Varuväljapääs läbi meeste duširuumi

Miks mõned inimesed Palestiinast ikka veel lahkuda pole tahtnud või osanud, imestas Silvia Pärmann pärast kümmekonda dokumentaalfilmi, mis alati näitasid vaid hambuni relvastatud mehi, okastraati, pisaraid ja kuuliauke. Siis sõitis ta ise sinna.

Ainus palestiinlane, kellega olin kohtunud, oli üks Soomes elav PLO (Palestiina Vabastusorganisatsioon) tegelane, kellega segastel asjaoludel mõne aasta eest ühes seltskonnas õhtust sööma sattusin. Enne Helsingisse kolimist oli ta elanud Tuneesias ning Skandinaaviasse pääsemine oli teda üksjagu muserdanud. Avara basseiniga villa müügist saadud rahaga sai osta Helsingis vaid suhteliselt väikese korteri ning pidi lisaks – mitte raha pärast – loobuma oma kahest taltsutatud lõvist ja suitsetamisest („Helsingis kusagil suitsetada on peaaegu sama võimatu kui korteris lõvi pidada!“).

Gazast pärit mees ei olnud oma sünnimaal käinud kolmkümmend aastat.

PALESTIINA DE FACTO pealinna Ramallah’ tänavatel inimesed lõvidega just ringi ei jalutanud, ent jaaguarikujukesega autosid – rääkimata tagasihoidlikest Ferraridest – kruiisis ringi küll. Detsembri lõpus tunglesid kõik jõuluehtes tänavatel, kallid restoranid olid täis ilusaid inimesi, toimus kohvi- ja šokolaadimess ja kõikjal hõljus aromaatne vesipiibusuits. Kui kusagil Palestiinas on õnnestunud luua illusioon, et tegemist on täiesti normaalse riigiga, siis see koht on Ramallah’ kesklinn.

Kohvikus Stars & Bucks, mille logo värvid ja font ning klientidele müüdavad suveniirid on äravahetamiseni sarnased ühe rahvusvahelise keti omaga – kuid menüü oluliselt parem –, salatit süües ja suurel ekraanil jooksvat filmi „Üksinda kodus“ vaadates on päris lihtne unustada, et see kõik leiab aset betoonmüüri ja okastraadiga ümbritsetud riigisarnases paigas, mida iga kohalik vanglaga armastab võrrelda.

Ja et see „normaalse“ elu pilt on võimalik luua siiski peamiselt tänu sellele, et kõige enam inimesi teenib raha autosalongides ja kohvikutes tuulutamiseks sektoris, mille ühisnimetajaks korruptsioon.

Külalisele, kes otseselt ei tunne vajadust tegeleda ainult relvade ja pisarate otsimisega, on see mõneks ajaks siiski ülimalt mõnus paik. Traditsiooniliselt jäledas Vahemere-regiooni talves – ka Palestiinas valitseb seisukoht, et talv tuleb ära kannatada, mitte kütma hakata – on hostelitoa standardvarustuses näiteks kuumaveekotid. Kui see ei aita, tuleb sõita Jeerikosse, mis on maailma kõige madalamal asuv linn, kus enamik turiste tuuseldab mööda piiblilugudes figureerivaid künkaid ning vähemus naudib falafeli süües päikest maja ees, milles Yaser Arafat oma esimese kõne pidas. Inimesed naeratavad, autod ja hobused kihutavad võidu ja korraga helisevad nii kirikukellad kui kostab palvekutse mošeest. Ja ma saan aru, miks nad põgeneda ei taha selle elu eest.
Vähe, kui üldse, on elus inimesi, kes mäletaksid rahulikke aegu Palestiina-Iisraeli suhetes.

UUDISTEST JÄÄB MULJE, ET KUMBKI pool ei ole teist just hellitanud. Palestiina terroristid on Iisraeli linnades sagedased külalised, samal ajal kui Iisraeli armee pole väga valinud, kelle pihta tuli avada. Kõik seda konflikti lahkavad dokfilmid on tekitanud hämmingut oma selge toetusega Palestiinale. Iisrael, mida tihti USA 51. osariigiks kutsutakse, on küll suurem, kuid ega araabia maailmgi nüüd väga tilluke ja habras ka ei ole.

Kui ma aga Petlemmas oma külalistemajas, kuhu olin jõudnud ööpimeduses, ärkasin ja aknast välja vaadates tumma betoonmüüriga tõtt vaatama jäin, hakkas mõistatus hajuma.

700 kilomeetrit müüri, mille üksluisesse betoonimassi toovad vaheldust vaid okastraat ja relvastatud meestega vaatetornid, on lihtsalt nii karjuvalt ebaõiglane, et küsimus, kelle poolt selles meie aja saja-aastases sõjas olla, saab kohe vastuse.

Pärast Berliini müüri langemist on see Hiina oma järel maailma kõige kuulsam müür ja kujunenud vastupidi ­igasugustele ­ootustele üheks suurematest turismi­atrakt­sioonidest regioonis. Maailma grafitikunstnike koorekiht on sellesse muidugi oma panuse andnud. Banksy nimi ei vaja kellelegi tutvustamist, vähemalt mitte pärast filmi „Exit through the gift shop“.

Tema tööde nägemiseks on paljud valmis ette võtma teekonna Iisraeli ja siis edasi Palestiinasse. (Mis ausalt öeldes pole kuigi tülikas ega kallis – Jeruusalemm on Petlemmale nii lähedal, et tublimad jalutajad võivad isegi käies kohale minna ja välismaalase passile heidetakse kontrollpunktis üsna ükskõikne pilk.) Temanimelisi suveniiripoode ja Banksy töödega postkaarte on ohtralt ning isegi üks külalistemaja kannab Banksy nime – maailmas pole palju elus olevaid kunstnikke, kes sellise tulemuseni oleks jõudnud.

Selles mõttes on Banksy töö tänuväärsem kui ükskõik milliste poliitiliste aktivistide oma, et annab kohalikele võimaluse reaalset raha teenida kohe praegu. Ilma grafitita oleks müür üsna väheatraktiivne, kuivõrd Palestiinas, eriti Petlemmas, on arhitektuuriliselt hulga õnnestunumaid objekte.

JÕULUDE JA LIHAVÕTETE AJAL ummistavad tänavaid palverändurite hordid, kes tunglevad kohtades, kus legendi järgi sündis siia maailma jumala poeg ja oma esimesed päevad veetis. Ja ehkki selle loo ümber saaks ehitada fantastilise tuledesäras ja kalli sissepääsuga teemapargi, on kõik väga meeldivalt normaalne. Jõulude ajal pannakse kuusk keskväljakul kiriku ja mošee vahele ja tärkab pisike jõulubasaar, aga sellega kommerts ka piirdub, ehkki massid võimaldaks palju enamat kui lihtsalt hotellihindade ­pilvepiirile tõstmine.

Neid rahvamasse nähes on muidugi ka lihtne mitte märgata, et koguduste liikmed, kes tegelikult pühakodasid täitma peaks, on kuidagi siiski müüri taha lahkunud. Ühegi palestiinlaste elu pole lihtne, aga eriti keeruline on see olnud kristlikul osal neist.

NAABERRIIK JORDAANIA OLEKS rahvaarvult päris pisike, kui Palestiina juba mitukümmend aastat ei hoolitseks rahvaarvu jõudsa kasvu eest. Iisrael on teinud kõik selleks, et Palestiina aladelt oleks väga keeruline välja pääseda – müür ja kontrollpunktid on muljetavaldavad ja Iisraeli piirivalvurite töö lennujaamades selle nimel, et inimene ennast ikka võimalikult ebamugavalt tunneks, väga tõhus. Ja ometi on paljud selle väljapääsu ikkagi üles leidnud.

Vaatamata tööpuudusele, ülimalt segasele poliitilisele olukorrale ja korruptsioonile ei plaani aga sugugi kõik lahkuda. Kodus on ikkagi kõige mõnusam.

Mohammad, kellega tutvusin Ramallah’s hotellis, oli just tulnud tagasi Saksamaalt sõprade juurest külast. Hotellis oli vaid üks tema kolmest töökohast – kui pooled inimesed riigis ei tööta, siis keegi peab ju kogu selle töö ikkagi ära tegema – ja viisa saamine on lihtne. Aga iga vestlus, mida ta Saksamaal mõne võõraga alustas, jõudis üllatuseni, et ta nii vähe aega pärast riiki saabumist juba räägibki saksa keelt, ja umbusuni tema edasiste kavatsuste suhtes. Pärast paari nädalat Euroopas arvas Palestiina külalislahkusega harjunud mees, et nii ebasõbralikku õhkkonda ta niipea enam tagasi minna ei kavatse.

Enamiku palestiinlaste jaoks on sellised reisid muidugi kättesaamatu luksus. Suur osa elab ikka veel laagrites – Petlemm ei ole enam ammu mingi pisike maaliline külake, vaid suur betoonist linn, mille sisse on sulanud kolm põgenikelaagrit – mis on seisnud seal juba nii kaua, et ilma vastava tähistuseta laagri piiril ei oleks võimalik aru saada, kus „tavaline“ linn lõppeb ja põgenikelaager algab. Ülerahvastatud korteritest, kuhu nende vanemad või vanavanemad aastal 1948 saabusid, võiks ju muidugi välja kolida – aga see tähendaks hulga toetuste kaotust.

Ükski inimene, kellega nädala jooksul rääkisin, et suutnud nimetada Palestiinat riigiks ega näinud ka väljapääsu olukorrast. Riiki, kus 6000 ruutkilomeetril elab neli miljonit inimest – ning kuhu igal Palestiinast lahkunud põgenikul ja tema järglasel oleks õigus tagasi pöörduda –, ongi väga raske toimivana ette kujutada.

Optimistid, kes on kirjutanud aastakümnete jooksul arvukamalt iseseisvusdeklaratsioone kui üheski teises piirkonnas maailmas, usuvad aga, et väljapääs on kusagil olemas. Võib-olla mõnes ebastandardses lahenduses, mille peale pole keegi lihtsalt veel tulnud. Ja kui palestiinlased on nii absurdses olukorras aastakümneid suutnud siiski hakkama saada, siis kindlasti jätkub neil ka leidlikkust sellest olukorrast välja tulemiseks – tee väljapääsuni ei pea alati kulgema läbi suveniiripoe, nagu Banksy filmis. Vahel on mõni väljapääs päris üllatavas kohas.

Palestiina elu tõesti pole nagu filmis.