasutatakse tööstuses, põllumajanduses ja meditsiinis.

Teel tegime ühe vahepeatuse Mujibi looduskaitseala juures, kus oli ekstreemspordi keskus. Nägime paari sportlike noorte gruppi vastava varustusega teele asuvat. Meie seltskonda vaadati väga kahtleva pilguga. Polnud meil ju vastavat riietust ega jalanõusid.

Seal oleks tulnud mägedes ronida, ujuda ja ei tea, mida kõike veel. Kõige krooniks vaadati Tasole ja mulle otsa ning öeldi viisakalt, et meile ei sobiks see mitte, pole eakohane. Saime vähemalt stardikoha ära näha ja selga sirutada.

Alguses lootsime leida mõnd metsikut randa, kus peatus teha, aga niisugust võimalust ei olnud. Sõitsime päris järve põhja tippu välja, kus hotellid ja spaad ning tasulised sissepääsud. Ei mingit hinnaalandust.

Pilet randa oli 20 JOD inimeselt, selle sisse mahtus pääs randa, dušš, riiete vahetamise võimalus ja kahes tugevasti klooritatud basseinis logelemise võimalus. Muidugi kasutasime kõike pakutavat.

Surnumeres hõljumine oli omaette huvitav kogemus. Enne olime hoiatatud, et kui on nahal haavu või tervis vilets, siis ei tohiks vette minna, samuti ei tohi vett silma lasta ega ka alla neelata. Mina piirdusin ainult ühe korra vees käimisega, kuna ei tundnud end väga hästi, teised olid tükk aega kauem ja käisid kaks korda. Mina olesklesin samal ajal üleval basseinide ääres. Igaühele oma mõnud.

Tagasi hakkasime liikuma 2-3 vahel., valisime teise tee, et rohkem näha. Plaanid olid suured. Võtsime suuna Madaba peale, (nimetatakse ka “mosaiikide linnaks), mis olevat üks eredamaid ja meeldejäävamaid kohti Pühas Maailmas. Peavaatamisväärsus on Bütsantsi aegne mosaiik 6. sajandist, mida saab näha kreeka õigeusu Püha Georgi kirikus. Sinna suundusimegi. Meie rõõmuks õnnestus ilma erilise pingutuseta isegi kirik üles leida. Jaanusel on imeline vaist niisuguste asjade peale.

Enne, kui Madabasse jõudsime seiklesime natuke ringi. Surnumere äärest tulles sõitsime alguses Ammani poole ja sealt võtsime Suuna Al Karaki peale. Selle tee äärde jäigi Madaba. Väga ilus mägede vaheline tiirutamine oli.

Linnas veetsime omajagu aega, küllaltki kena linnake muutliku reljeefiga, mis annab muidugi linnale palju juurde.

Kirikus tegime väga põhjaliku ringkäigu, maa-alustest katakombidest üles kellatorni välja, kust sai nautida linna panoraami. Kõik, mida näha sai, vaatasime üle ja jäime muidugi pakutuga rahule.

Lõunatasime meeldivas restoranis ja hakkasime oma teekonda jätkama. Kahjuks kõik hea ja huvitav võtab oma aja, mis armutult tiksub ja ähvardab muuta meie plaane. Nimelt kella 18-st on kottpime. Niisiis meie sõit Karaki kindlust vaatama jäi ära.

Sõitsime küll alguses sinna viivat teed pidi, aga siis pöörasime ida poole kiirteele, et kiiremini tagasi jõuda. Meie lootus oli ennatlik, kuna kiirtee Agaba poole viiv suund oli lõikude kaupa kiiruspiiranguga 60 km/h, peale selle oli tihe rekkade liiklus sadama poole. Ainuke hea asi, et väljas ei olnud enam kuum, aga oli kottpime.

Tagasi hotelli jõudsime 22.15. Muidugi olime kõik parajalt väsinud, aga päeva üle õnnelikud. Jälle üks muljeterohke ja meeldiv päev.

Aitäh toredale kaaslasele ja tublile autojuhile Jaanusele, tema ju põhitöö tegija, meie kolm lihtsalt nautlejad, aga see-eest head kaaslased.

Vaata suurt galeriid Tiiu ja Taso reisist:

JÄTKUB...