Yosemite oru mürakad maiasmokad
„Kuidas peaks see traadijupp meid näljaste karude eest kaitsma?“ küsis abikaasa ning näitas telgi ust sulgeva kerghaagi suunas. Ma ei vastanud, vaid mõtlesin hoopis sellele, kas karud on Ameerikas erakordselt heade kommetega või miks arvatakse, et nad üldse uksest sisenevad, palju mugavam oleks telgi presentsein lihtsalt puruks käristada. Kallile kaasale ma seda igaks juhuks valju häälega välja ütlema ei hakanud.
Tegelikult ei ole Yosemite rahvuspargi ohtlikuim loom sugugi mitte baribal (maakeeli ameerika must karu, Ursus americanus), vaid hoopis hantaviirust levitav hiir (Peromyscus maniculatus). Viirust kannab iga kaheksas loomake, inimestele võib see nakata hiirega otsesel suhtlemisel või siis kokkupuutel tema kõikvõimalike ihueritistega. 2012. aastal puhkes Kalifornias paanika, kui inimeste poolt armastatud rahvuspargis tuvastati 10 hantaviirusega nakatumist, millest kolm osutusid fataalseks. Pärast seda on näriliste kontrolli rahvuspargis veelgi tõhustatud ning järgnevatel aastatel hantaviirus liikvele pole pääsenud.
Baribalid suhtuvad inimestesse leige huviga ning Yosemite ajaloos ei ole dokumenteeritud ühtegi inimsurma või eluohtliku vigastusega lõppenud intsidenti. Päris süütud loomad kohalikud mõmmikud siiski pole. Karud ei taha inimesi süüa, aga nad himustavad meie toitu ja selle saamiseks kasutavad autode rüüstamist ja seljakottide rappimist. Curry Village telkimismajakestesse sisseregistreerumise käigus jookseb retseptsiooni televiisorites lakkamatult videoklipp karude rüüsteretkedest, et turistidele puust ja punaselt probleemi tõsidus selgeks teha.
Yosemites on väga selged föderaalseadustega reguleeritud toidukäitlemise nõuded. Toit peab olema korrektselt hoiustatud karukindlatesse toidukappidesse, mis on personaalseks kasutuseks olemas iga telgi kõrval ning samuti suuremate matkaradade tähtsaimates punktides. Reeglid on karmid, lahtisel toidul peab inimene alati käeulatuses olema ning toitu ei tohi järelvalveta jätta isegi suplemise või tukastamise ajaks. Nõuete ignoreerimine võib kaasa tuua kuni 5000-dollarilise rahatrahvi!
Karude haistmismeel on erakordselt hästi arenenud. Kui keskmise koera haistmine on inimese omast umbes 100x parem, siis karudel on see väidetavalt lausa 2000 korda parem! Seetõttu ei kehti regulatsioon ainult toidu, vaid ka kosmeetika ja hügieenitarvete, nagu hambapasta, deodorant, päevituskreem jms. kohta. Hoolikas tuleb olla ka prügi ladustamisega, “Turisti eine” konservikarp lõhnab karu jaoks tõelise maiuspalana.
Vastutustundlik käitumine ei ole vajalik ainult inimeste huvisid arvestades, vaid kaitseb eelkõige hoopis karusid. Inimtoitu jahtivad isendid on arusaadavalt rahvuspargis turvaprobleemiks ning liigne inimlähedusega harjumine võib äärmuslikel juhtudel viia selleni, et karu tuleb inimeste turvalisuse tagamiseks maha lasta.
Mida teha, kui tee siiski ootamatult karuga ristub? Kindlasti hoia loomaga piisavalt distantsi, ära mine kunagi lähemale kui 50 meetrit. Silitamiseks sobivad plüüsist mängukarud, mitte reaalsed metsaelanikud. Kui karu tunneb ennast ohustatuna, siis võib ta ette võtta blufirünnaku, mis väljendub käppadega maa kraapimises, inimese suunas spurtimises ning möirgamises. Sellisel juhul tasub meeles pidada, et ülimalt tõenäoliselt ei ole tegemist reaalse rünnaku, vaid ähvardusega. Püsi paigal, siruta käed üles, proovi näida võimalikult suurena ning tee nii kõva lärmi, kui vähegi suudad. Kui karu taandub, lõpeta koheselt ka ise agressiivne käitumine.
Meie öö Yosemite telklinnakus möödus karusid kohtamata. Öösel kostus küll telgi ümber ebamäärast tatsamist ja keegi kolistas ka toidukapi kallal, aga oli see baribal, kõrvaltelgis peatuv Jaapani turistipaar või lihtsalt minu unenäomaalimas ekslev ja elamusjanus inimmeel, jääb igaveseks vastuseta.
Selles, et karud pole siiski rahvusparkide poolt väljamõeldud “metsalegend”, veendusime üks teine kord Sequoia National Forest territooriumil, kui pargi südames jalutusraja kõrval, meist umbes 25 meetri kaugusel, märkasime karuema koos kahe imearmsa pojaga! Tardusime soolasambaks ning raske öelda, kas olime rohkem ehmunud või lummatud! Vaatlesime pesakonna askeldamist mõned minutid, pojad nuuskisid ringi, ema pikutas ning piilus silmanurgast poegade tegutsemist. Ühel hekel tõstis ta valvsalt pea ning instinktiivselt suunasime meiegi pilgu karuema eeskujul samas suunas. Paarisaja meetri kaugusel astus meie poole veel üks karu ja päris priske selline! Vaatasime üksteisele otsa ning oli sõnadeta selge, et ülim aeg on emotsioonidest pakatav hing ja adrenaliinilaksu all tudisev keha turvalisemasse tsooni toimetada. Põnevat kohtumist jäi meenutama väriseva käega filmitud 13-sekundiline videolõik.
Imre Leibold on elukutseline pokkerimängija ja -ajakirjanik. Koos fotograafist abikaasa Kairitiga on nad Las Vegase igasuvistel pokkeri maailmameistrivõistlustel (World Series of Poker) külastanud korduvalt Lääneranniku rahvusparke ja Utah kanjoneid. Tänavusuvise reisi “Las Vegas, pokkeri MM, Utah kanjonid” kohta peab perekond Leiboldi blogi Jokker.ee veebilehel.
